Veider, aga selles ajakirjanumbris pole ühtki naisautori proosapala, ja eks nende meesautorite valik on ka pigem Kirjanike Liidu nägu. Kui Kolki ja Eelmaa tekstid (ja eks ka Paavo Matsini romaanikatkend) on nö ambitsioonikamad, siis Siil ja Jaanimägi olmelisema olemusega.
Lugu siis vanaisast, kes vähihaigena elab nüüd tütre pere juures: kust teda ähvardab diakooniasse viimine. Seda organiseerib väimees, viimaks on ka tütar päri. Haige vanaisa ei taha surra kuskil võõras umbses toas, saaks kasvõi … metsas omaette laulu ümisedes lahkuda. Loos on siis tagasivaated elatud elule - töö, kadunud abikaasa, tütre kasvamine (see on vast enamvähem tähtsuse järjekorras). Viimaks siis vanamees asubki salaja oma viimsele retkele.
Et noh, igati emotsionaalne lugu neile, kes puutuvad kokku sellise olukorraga. Häid lahendusi siin teatavasti pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar