Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas