Loos kirjeldatud situatsioon on
veidi sarnane John Scalzi jt sarnaste autorite sõjateemalisele loomele – mis
saab inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Ehk siis igavusest annab
ametivõimudele õiguse eksperimentaalsel viisil kasutada oma keha ja oskusi,
seda siis sõjalistel eesmärkidel. Noh, ometigi pakutakse vastu enamvähem
igavest elu (kuidas see Scalzi romaanisarja avalause ongi?). 
Tulemuseks on siis … tulemusele
orienteeritus ja sideme kaotamine on senise elu ja minevikuga. Sind äratatakse
ellu järjekordse konflikti ohverdatava kahurilihana (sest sellise sõjariista
saab uuesti üles putitada) – kui elluäratataval olidki muuhulgas miskid
patriootlikud ideaalid, siis erinevate tulevikukonfliktide käigus libisevad
need liivana käest, kuivõrd sind haldav süsteemgi omasoodu teiseneb. Ja Maa
konfliktidest … saavad kosmilised mõõduvõtmised erilisemate vastastega.
Loo dramaatiline konflikt on
selline, milleni Scalzi õieti ei jõudnudki – või noh, Goldin justkui kirjeldaks
eksperimenti, mis Scalzi romaanide toimumisajaks on ehk paremini lahendatud.
Lugu on igati loetav, aga aja jooksul ehk teravuse minetanud; nüüdseks on
sellelaadset konflikti kirjeldanud eesti autoridki (kas Kunnas võis selle
tõlkega tuttav olla, jumal teab). Eks minupoolne hinne kõigub 4 ja 5 vahel, ehk
jääb rohkem 4 poole, kuna tekst jättis pigem tühjaks.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar