09 november, 2012

Märt Laur – Patukahetsuse lävi (Täheaeg 1, 2002)


Igal juhul saab öelda, et autori ambitsioon pole lihtsalt lugu jutustada, vaid teha seda võimalikult mitmekesiselt. Ja tõepoolest, sel jutul on 3-4 keerdu, mis muudavad lugeja vaatepunkti loo suhtes – elajalik vangistus, põgenemine ja peategelase avanemine. Kahjuks on selle teksti toime natuke äraspidine – loo esimene pool on hulga põnevamalt teostatud kui teise poole lahendused.

Et siis väljatorgatud silmadega vangid on osalised miskis košmaarsetes inimkatsetes, millel pole muud seletust kui haiglaslik sadism; kõik need kehaliikmete tehislikega asendamine ja surmahüpped jms. Ühesõnaga, esimeses poole atmosfäär on painajalik ja irratsionaalne. Aga siis ühel hetkel hakkavad peategelase Baini silmad nägema... ja tal õnnestub põgeneda sellest tehnoloogilisest monstrumist – mis korraga osutub asuvat sõda kaotaval Natsi-Saksamaal. Bain jõuab tagasi liitlaste juurde ning saame teada, mis on tegelikult peategelase jutustuses nihu. Miks just selline konstruktsioon autorile oluline on, ei oskagi öelda.

Kommentaare ei ole: