22 november, 2019

Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories (2019)


Esmatutvusest Barnhilli jutuloomega jäi huvi senikauaks pähe undama, et otsustasin ta jutukogu (soodsalt) osta (noh, samamoodi võiks osta ka Kij Johnsoni või T. Kingfisheri või Eleanor Arnasoni või Naomi Kritzeri proosakogumikke, aga peab tabama õiget hetke). Ei saa öelda, et oleksin saanud oodatud elamust (aga siiski), kuna, noh … Barnhilli tekstid on tegelikult õige sünged. Aga ilusad ja jahedad. Kuid siiski sünged. Noh, minusugusele koomuskijahtijale on see mõneti … Mis siis sellest?

Barnhilli lugude maailmad on üpris sürreaalsed, eks tihti on oma osa selle loomises loo jutustamise viisis. Tihti on jutustaja kõiketeadval positsioonil … aga lugejat sellele väga ligi ei lase (noh, võiksime koguni kahtlustada metanarratiivseid võtteid. Tekstid pole just lihtsate lugemiselamuste killast, pigem ikka sinna auhinnaulme kanti, mida traditsioonilise ulmekirjanduse austaja kätte vast ei võtaks (jajah, traditsioonid ja lugemismõnu ja mis kõik veel vajalik on).

Tegelased on kergelt nö kuutõbised – nad satuvad (mitte alati just omal tahtel) üha irreaalsemasse olukorda ning üldjuhul peavad selle peatamiseks või väljatulemiseks midagi vastandlikku tegema (või siis avastama, et just vastandlikkuses ongi oma võlu). Mis siis vahel on tavamõistes vastuvõetavad või siis arusaamatud otsused.

Noh, kui eesti keelde midagi tõlkida … aga ega polegi kuhugi tõlkida.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar