Pühakulugu 17. sajandi lõoul
Kariibi meres Martiniquel elanud emast ja tütrest. Kes olid küll paganad – kuid
eks seetõttu pühitsesidki elu.
Põhimõtteliselt on tekst kui
miski jenoveeva värk, ainult selle vahega, et loo kangelane on noor tüdruk, kes
vastavalt saatusele (mille vastu ta ema püüdis igati võidelda) määratakse
ühinema piraatidega (keda ta ema Euroopast välja rännates ravis), sai peagi
nende kapteniks ja asus võitlema ebaõigluse vastu – ehk siis vabastas
orjalaevu, röövis Prantsusmaale saadetavaid kullalaste ja hävitas
suhkrurooistandusi. Paganlik naissoost Robin Hood. Muidugi, ükski pidu ei kesta
igavesti, nii ka see piraadilaev vannub kord alla jälitajatele (süü võib olla
selles, et neiu …), keda Martinique kuberner ühtejärgi saadab piraate hävitama.
Lugu algab sissejuhatusega, kus
hoiatatakse lugejat uskumast kõike, mida järgnevalt esitatakse. Paberid olevat
leitud ühel üksikult saarelt luukere kaisutusest – kes olevatki nende paberite
autor. Ehk siis tüdruku seemendaja (keda ema küll lapsele ligi ei lasknud),
seemendus toimus Prantsusmaalt teele asunud misjonäride laevas (kuhu see
kummaline naine kaasa võeti), mida siis hiljem piraadid peatasid … ja sellele
lapsele kummalist tulevikku ennustasid. Niisiis lugu koosnebki misjonäri ja
mahajäetud isa mälestustest ja kuuldustest selle eriskummalise naise ja ta
tütre vägitegudest.
Eks loo võlu vast ongi selles
vanamoodsas atmosfääris, kus segunevad koloniseerimine ja ristiusk ja paganlus;
kõik see loodus dionüüsia, mis naiste läbi avaldub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar