Sürreaalse maiguga lugu paistab
olevat inspireerinud jutukogu kaanekujunduse, ja noh, tõepoolest on siin juttu
hiiglaslikust (või õigemini inimsuurusest) putukast, kes on viimane oma liigi
esindaja ja töötab ülikoolis professorina. Ülimalt intelligentse putuka elu ongi
sumbunud teaduse tegemisse, kuniks ta saab meelteülese kutse astronoomilt. Noh,
astronoom on selles ühiskonnas samuti Teine – ta on elutu täheuurija kuskil
maakohas, kus kohalikud teda hädavaevu taluvad. Ja nagu avastab teda otsima
asunud putuk-professorgi, on tema intellektist hoolimata kohalikel putukaga
hoopis teised plaanid.
Kliinilis-ilusalt teostatud tekst
oma kommete komöödiaga. Eks see tekitas väheke samasugust lugemistunnet nagu „Open the Door …“, aga mingil moel on see tekst minu jaoks stabiilsem. Paistab, et
Barnhillile ongi omane selline … kergelt külmad, osalt haaramatud tegelased
maailmas, mis neid suurt ei mõista, ja selle pealt siis võrsuvad
konfliktsituatsioonid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar