Pilte väikelinnast, kus naine
jääb peale 30 aastat kestnud abielu leseks. Ilus naine, nagu kohalikud mehed
üldiselt leiavad. Naabrid ja mehed
püüavad talle leina ajal toeks olla, kuid värske lesk keeldub nende pakutud
tähelepanust – tema vajab vaikust ja rahu.
Samal ajal … hakatakse seal
kandis jälle nägema lumeinimest, mida pole oma 30 aastat juhtunud. Ja üha
tihedamini, ning enamasti lesknaise maa-alade läheduses. Peale üht talvist autoõnnetust
saavadki linnakese rahvas teada, et lesknaine sõbrustab lumeinimesega. Ning et
nüüd see saladus pole, hakkavad nad koguni avalikult patseerima erinevate
sündmuste taustal. Mitte et see kohalikke väga morjendaks (no kui lumeinimenegi
on omamoodi osa kohalikust identiteedist); küll aga on mehed kurvad, et selline
naine on nüüd kättesaamatu. Kuid seal linnakeses elavad veel kolm vanamoorist
moraalijüngrit, kellele aga selline jumalavallatus sugugi ei meeldi – mis võib
küll juhtuda, kui selle lumeinimese paksu karvastiku vahelt (sest riideid ta ei
kanna) peaks paistma … noh, see välja!
Lugu on jutustatud kohaliku
preestri poolt, kes ameti tõttu on kogukonna üks nö alustalasid. Ja kes
seetõttu peab kannatama nende vanamooride vihast kädistamist. Aga samas … kui
naine on nüüd õnnelik, siis kelle asi see on? (No muidugi need vanad poissmehed
ja lesed ja muidu abielumehed.)
Armas lugu eelarvamustest ja … ma
ei tea, õnnest, rahulolust? Barnhilli tekstides paistab päris oluline olevat
looduse kõiksugu õilmitsemine (samas pole see esil kogumiku nimiloos), ikka
imetajad ja taimed ja linnud ja putukad, kes-mis saavad hoogu mõne naise
läheduses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar