Kogumiku pikim tekst on jutustus
fantaasiamaailmast, kus võlujõudu kasutatakse vaid riigi diktaatori heaks – kes
siis laseb ehitada selle abil torni, et taevale lähemale saada. Maailma
eripäraks on see, et iga 25 aasta järel ligineb planeedile üks taevakeha, mille
tagajärjeks on siis võluvõimetega laste sünd – need lapsed sünnitatakse range
järelvalve all ja eraldatakse emadest ning rakendatakse tööle selle diktaatori
heaks. Pikka iga neil arvatavalt pole, aga torn kerkib.
Kuid ühel hetkel hakkavad
diktaatori repressiivametid jahtima võluvõimetega inimest, kes polegi riigi
hüvanguks töötamas. Nagu selgub … on tegu surnult sündinud lapsega, kes aga
prügimäele äravisatuna ellu ärkab ja omasoodu, algul tahtmatult mitmesuguseid
imetegusid korda saadab. Ja kes armastab seda diktaatorit, sest nagu diktaatori
kuulutused ja kõned ütlevad: kõik armastavad juhti ja juht armastab neid.
Veider maailm, kus muuhulgas on
kasutusel autod ja mitmed muud tehnikasaavutusi, aga samas elatakse justkui 19.
sajandi reaalsuses. Diktaatori juhtimisel on inimsoo ajalugu pühitud, kustutatud;
neil puudub arusaam või teadmine, kas selles maailmas on veel midagi peale
selle diktatuuri (kas nad oskakski enam seda küsida, ning ega lugejalegi suurt
enamat paljastata); nad lihtsalt elavad oma isanda armus ja hirmus (ka riigi
repressiooniaparaat on üsna vaimselt ja füüsiliselt … represseeritud). Samas
aga on Barnhill loonud tegevuskohana üsna ühtehoidva kogukonna, omamoodi
väikelinliku idülli – kus küll hoitakse silmi kinni selles suhtes, mida tüdruku
võimed neile võimaldavad: neil pole nälga ega hulle haigusi, ja eks ole ka
isiklikke mõnusid.
Eks üsna jube on see surnust üles
ärganud vaimlapse kujunemine, ta ongi õigupoolest enamvähem nähtamatu olend,
keda näevad vaid need, kes seda tahavad.
Kui järele mõelda, siis täitsa
okei jutustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar