Madeline Miller: Kirke

 

Ühe "Odüsseia" kõrvaltegelase lugu.
Räägib sellest, kuidas väike jumalus ja palju nõid võib tasapisi saada, mida tahab.
Mitte kohe ja mitte kõike, mitte lihtsalt ja ohvriteta, mitte et vahel viltu ei läheks ja vahel viltu ei veaks, aga lootus - lootus on alati. 
Lugu on intelligentne. Ma usun tegelasi, näen nende loogikaid, Kirke on väga armas ning tema armastamised mõistetavad. Tema valu mõistetav, olgugi ta jumal ning neil kõik teistmoodi, tema rõõm mõistetav. 
Täpselt ei kujuta ette, kuidas oleks seda raamatut lugeda, kui müüdid ja Odüsseia tuttavad poleks. Ilmselt natuke pealiskaudsem, natuke süütum lugemine. Aga kuna mina sain kogu aeg silitatud meetoditel: "Niimoodi tõlgedab ta seda, kaval!" ja "Niimoodi tõlgendab ta toda, täiega loogiline!", ma nautisin kahel tasandil korraga: lugu ja seda, mismoodi tuleneb see lugu algsetest müütidest.  
Lugu ise on hea, usutav ja elus. Et peategelanna on jumal ja nõid, ei muuda, et eelkõige on ta naine ja naise elukogemused on "Kirke" sisuks.
Aga kuidas raamat kõneleb ja loob vastastikkuse mõjutamise välja antiikmütoloogiaga, on otse imeline. See ei ole ühe naise lugu, see on terve maailm "/meeste/ kirjeldused millestki" versus "ja seda võib ka sedasi vaadata". Tõdemused sõja, emaduse ja soovi kohta teiste silmis tore olla, kangelaslikkuse ning tahtejõu, surematuse, surelikkuse ja jumal olemise kohta: imeline! 
Raamat on lugejasõbralik, tarku ootamatuid mõtteid pilgeni täis. 
Soovitan! 

Laura raamatublogi ehk sama tekst kui Postimehes

Lugemissoovituse blog

Lugemissoovituse blogi esimene kanne "Kirke" kohta
Hyperebaaktiivne

Andrei Kurkov - Võõra surm (2007)

 

Fantaasiamaiguline romaan postsovetlikust elukorraldusest Kiievis kauboikapitalismi tingimustes (originaal algselt ilmunud 1999. aastal - või veelgi varem?). Viktor on keskikka jõudnud mees, kes kirjanduslikest ambitsioonidest hoolimata ei saa hakkama enama kui lehe või paari pikkuste lühijuttudega, mida õieti pole kusagil avaldada. Aga ühest järjekordsest ajalehest, kuhu ta on lühijuttu pakkunud, võetakse siiski ühendust ja pakutakse võimalust hakata kaastööliseks; selleks tuleb tal aga kuus 300 dollari eest kirjutada nekrolooge. Andmed antakse ette, koos rõhutustega, millele tuleks valmivas nekroloogis eriliselt tähelepanu pöörata. Ainult et see nekroloogide treimine pole äsjalahkunutele, vaid elavatele inimestele … kes küll peagi jätavadki eri õnnetuste läbi siitilmaga hüvasti.

Ja Viktor avastab, et ta tegevus äratab kummalist tähelepanu - aegajalt pöörduvad tema poole erinevad võimukad inimesed, kas siis koostööks või teistel eesmärkidel, ning kes räägivad, et Viktoril on “kõva katus”, mistõttu teda ei saa puutuda. Mitmel korral avastab mees, et hommikuks on ta köögilauale ilmunud rahapakid või kirjad, vahel peab ta ajalehe peatoimetaja soovitusel peitu pugema ja mis kõik veel. Ja nekroloogide “teemad” muutuvad - vahel rahvasaadikud, siis majandustegelased, sõjaväelased jne; kõigil neil on omad patud ja patukesed, mis tuleb sobivalt järelhüüdes märkida. Aga ikkagi, kuidagi õudne hakkab - kuid väljapääsu pole. Nagu peatoimetaja ütleb, et kui sulle antakse liiga palju teada, siis see tähendab, et sind pole vaja. Ja tõepoolest.

Kui eelmainitu on romaani postsovetlik pool, siis fantaasiamaigulisust lisab Viktori korteris elav pingviin, kelle ta tõi loomaaiast, sest seal polnud enam raha loomade eest hoolitsemiseks. Depressioonis pingviin, kes pole mingi koer või kass; ja kelle puhul Viktori maailma vägevad avastavad, et on väga vinge, kui selline matustel (mille puhuks Viktor on pahatihti järelhüüde kirjutanud)  kohal käib. Kuni üks hetk.

Mingil moel ei saa öelda, et see Kurkovi romaan just väga esile tõuseks teistest sellistest idaeuroopalikest irreaalsusse kalduvatest postsovetlikest romaanidest (ja ega suurt midagi pole võrrelda hiljutise tõlke “Hallid mesilased”; muidugi, ehk see peategelaste suhted teiste inimolenditega, selles oleks ehk midagi ühist), ikka see jube palagan, kus kõik on justkui lubatud … kuivõrd on piisavalt dollareid ja tõesti häid suhteid. Aga jah, siin on ikkagi see pingviin - kui algselt mõjus see vähe … lõbustava atribuudina, siis romaani lõpuks omandas temaga seonduv üksjagu traagilise mõõtme (ja seda ka seoses peategelase saatusega)-

Kolmest Kurkovi eestikeelsest raamatust on see vast kõige kergekaalulisem, ja ega otsest sundust selle lugemiseks pole (no kui muidugi pole südamelähedane pingviin või postsovetliku üheksakümnendate eluolu kirjeldused).

lugemissoovitus

vahel ma kirjutan ka

ulmeguru

Meg Elison - The Pizza Boy (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu tulevikust, kus veidra reliktina tegutseb nö pizza kojukanne - mis siis antud tingimustes tähendab toidulätaka toimetamist erinevatele laevadele või objektidele sellesinatses ilmaruumis. Aga … ühtlasi on tegijale oluline, et see pizza peab olema õigesti tehtud, traditsioonide ja retseptide järgi (mitte küll nii radikaalselt, et kiviahjus ja elaval tulel).

Ehk siis kust muretseda tomatid (antud juhul kasvavad need pizzalaevas) või juustu (seda saab planeedilt, kus sealsetelt vee-imetajatelt saab soolast piima ja seejärel siis rohelist juustu), seeni (kõige keerulisemalt kättesaadav komponent), liha ja muid aineid. Kire õige pizza tegemiseks on pärinu laevaomanik oma isalt, kes sellega varem koos pojaga tegeles (ja kes ühel päeval jäi kadunuks) ning traditsioone tuleb hoida - eriti sellises maailmaruumis, kus on pidevalt sõjalisi pingeid. Kuid pizzamees on neutraalne ja tema toimetab kõigile tellimusi. Kuigi … eks teadjatele ole omamoodi sõnumiks seegi, milliseid toiduaineid saab kasutada toidu tegemiseks - kus on küllalt vaba, et pizzamees saaks seal toorainetega toimetada.

Et siis võrreldes antoloogia eelmise tekstiga vähe klassikalisem lugu - jutumull, mis ühtaegu sisaldab konkreetset juhtumit kui ka annab laiema pildi selle ümber. Eks see pizzateema on sellises maailmas enam kui relikt (ja tegu on viimase inimesega, kel sellised oskused ja teadmised), kuid samas lugejatele enamvähem kodune teema. Niiet, omamoodi huvitav visioon tulevikuilmast.

Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud halb raamat.
Pettusin selles ikkagi üpris korralikult. 
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu. 
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi." 

Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks. 
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades. 

Plaan B

Tonya Liburd - 10 Steps to a Whole New You (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu siis sellest, kuidas kariibi mütoloogia abil oleks võimalik vanema ea füüsilisi vaevusi vähendada, või noh, tagasi muuta.

Üks vanem proua elab üksi oma liigestevalude seltsis ja elu on nagu on, kuni ta tutvub ühe teise üksiku naisega. Jutt hakkab jooksma kuni see uus tuttav teatab, et ta on soucouyant ja sellisena pole mingeid liigesevalusid ega muud sellist. Ja et kas vanem proua sooviks ka midagi sellist kogeda. Peategelane soovib mõtlemisaega, ent peagi see mõtlemisaeg lõpetatakse.

Autori tutvustuse järgi on see tekst omamoodi eellugu ta vampiiriromaanile, ja eks eripäraks on ka kariibipärase kõneviisi või murraku või keele Patois kasutamine, mis on muidugi võõrkeeles lugejale grammatiliselt meeldivalt vale keelekasutus, aga noh, üldjuhul annab ikka tõlgenduse välja mõtelda.

Küllap siis antoloogia jaoks valiku teinud Rebecca Roanhorse’le meeldiski selline nö äärealade eksootika - iseenesest on tekst pigem õudus- kui fantaasiakirjandus. Ja eks natuke tundub, et lugu jääb vähe hõredaks; eelloona ei saa tekst täiesti iseseisvaks suuruseks, sellest siis 4 punkti.

Ilja Prozorov - D train. Roheline piinapink (2023)

 

Kui viimati Loomingu Raamatukogus ilmunud Kruusa puhul tekkis side Heinsaarega, siis Prozorov oleks vast seotud Saare eelmine aasta ilmunud lühiromaaniga (rohkem küll “Pascual”!) - kumbki omal moel rännakutel hingesügavustes, siin siis keskkonnaks New York. Siinne keskkond pole nii õhinapõhine ohhoo-elamus kui Kenderi “Ebanormaalses”, pigem on kirjeldatud rohujuuretasandil sisserändajate õige närust eluolu.

“D train” on juba lähtekohalt eriline - peategelane on Usbekistanist lahkuda saanud 28-aastane naine Salima (keda võib küll lihtsuse mõttes kutsuda Sašaks), kes siis püüab New Yorgis uut elu alustada - eemal kohalikust usbeki diasporaast (mis muidugi eksisteerib sellises suurlinnas), ent siiski viib elu ta endise nõukogude impeeriumi diasporaasse (mis omakorda tähendab, et ta peab ühtaegu õppima nii inglise kui vene keelt). Miks ta kodumaa jättis … no ütleme nii, et ta perekond polnud just kõige sõbralikum ja tulevikult polnud just suuremat eneseteostust oodata. Aga samas, muidugi oli ta nendega ühenduses ja muidugi saadab ta kasvõi viimase, kui vaid seda küsitakse.

Aga nagu tema hoolitsejaks sattunud vene vanamutt seletab, on tal meest vaja. Ilma ei saa. Ja ka peategelane ise vajab lähedust. Aga ei julge või häbeneb. Või siis teda kasutatakse ära. Aga üksi ei taha. Salima on tegelane, keda võiks tõesti mõni ärgas naislugeja analüüsida - et kuidas siis meesautor tema kokkukirjutamisega hakkama sai; minu meelest on see üpris intrigeeriv.

“Vahel Saša vihkas oma suurt, haavu täis torgitud südant, mis oli valmis andestama isegi kõige armetumale värdjale maa peal.

Koolis oli ta halvasti õppinud, hakkas vara tööl käima ja puudus tundidest. Isa peksis Sašat halbade hinnete pärast, taskuraha ei maksnud tal oma vanematelt oodata, nagu ka sünnipäevakingitusi, sellepärast tuli töötada, et kooli sööklas süüa ja endale riideid osta. Ta andis vanematele andeks ja armastas neid üle kõige maailmas. Vend varastas Sašalt raha, kiskus teda juustest. Ta andis ka vennale andeks, ostis talle suitsu, alkoholi. Kui Saša sai neljateistaastaseks, võttis vend ta endaga kaasa Taškenti mingile meest joomingule, kus müüs ta mõne dollari eest ööks oma demblist sõbrale. Nii sai Saša naiseks. Ja pärast seda ta ikkagi andestas vennale ja ikka armastas teda edasi.” (“D train”, lk 24)

“Roheline piinapink” on teistmoodi lugu. Kui “D traini” puhul oli Salimal nö ametlik rohelise kaardi staatus ja keelekursused ja kindel töö, siis siinne peategelane Fjodor on nö illegaal, peale kohalesaabumist ja unistuste purunemist vireleb. Kui Salima pingutas kõigest temaga juhtuvast ikka edasi ja edasi, siis Fjodor … kui võimalik, siis külastas vanakraamiturge ja luges ja libistas õlukest. Ja et tegu illegaaliga, siis sellevõrra muidugi ahtamad võimalused normaalseks tööks (ka tema ei tahtnud suuremat suhelda oma diasporaaga). Tulemuseks siis erinevad üüritoad ja juhuslikud tööotsad - kuni kohtumiseni ühe imeliku venelasest prouaga, kes pakub talle kaheks kuuks eluaset (sest kuigi Fjodoril puudub New Yorgis igasugune tulevik, näib ta siiski … ausameelne), kui vanaproua käib ise Moskvas lapselast vaatamas. Tingimuseks on toataimede eest hoolitsemine (ja et Fjodor tööl käiks ja raha koguks jne).

Muidugi see kõik läheb rappa, laenuks jäetud viiesaja dollariga püüab ta kaks kuud välja venitada ja taimede eest hoolitsemata jätmine viib ta lõpuks selleni, et üks taim hakkab Fjodorile endale aru pähe taguma. Fjodor lahkub New Yorgist.

“Me istusime kohvi jooma. Perenaine pani lauale puuviljakeeksi, mis oli mulle esimesel külaskäigul nii väga meeldinud. Otsekui vihjena lähedusele ja sellele, et Margarita Stepanovna mõistab oivaliselt asjade seisu ja asub mu konfliktis eluga minu poolele. Nagu tahakski öelda, et ära põe, sõber, emigrant tunneb emigrandi kaugelt ära, nagu kalamees kalamehe. Ta valas kohvi portselantassidesse, mis lõhnasid Dichlofossi järele. Pole aimugi, kus ta neid hoidis. Perenaine ise oli sedakorda roosas Jaapani kimonos ja paljaste säärtega, mida mööda jooksid veenid nagu sinised maod.” (“Roheline piinapink”, lk 72)

Niisiis kaks lugu jäämisest ja lahkumisest. Kui lahkumislugu “Roheline piinapink” on mingis mõttes ootuspärane (kas ja kuivõrd biograafiline, pole aimugi; samas võiks väga tahtmise korral seda teksti ka piiripealseks ulmeks nimetada), siis jäämislugu “D train” on juba kasvõi oma valitud peategelase Salima tõttu keskmisest huvitavam - Usbekistanist pärit noore naise (kuigi kodumaa mõõdupuu järgi võib vallaline ja lastetu 28-aastane naine ehk probleemses vanuses olla?; ahjaa, Eestiski on selliseid debiilarvajaid) elutee kodumaal ja siis uue elu alustamine täiesti teistsuguses keskkonnas. Ja ega Salima pole mingi eriliste vaimuannete või isikuomadustega inimene - pigem õige lihtsameelne … aga töökas.

Muidugi, kummagi noore New Yorki sattumine on samuti erinev - kui Salima tuli ametlikult (talle oli organiseeritud vastuvõtt ja vist töökohtki), siis Fjodor tuli pigem ise õnne otsima … ja kaotas kõvasti. Eks raamatu kolmas peategelane on loomulikult New York, millel on muidugi üsna ükskõik oma hallist massist - mõni leheke saab kompostiks, mõne lehekese viib tuul minema; puid jagub.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Dilman Dila - Red_Bati (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Natuke Wellsi Mõrvarboti kanti lugu ehk siis Red_Bati nimeline koerarobot on omandanud oskuse enda koodi kirjutada, mille läbi siis omandanud eneseteadvuse. Aga et ta eelmine omanik vanem proua lahkus elavate hulgast (ta oligi viimased kümme aastat tema seltsiliseks), siis ta pandi järglaste poolt müüki ning robotkoera omandanud kaevandusfirma pani selle tööle oma robotlaevale (õnneks ei vaevutud kontrollima, kas sel süsteemid kõik korras jne).

Aga et õnnetuse läbi kaotas robotkoer ühe jäseme, hindas laeva robotkapten ta liiga kahjustunuks, et vaevuda teda remontima, ning koer pandi külmaruumi - et viia tagasi Maale, kus siis edasi müüa. Kuid Red_Bati teab, et kui ta aku tühjaks saab, siis oleks see tema eneseteadvuse lõpp - selle külma käes ta programmid kustuvad ja ongi kõik. Mitte et see tavalise roboti puhul kuidagi taunitav oleks. Aga tema …

Igal juhul, robotkoer peab selle plaani selle robotlaeva kaaperdamiseks, et siis kuskil mujal uuesti alustada. Kuid see pole muidugi lihtne ja lisaks on ta programmeeritud suhtlema inimestega.

Et siis järjekordne näide Uganda ulmeautorilt, mis pole ehk nii pöörane kui esmatutvus, aga niisamuti igati antoloogiavääriline tekst. Eks robotkoeradest on kirjutanud ka näiteks Tchaikovsky “Dogs of War”; Dila olend on pigem kaldu Wellsi Murderboti poole (muidugi, keeruline võrrelda lühijuttu romaani või lühiromaanisarjaga).

Toomas Jürgens - Missioon (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

On lühijutte, mis esitavadki vaid ühte ideed ja muud elamust sa neist ei leia. Kui Kõomägi ja Kolki tekstid vähemalt äratasid lugemise ajal ja järgselt natuke fantaasiat, et kogetule omalt poolt midagi juurde lisada, siis käesolev tekst ongi vaid puhtalt ja kitsalt päevapoliitiline.

Teeneline postiljon on vedanud aastakümneid inimestele erinevaid ajalehti, kirju ja postkaarte; tema käikusid postkastide juurde lausa oodati. Aga ajad muutuvad ning postkaartide ja kirjade asemel tuleb nüüd kastidesse panna kõiksugu reklaame, mis kedagi ei huvita. Ainult et … iga nelja aasta järel on jälle midagi põnevamat - siis saab panna valimisreklaame!

Kuid peale valimisi kaovad avalikkusest need naeratavad näod ja sisukad lubadused ning elu läheb jälle vanamoodi edasi, poliitikud on uuesti hallid ning parema tuleviku asemel on see tavapärane sahkerdamine. Enne järjekordseid valimisi postiljon mõtleb ja mõtleb ja korraga taipab, miks näopiltidega valimisreklaamide meeletu produtseerimine on vale lähenemine … ja koos usaldusväärsemate töökaaslastega otsustavad parandada valimiste kvaliteeti.

Nojah, tekst on vist õigupoolest satiir. Lugemine just tükki küljest ei võta ega midagi juurde anna. Kõik need Vikerkaare kolm proosapala on sellised … no kuidagi üheplaanilised. Eks see mõte elu paremaks muutmisest on kena (sellest siis kõrgem hinne), aga et … nii lihtsalt esitatud.

Holly Black - Paper Cuts Scissors (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu noormehest, kes läks õppima raamatukoguhoidjaks, sest ta tüdruk jättis ta maha. Või õigemini, kelle tüdruk lahkus raamatusse (ja seda just vene romaani, mis on teadagi üks õnnetuste paraad). Noormees teab, et tal on üks võimalus neiuga kohtumiseks (no raamatust võis ta küll lugeda, kuidas ta seikles) ja selleks tuleb osaleda just ühel kindlal raamatukoguhoidja kursusel - kust igal aastal keegi kummaline mees palkab mõne õpilase, et see tema raamatukogu korrastaks.

Aga sel mehel on … kummaline raamatukogu, kus tegelased saavad südaöösel oma teostest nö välja astuda - ja nagu palgatuks osutunud noormees avastab, siis seeläbi on need romaanid õige segasteks muutunud - Sherlock Holmes ja Watson seiklevad Peeter Paani maailmas jms. Noormees viibki selle raamatu, kuhu ta elukaaslane on astunud, salaja sinna raamatukokku.

Igati fantaasiarikas lugu (ja lisaks veel retk kirjanduslukku), aga samas on see ikkagi inimestevahelistest suhetest - ega siis neiu puhtalt lugemismõnudest ajendatuna kadunud raamatusse.

Jüri Kolk - Laenatud laps (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Kolk püüab nalja heita ühe kinnisideega väikese inimese üle ja see kukub välja kuidagi maitsetult.

Et siis mees, kes rõhutab iseendale, kui tavaline ta on, töötab väikelinna valitsuses ametnikuna. Lihtsalt tavaline mees, kes teeb oma tööd ja teeb seda korralikult, aga rohkemaga ta silma ei paista. Otseselt tema ametikohta nagu polegi vaja, aga samas kõik laabub ja nii on siis jäänud.

Ka väljaspool tööelu elab ta oma rutiinset elu; riietub kõige tavalisemalt jne ja et ta vallalise eluviis suurt ei kuluta, sööb ta iga õhtu kohalikus kohvikus õhtusööki. Ja siit saabubki loo konflikt - viimaks keelduvad ettekandjad talle müümast igapäevast lastepraadi. Isegi siis, kui ta seda mõne teise prae nime all telliks. Tavalise mehe elu on nüüd katastroof - kodus ei õnnestu midagi taolist teha ja ka tööelu kannatab stressi tõttu. Viimases hädas hakkab ta tänaval peatama lapsi, et neid endaga sööma kutsuda. Mis muidugi ei lõpe kenasti.

Et siis põhimõtteliselt kirjeldus ühe autistliku (mitte et mul oleks kvalifikatsiooni seda öelda) inimese viisist hoida oma elu rööbastel, mis muidugi üldise arvamuse jaoks on veider. Noh, eks ilukirjanduses ole selliseid “kiiksuga” tegelasi küllaga, aga see tekst on satiirina (võrreldes kasvõi Kõomägi jutuga) kuidagi ebaõnnestunud.

Andrei Kurkov - Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest (2014)

 

Omal moel päris hea sissevaade Teise maailmasõja järgsele ja kaasaegsele Ukrainale - piinlik küll, aga hoolimata kõiksugu Teise maailmasõja teemaliste raamatute lugemisest (nt Snyderi “Veremaad”) polnud minus küll õieti kinnistunud, mis see Lääne-Ukraina õieti on (Kurkovi raamatu lõpus on see kenasti lühidalt kokku võetud).

Kurkovi nägemust ei saa pidada mingiks harju keskmiseks ukrainlaseks - esiteks on ta vene päritolu (mitte et see imekspandav oleks, aga antud puhul pole tegu Ukrainas sündinuga). Ja ta on abielus inglannaga ja ta on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik. Nii on need ülestähendused (huvitav, kui palju on neid mugandatud või ta siis kirjutabki igapäevaselt nii põhjalikku päevikut?) segu Ukraina poliitilistest sündmustest, tuntud inimese tegemistest, pereelust ja ümbritsevast igapäevaelust. Mistõttu … moodustub väga huvitav kompott oma kodumaad armastava inimese kogemuse läbi. Laiemas plaanis algab raamat Maidani protestidega 2013. a. novembrist ja lõpeb 2014. a. aprilliga - Krimm on Venemaa poolt okupeeritud, Ida-Ukrainas pole veel puhkenud lahingud.

Nagu algul öeldud, siis see on hea isikupärane sissevaade kaasaegse Ukraina olude läbi tuntud ja aktiivse kultuuritegelase silmade - kuivõrd mitmekesine on Ukraina ühiskond. Kurkov käib esinemas nii Lääne-Ukrainas kui ka perega puhkamas Krimmis (seda siis poolteist kuud enne Maidani kulminatsiooni. Eks nende põhjalike sissekannete järgi on veidi raske näha, millal Kurkov jõuab teha nö loometööd (selleks on tal eraldi ühetoaline korter Kiievi kesklinnas; aga peale selle tuleb käia ka suvemajas tegutsemas ja lisaks välismaal esinemas ja tuttavatega kohtumas jne jne).

Aga jah, mitmekümnemiljoniline elanikkond on oma toimimisega ikka midagi muud kui Eesti; seal on tollased kõiksugu inimkaotused nendes konfliktides kuidagi … seeditavamad. Ja muidugi ka jõhkrused (nt peade maharaiumised) kuidagi kapitaalsemad. Ja tõelistel radikaalidel lihtsalt rohkem mass. Ja samas kõiksugu riiklikke ja palgalisi peksjaid. Ja samas toimib kesklinna revolutsiooni kõrval ka nö kultuurieliidi tegemised, milles Kurkov osaleb. Ühesõnaga, massi on igale poole laiali paiskumiseks; hea, et vähemalt seekord nö euroopalikum suund on peale jäänud - aga muidugi millise hinnaga ja kui palju peab veel kannatama.

Kurkovil on möödunud aastal ilmunud raamat venelaste uue invasiooni alguskuudest.

“On teemasid, mis oranžist revolutsioonist saadik ikka ja jälle üles kerkivad, mistõttu kogu olukord on peaaegu nagu traditsiooniline maleavang. E2-E4 asemel puhkevad aga Kiievis rahutused ning Ida-Ukraina teatab kas kavatsusest organiseerida relvastatud vastupanu või asutada iseseisev vabariik, sellal kui Krimm palub Venemaal oma relvajõud üle piiri saata ja poolsaar hõivata. Seejärel alustavad valitsusele truud ametnikud ja poliitikud oma kodanikega kurjustamist, et nende aktiivseid lollusi võimalikult kiiresti summutada.” (5. veebruar 2014, lk 87)

“Poliitikas pole midagi lihtsamat üksnes rääkimisest ega midagi raskemat lihtsalt tegemisest.” (21. märts 2014, lk 150)

“Jah, Ukrainas on karnevalikultuur rahvale sama südamelähedane kui Itaalias. Ainult et meie maal kipub karneval alati kujunema veidi - või ka üpris - anarhistlikuks ja kontrollimatuks.” (29. märts 2014, lk 173)

“Kui suur peab küll olema Ukraina, kui Kiievis viibides paistab, nagu leiaks see kõik aset kusagil teises maailma otsas!” (9. aprill 2014, lk 191)

Holly Black - In Vino Veritas (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu erakoolis õppivast poisist, kes igavusest teeb igasugu tempe (noh, eks see ole ka põhjus, miks ta sinna pandi). Et ta on pigem nohik, siis pole tal just märkimisväärset läbilööki vastassoo esindajatega - mis siis tuleb eriti teravalt esile, kui lähenemas on lõpuball ja ega tal pole sinna kaasa kedagi reaalselt kutsuda. Või kui ka on mõni võimalus, siis … tema meelest parem mitte. Koos sõbraga otsustavad nad hoopis balli toimumise ajal minna koolihoonesse läbustama.

Ent päev enne balli teatab sõber, et ta siiski läheb peole koos ühe seni ärapõlatud neiuga ja eks tallegi leiduks keegi. Noormees on sõbra reetlikkusest enam kui löödud ja otsustab siis ise üksi sisse murda ja nosu täis tõmmata. Sissemurdmine ja viina joomine õnnestubki, kuni ta joomaselt avastab, et seal peavad miskit kummalist riitust kooli ladina keele ringi osalised - kel on plaan ballil valla päästa dionüüslik orgia (mida siis muuhulgas filmida), mille lõpptulemuseks oleks menaadide hull möll. Noored keelesõbrad ja ladina keele õpetaja otsustavad säästa peategelast, kuid tal on siiski ees ebamugav valik.

Ehk siis üsna noortefilmilik lugu, koos mõnede orgialike elementidega. Eks selline lõpuballi värk on meelahutustööstuse jaoks üks lemmiktroope, Black lahendab selle vähe ulmelikumas võtmes.

Charles de Lint - Tallulah (Dreams Underfoot, 2003)

 

Selle loo põhjal võiks arvata, et Geordie vend Christy Riddell on omamoodi romantiline alter ego de Lintile - nii on siin tekstis päris palju arutlusi kirjutamisest endast: kuidas selleni jõuda, mis seda inspireerib, milline on üldse kirjutamise ja toimetamise protsess, mis suhe on autoril teksti ja lugejatega. Ja eks iseloomulik seegi, et Christy mõtleb viimaks lühilugude kõrval ka romaani kirjutamist; eks see konkreetne kogumik ilmus niisamuti enne Newfordi romaane - tõsi küll, enne Newfordi kirjutas de Lint muidki tekste ja muuhulgas romaane.

“And though the stories owe their existence to the urban legends that give them their quirky spin, what they’re really about is people: what makes them happy or sad. My themes are simple. They’re about love and loss, honor and the responsibilities of friendship. And wonder … always wonder. As complex as people are individually, their drives are universal.” (lk 400-401)

Aga jah, Tallulah on naine, kes ühel Christy kirjutamisööl tuleb mehe juurde pargipingile juttu rääkima, nad leiavad kiiresti üksteisemõistmise ning kohtuvad järgmistelgi öödel. Christy arva, et tegu on vaimu vms (mis ei sega küll vahekorras olemast), aga jah, tegelikult on midagi enamat, mis sümboliseerib linna arengut. Igal juhul, põgus armulugu, mis jättis mehele kustumatu mulje.

Holly Black - The Night Market (The Poison Eaters, 2011)

 

Autori ootamatu käik Filipiinidele ehk siis lugu noorest neiust, kelle kaunis õde on korraga jäänud haigeks. Sest arvatavalt on selle põhjustanud armunud või pahane haldjas. Et vanemad on kodust eemal, peab siis inetu õde minema koos ohvrianniga selle haldja juurde.

Haldjas elab puu peal ning temaga saab kohtuda vaid pimeduses - nii juhtubki ning noormehelik haldjas ei huvitu mingist tervendamisest; küll aga pakub neiule puuvilja, mille söömine paneb sööja seda neidu armastama. Neiu on nördinud, et abi ei saanud, ning järgmiseks läheb täiskuuööl surnuaias toimuvale nõiaturul, et saada abi needuse mahavõtmisel. Ainult et … selle hind on liiga kõrge ja selle tagajärjel saaks tüdrukust endast midagi muud. Ja kes siis appi tõttab … 

Selline tänapäevane ja poolarmas lugu, kus neiu naksakus võlurahvaga suhtlemisel on ühtaegu plussiks ja miinuseks, või noh, vägagi riskantne. Siiski ei paku autor miskit masendavat lahendust (no vähemalt mitte otseselt, eks see ole tõlgendamise küsimus).

Charles de Lint - Paperjack (Dreams Underfoot, 2003)

 

Otsene järg loole “Timeskip” ehk siis Geordie Riddell uurib edasi, kuhu kadus ta armastatu Sam. Teks on otseselt seotud ka eelmise jutuga “Our Lady of the Harbour”, milles jutustaja töötab päevatööna raamatukoguhoidjana ja kes siis aitab Geordiel vanu raamatuid ja ajalehti otsida, et leida märke Samist … ja ta abikaasast. Otsingute tulemus on muidugi südantmurdev, sest Sam elas tõepoolest kahes ajas.

Loo teine pool on vaikivast kodutust hüüdnimega Paperjack, kes jagas soovijatele kõiksugu tähenduslikke ennustusi ja seetõttu on muidugi jäänud Jillyle silma. Ja kui Jilly tunnetab, et Paperjackiga on midagi teistmoodi, siis on ta muidugi mures ja püüab Geordie abil teda leida. Sam otsimisaktsiooni kõrval leiab Geordie sellegi mehe veel viimast korda, kuid Paperjacki lõpliku lahkumise järel jääb ikkagi küsimus õhku ta päritolust

Et jah, selline lugu, mis siis tugevalt juurtega Newfordi maailma sees - eks mingil moel võimalik lugeda ka seda maailma tundmata (no lugu koosneb ju enamvähem tuttavatest sõnadest, mis moodustavad tihti mõistlikke lauseid), aga jah, pigem tekib küsimus, et millistes tekstides võivad need tegelased veel kokku puutuda. Aga selleks on muidugi Newfordi wiki.

Andrei Kurkov - Hallid mesilased (2022)

 

Lugu Donetski halli ala mesiniku odüsseiast Krimmi ja tagasi - tegevus leiab aset 2017. aasta tingimustes, mil sõda on enamvähem külmutatud konflikti tasemel; Ukraina ja okupantide vahelisel hallil alal käib igapäevane vastase kostitamine suurtükitulega, aga otsesed laupkokkupõrked puuduvad. Tekkinud on teatud stabiilsus, “uus normaalsus”, mis võimaldab liikuda nii siin- kui sealpool kontrollpunkte.

Endine Donbassi söekaevanduste turvalisuse inspekteerija Sergei on mesinik, kes on jäänud elama ühte halli ala külasse - koos teise omavanuse Paškaga, kellega tal kooliajast saati pole olnud just kõige sõbralikum läbisaamine. Aga nüüd on nad siia kahekesi jäänud, üks elab Lenini tänaval, teine Ševtšenko tänaval. Kui Sergei on pigem enamvähem apoliitiline, siis Paška mehkeldab Donetski okupantidega. Aga peamiselt istuvad kodudes, kütavad kivisöega ahju, vahel käivad teise ukse taga. Taustaks on igapäevane suurtükikõmin, aga nende küla pole peale sõja algust rohkem pihta saanud.

Kogu nende elu on üks hall ala. Elektrit pole, mis toimub Ukrainas, suurt ei teata; Paška mehkeldab oma seltsimeestega, aga sellest ei taha Sergei suurt midagi teada. Sergei ukrainlannast naine koos tütrega on lahkunud juba varem tagasi oma suguseltsi juurde Vinnõtsjas, tedagi sinna kutsunud, aga peale sõja algust pole temagagi enam kontakti olnud - Sergei küll pidevalt mõtleb naisega koosoldud ajale, aga ei julge ega oska temaga uuesti suhelda. On vaid mesilased, ja mesilased ei saa sellise suurtükikõmina taustal rahus elada. Tuleb minna soojemal ajal suvitama rahulikumasse kohta. Kevade saabumisel Sergei pakibki tarud järelkärusse, jätab Paškale maja võtmed, ning sõidab hallist alast lõuna poole, algul Melitopoli kanti, seejärel pea kolmeks kuuks okupeeritud Krimmi.

“Kuid mesilased, nemad ju üldse ei mõista, mida tähendab sõda. Mesilased ei suuda end ümber lülitada rahult sõjale ja sõjalt rahule, nagu inimesed. Mesilased küll lendavad, aga üle viie kilomeetri nad ei lenda. Järelikult on nad jõuetud kõiges peale oma peamise töö, milleks loodus ja Jumal neid on määranud - mee korjamise. Seepärast ta sõidabki ja veab neid. Veab nad sinna, kus on vaikne, kus õhk täitub aegamööda õitsva heina magusa lõhnaga, kus selle heina koori täiendab õitsvate kirsi-, õuna- ja aprikoosipuude, lisaks akaatsiate koor.” (lk 167)

Halli ala elanik on nii Ukraina kui okupeeritud aladel nö omainimene (kuigi jah, ikkagi Donbassist oma eripäradega) - mõlemad eeldavad, et ta toetab eelkõige neid; see küll ei päästa mees konfliktidest, sest ühiskond on paratamatult traumeeritud, surmadest ja sellest lõputust pingest. 

Sergei on Ukraina venelane; eks ta abielu ukrainlannaga oli keeruline pigem seetõttu, et naine tuli linnast külla elama. Omaette huvitav on see, kuidas Sergei on oma tütre enamvähem unustanud (nimevahetus?), ta küll mainib teda naisega seoses, aga tütrest endast mõtleb raamatu jooksul enamvähem paari sõnaga.

Ma ei kujuta ette, kui autentselt suutis autor edasi anda selle halli ala ja Krimmi igapäevast õhustikku. Igal juhul see kauge kahurikõmin on meeldesööbiv; ja no see Krimmi okupatsioon - julgeolek, sõjavägi, turistid, kohalikud; elu käib vist sellises tähtsuse järjekorras. Eks valus ole seegi, et siin kirjeldatud odüsseia meetarudega toimuks praegu puhtalt Venemaa okupeeritud aladel, nüüdseks on vast Donetski senine hall ala maatasa pommitatud. Ja ometi, osad inimesed jäävad oma kodudesse.

Autor ei anna ega võta lootust. Ta lihtsalt lõi ühe halli ala, külmunud konfliktiseisundi, kus midagi justkui hingitseb, kas sunnitult või olude kiuste. Nüüd on kõik jälle teisiti, näis, milline stabiilsus saab siis uueks reaalsuseks.

Igal juhul, tasub lugeda huvitavat arvustust Sirbist (veider, et see romaan pole jõudnud blogijateni!).

Holly Black - The Boy Who Cried Wolf (The Poison Eaters, 2011)

 

Omamoodi anekdootlik lugu nohikust poisist, kellele meeldib lugeda kõiksugu aimekirjandust. Suvevaheajal viivad vanemad pere Kariibi merele mitmeks nädalaks purjetama, ja noh, laevatekil saab muidugi mõnusalt lugeda. Muuhulgas loeb ta mingist valgest lillest, mille nuusutamine teeb su …libahundiks. Ja tõepoolest, ühel järjekordsel ilusal saarekesel, kus nad peatuvad, kasvabki rannal see lilleke.

Äkki on õde kogemata seda nuusutanud? Või hoopis vanemad? Mis ta siis teeb? Nemad ju ei tea sellise lille kõrvalmõjust. Ema kutsub teda laevale sööma ja ta pereliikmete silmad helgivad kuidagi imelikult. Poiss jookseb tagasi rannale ja joonistab ise seda lille. Järgneb see, mis järgnema peab. 

Et siis selline soojalt nihilistlik lugu lugemise ja sellega kaasneva maailma avardumise rõõmudest. Omal moel päris vaimukas.

Charles de Lint - Our Lady of the Harbour (Dreams Underfoot, 2003)

 

Mingil moel tundub, et autorile sobib rohkem pikem lühiproosa kui alla 20 lk tekstid (või noh, rääkimata romaanidest, eksole). Et saab mitmekülgsemalt tegelasi avada ning ei pea jääma ühe müstilisema nähtuse oma versiooni esitamise juurde.

Siin siis jutustus ühest muusikust, kes elas vaid muusikale (noh, nagu geeniused ikka, pühenduvad vaid ühele kitsale alale ja kõik muu on lähedaste jaoks paras katastroof) ja kellesse armub üks järjekordne tütarlaps. Sel muusikul on bändikaaslane, naine, kes on olnud temast samuti kõvasti sisse võetud, aga kes mõistis, et mees elabki vaid muusikas, inimesed ja nendega suhted on tema jaoks teisejärgulised. 

Naine teadis, mis neidu ees ootab - üks öö lähedust ja kõik, nagu seda juhtus tema ja teiste järgnenud naistega; mees ei taha ega suuda end avada, et midagi enamat võiks olla. Ainult et see neiu … on kuidagi tõesti eriline; nii kuuleb naine oma sõbralt veidra loo, kuidas see leidis neiu uppumisohust ja kuidas ta rääkida ei suuda ja kuidas kahe päevaga omandas viipekeele jms; ning et ta otsib kedagi siit linnast. Ja ka see mees … ei visanudki teda kohe üle parda.

Mida siis keegi neist ei tea, et neiu on tegelikult vetevaim või näkk, kes/mis lasi end inimeseks muuta, et võita selle mehe sõda - mille näkk kaotas ise siis, kui ta kuulis seda meest kaldal muusikat mängimas. Kuid vetevaimu muutjad andsid selleks ülesande täideviimiseks nädala - saa kas koos mehega õnnelikuks surelikuks või …

Mehele ilmselgelt meeldib neiu, aga esmakordselt tahab ta neiuga tutvumiseks aega võtta. Mis ilmselgelt õnnetule armunud neiule ei sobi.

Et jah, omamoodi armukolmnurk, kus mõlemad naised on sellest … erilisest mehest sisse võetud, aga läheb nii nagu läheb. Päris hästi kirjutatud paranormaalne romanss või midagi. Mitmeid viiteid ka Newfordi teistele tegelastele, seega lisaks iiri muusikale ka muud tuttavat.