Järjest raskemaks see Malazani revideerimine kisub. Seeria stiil ju ei muutu ja päris tuima sisukokkuvõtet ka ei tahaks teha. Spoilerid tulevad sisse tahtmatult, aga eks raamatus toimub üldse nii palju, et raske midagi ette ära öelda... Mida on siin eriti märgata, on huumori lisandumine läbi karakterite. Alati purjus Hellian, Bugg ja Tehol kui teener-isand tantsus pluss muud tegelased. Rida inimesi, kes kuidagi nende ümber toimuvale jubedusele ka nalja teevad, sellist situatsioonikomöödiat. Aga enamasti on see must huumor.
Sisust: Malazani Neljateistkümnes armee on reedetud omaenda kodumaa poolt. Tulles tagasi Seitsme Linna kampaanialt, tervitatakse neid kui reetureid. Käimas on pogrommid vähemuste vastu, rahvas otsib oma vihale sihtmärki ja Tavore'i armee keeldub allumast idikatele. Vältides napilt kodusõja alustamist, lahkuvad nad Malazani impeeriumist - terve armee koos veteranidega tunneb end reedetuna. Juhituna mitte nii karismaatilise Tavore Parani poolt, seilatakse tundmatute maade poole ja kõik mõtlevad, et miks või mis edasi...
Nii ristuvad lõplikult Malazani ja Letheri impeeriumid. Kuigi Neljateistkümnes on nüüd iseseisev, riigita armee, otsustavad nad siiski Letheri väärastunud imperaatori troonilt kukutada. Noh, et seisavad türannia vastu. Samas on kõigil mõtteis: see pole ju meie võitlus. Siiski rühitakse edasi ja tagasi tuleb mõni tegelane, kes peaks surnud olema ja sureb mõni tegelane, kelle kohta eeldad, et ta jääb igaveseks alles. No mõni on nii hea, soe ja kena tegelane, et harjud ära. Aga ei, Erikson tapab oma tegelasi paremale ja vasakule, enamuse ajast brutaalselt ja ilma kangelaslikkuseta. Näiteks saab täiesti mõttetu noahoobi üks mu lemmikuid just lõpulehekülgedel, kui ta on oma armastatuga viis minutit koos olla jõudnud.
Letheri impeerium on mingis mõttes röövkapitalismi mudel, kus kuldmünt on tõeliseks jumalaks. Isegi "päris" jumalad on selle ees võimetud ja vihkavad oma alamaid. Jumalad ei taha, et neid kummardatakse, sest inimesed ei saa millestki aru ja on isekad. Kui vahel jumal on ise maa peale tulnud ja rääkinud jüngritele, et "hei, ärge tapke üksteist minu nimel, ma pole neid hulle asju kunagi nõudnud", siis on inimesed väga segaduses ja vihased. Selles raamatus hakkab Letheri finantssüsteem kokku varisema, kuna üks tegelane otsustab selle riigi kukutada - vähemalt finantsiliselt.
Lõpp on segu helgemast ja tumedamast - ühest küljest on palju kangelaslikkust ja üllast kavatsust, teisest vaatepunktist on see vaid eelmäng veelgi suurtematele katsumustele, sest ilma riigita armee marsib edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar