Romaani kokkuvõte on päris hästi olemas varasemas postituses (mille autor ma pole, aga esiletoodud põhijoontega küll nõustun), seega kui huvi, tasub seda lugeda; alljärgnev on minu muljendused, mille panin kirja seda varasemat postitust lugemata.
Seeria kolmas raamat on vast üldjoontes paremgi kui „Deadhouse Gates“ - tegevus ei viskle niivõrd laialt, kõigi osaliste teed enamvähem ristuvad viimasel mõõduvõtmisel Pannion Domini nö diktatuuriga; ühesõnaga, lugu on kompaktsem ning loogiline jälg avaraamatu sündmustele. Muidugi, erinevus on ehk see, et siin raamatus puudub Coltaine'i masti brutaalne häving, mis jääks pikaks ajaks häirima – siin küll leiavad oma otsa mitmed nö positiivsed tegelased ... aga see pole siiski Coltaine'i taganemine ja selle emotsionaalne taak (mis teha, Corlati ja Whiskeyjacki armulugu pole just ilmatumalt grandioosne).
Erikson ei hoia brutaalsustega kokku ning kahtlemata häirivaim on see Pannioni järgijate poolt surnute käsitlemine seemendamiseks ja söömiseks. Kui mälu ei peta, siis see liikumine võiks küll olla kolme raamatu kõige õõvastavam režiim (mis on juba iseenesest saavutus maailma puhul, kus kõiksugu tapatalgud on pigem normiks). Et siis ... naised kasutavad vastaspoole surevaid mehi rasestumiseks ning kuna Pannion tahab kõik talle mitte sobiva maa pealt pühkida, siis pole vaja põllumajandust ega muud banaalset kogukonna ülalpidamiseks – mittesobivaid inimesi võib lihtsalt eri moel süüa (see siis käib eelkõige Tenescowri rahvaarmee kohta – kus siis ongi põlluharijad ja muu lihtrahvas, kes muidu traditsiooniliselt ühiskonda ülal hoiavad - kuid Pannionis niisugune tavapärane ühiskondlik korraldus puudub). See on ... hämmastavalt morbiidne liikumine.
"'Holy ones,' Lady Envy said, raising her voice to be heard over the growing roar of chanting voices, 'please forgive my ignorance. A Child of the Dead Seed - what precisely is that?'
'The moment of reward among the male unbelievers, mistress, is often marked by an involuntary spilling of lifeseed ... and continues after the life has fled. At this moment, with a corpse beneath her, a woman may ride and so take within her a dead man's seed. The children that are thus born are the holiest of the Seer's kin. Anaster is the first to reach his age.'
'That is,' Lady Envy said, 'extraordinary ...'" (lk 408)
Eriksoni (ja Esslemonti ühis)maailm on muidugi oma erinevatest elanikest ja rassidest parajalt kirju ja tekitab minus senini vägagi segadust. Inimesed, erinevad surematud ja omakorda nende erinevad harud – no mis eriliigid need Barghast ja Moranth veel on? Siin romaanis on veel korraga ka need nö eelajaloolised reptiilid, mida Pannion Seer käsutab, mingis mõttes justkui intelligentsete sauruste tapamasinad. Ja muidugi jumalad ja jumalused ja kes-mis kõik veel; eks lugedes paneb ikka oigama kõik need rännud maagilistes „varjudes“ (mis on ometi nii tähtsad).
Nagu öeldud, on tegevustik kompaktsem kui eelmistes romaanides ning mingil moel ka mustvalgem – on positiivne allianss ja siis see negatiivne Pannion, mis on muidugi Crippled God'i käpiknukuks; ning nagu mitmel korral järeldusele jõutakse, siis see praegune kampaania on vaid üks osa kogu sõjast (aga mis see kogu sõda on, see pole veel selge). Nö positiivseid tegelasi on küllaga Malazani (Malazi, nagu on öelnud Raul Sulbi ühes kommentaaris) lindpriist armee (jajah, tegelikult küll ...) ning erinevate jumalate käsilased (Brood, Itkovian, Gruntle), kes juhivad oma väesalku. Ja siis on Silverfox ja ta rhivilasest sünnitaja Mhybe, kes selles alliansis on vähe ambivalentsemad (eks see Mhybe seonduvad hingerännud ja -karjed on enamvähem tüütu lugemine, läheb nagu paljuks – muidugi ma mõistan seda ema katastroofi, aga et nii suurel hulgal, nojah). (Nende naistega on seotud muidugi ka T’lan Imassi surematute lunastusepüüdlus, mis aga saab ootamatu nükke - eks seegi võiks kandideerida raamatu esikatarsise kohale.)
Eriline oreool on muidugi Bridgeburnerite kompanii ümber, need on vaat et ideaaltegelaste kogum – kangelaslikud ja ennastohverdavad ja igati kamraadid. Eks Erikson vast sihtiski lugejale katarsise tekitamiseks nende sõjameestega seotud kangelaslikele kaotustele, aga minu jaoks oli emotsionaalselt kriipivam vast raamatu keskosas toimuv Capustani (muidugi kangelaslik) langemine Pannioni vägedele ja hordidele. (Ja noh, tuletaks taas meelde Coltaine'i taganemist ja tema laiba vabastamist, eksole.)
„'Whiskeyjack, we're the Malazans, remember? Nothing we do is ever supposed to reveal a hint of our long-term plans – mortal empires aren't supposed to think that far ahead. And we're damned good at following that principle, you and I. Hood take me, Laseen inverted the command structure for a reason, you know.'“ (lk 910)
Romaaniga samaaegselt oli päris huvitav lugeda Tori lehelt aastaid tagasi (täpsemini küll 2011) avaldatud selle romaani peatükkide analüüsi (no romaani lõpetades polnud ma küll sellega kaugele jõudnud), mis paljastas kergelt hirmuäratavas koguses kõiksugu detaile, mis jäid mul lugemisel märkamata. Aga eks see seeria vist kipubki olema mitmekordse lugemise tarbeks ... mis on mahu poolest küll kergelt ängi tekitav (mis annaks samas hea võimaluse siia blogisse mitte kirjutada). Ja – siin romaanis on muidugi Bauchelain ja Korbal ... no nende seikluste lugemisega oleks võinud küll alustada peale käesoleva romaani läbimist, saanuks rohkem pihta seniloetud Malazani sarja kontekstile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar