Steven Erikson "The Bonehunters" (2007)

"They did not understand - none of them did. The Apocalyptic - it is not just war, not just rebellion. It is devastation. Not just of the land - that is but what follows - do you see? The Apocalypse, it is of the spirit. Crushed, broken, slave to its own weaknesses. Only from such a tormented soul can ruin be delivered to the land and to all who dwell upon it. We must die inside to kill all that lies outside. Only then, once death takes us all, only then shall we find salvation."

Jälle üle tuhande lehekülje loetud ja raamat ise kapsam. Sõbranna küsis, kas nii paksu raamatut ebamugav käes hoida pole? Tõsi küll, käed väsivad ära aga samas saan nende raamatute pärast endale suured musklid. Enne "Kondiküttide" arvustamist mainiks ära, et mulle on aknalauale kogunenud väike raamatuvirn, mis järjekorda ootab. Veidi steampungilikku fantasy teemat ja veidi lovecraftianat. Amazonist tellitud kasutatud raamatud, suht odav (5€ raamatu kohta tihti). Ometigi ei taha vahele teisi asju võtta, muidu kaob nagu lainelt kergesti ära. Seetõttu tuleb minult siia blogisse veel jätkuvalt Malazani-teemalisi postitusi.
   Olgu, BH... Impeeriumi neljateistkümnes armee on lõpuks Seitsme Linna ülestõusu. Tagasi, koju naastes avastavad nad peagi, et reeturitest ja pasapeetritest on saanud Impeeriumi uued ninamehed ning kõik nende ohverdused on rikutud... Impeerium on koost lagunemas ja ühtegi vana kaardiväe tegelast eriti alles ei ole. Ohverdused ja au on kadumas, alles vaid ökonoomilised vajadused. Natuke kurb on lugeda, kuidas Malazani impeerium laguneb ja praguneb, kuidas naasvad sõdurid järsku reeturiteks kuulutatakse ja inimlik nõmedus kõikjal ruulib.
   See osa on paksem, kui teised kuid skippisin vaid üksikuid lõike. Põhimõtteliselt stseene, kus Kalam osavalt palgamõrvareid notib jne. Kõige magusamad kohad on samas need, kus vanad tegijad paariks leheküljeks välja tulevad. Näiteks Kellanvedi ja Danceri meenutused või siis see, kuidas nende minevikust räägitakse. Ilgelt tahaks, et Erikson kirjeldaks nende kahe otsinguid jumalaks saamiseni. Nemad on siis Malazani impeeriumi tuumik, kes enda ümber kõrilõikajaid koondas ning nendest eheda, võiduka impeeriumi meisterdas. Samas, impeerium polnud kunagi nende eesmärgiks. Nende plaanid ulatusid maisest hiilgusest kaugemale. Koos kaoti kolmeks aastaks kaardilt, maagia maailma ja sel ajal võttiski Laseen impeeriumi üle, kaotades tasapisi enda kõrvalt kõik sõbrad ja kaaslased. Võim ei soosi seltsi.
   Aga Erikson pillabki vihjeid backstory'le ja jätab küsimärke õhku. Pole probleemi. Vahel tulevad appi või kallale tundmatud tegelased, vahel viidatakse mingitele sündmustele ja siis püüad nagu meenutada või seoseid kokku viia. Ehk siis lugejaid just ei hellitata ja kui sa ei suuda kogu seda grandioosset maailma hoomata, siis jääd rongist maha. Mu jaoks mõnus suhtumine, väljakutse ju.
   Paljud fantasy lugejad vihkavad, kui neile midagi jutlustatakse. Tihti on olemas suhtumine, et tahetakse meelelahutust ja ei midagi diipi. Kui tahad diipi, loe Sirpi või Murakamit. Korduvad motiivid Malazani sarjas on aga erinevate jumalate ja järgijate mõtisklemine teemadel kuidas tekib religioon ja kultused. Kas jumalad saavad jääda terveks, kui nende järgijad on hullud? Kui inimesed valavad nende nimel verd ja teevad omad reeglid ja jumalad on kui orjad, hulluks aetud palvetest ja kuritegudest. No igasugused mõnusad ja reaalsed mõtisklused moraali ja eetika ning inimloomuse teemadel. Ega inimene on suhteliselt kole koll lõpuks ja saatus saab meid kõiki kätte, aamen.