Isaac Asimov – Teraskoopad (2008)

Tekstil on selline ameerikalik film noir fiiling. Asimovi tulevase Maa ühiskond näib üsna totalitaristlik, elatakse suurt ühiselu ja kõiksugu piirangud reglementeerivad eraelu, sotsiaalset suhtlemist ja staatust. Naljakas, pisut varem vaatasin “Jeeves & Wooster” seriaali, raamatu kangelased on mõneti sarnase pingega – Elijah kui Wooster ja Daneel kui Jeeves. Päris psühholoogiline ulmekas, Elijahil on pidevad hingevaevused seoses töö iseloomuga, üks lõputu ärritumine ja enesega vastuollu minemine ja eetilised probleemid; stress pole üleüldse kasulik, eksole. Lõpp on krimkalikult põnev ajugümnastika.

Päris tajutav, et Asimov on kirjutanud oma aja realiteetidest lähtuvalt – näiteks kas praegu keegi kujutaks ette, et tavaoludes külalisena mittesuitsetaja kabinetis piipu popsida (lk 55)? Kaanepilt on mõneti kohutavalt vanamoodne (hea, et selle autoriks keegi välismaalane).

Noh, hea chill lugemine.

baas

Sarah Macdonald – Püha lehm! (2009)

Esimeste lehekülgede järel mõtlesin, et ikka ei viitsi edasi lugeda, parajalt paks on see raamat ka et niisama läbi loovida. Aga siis jäin ikkagi lootma, et lubatakse huumorit või nii. Ja proovisin. Reisiraamat siis sellest, kuidas puututakse kokku võõra kultuuriga: mina ja nemad, ja kui palju nemad ikka erinevad ja kuidas me ikkagi sõpradeks saame.

“Padmat põletusmatusele ei kutsuta, aga me jälgime seda eemalt. Kobrutava Jamuna jõe äärsel põletusplatsil mässitakse ta ema kiprunud keha valgesse puuvillakangasse, tõstetakse kõrgele, kastetakse kolm korda vette ja asetatakse puuvirnale. Ta põleb sinise leegiga, mustaks söestudes, juuste kärsates ja kontide plaksudes. Tema abikaasa seisab sirgelt, õigust täis, kuni tema kanda on poja töö – lüüa puruks kolp, et hing välja pääseks. Kui see prsõksatab, Padma komistab ja kukub. Ta ajab end aegamisi püsti, rusikas kõhtu surutud. Emakese India orvuke nagu ta on, on ta kurnatud, ent kindlameelne.” (lk 93)

Raamat kinnitab klišeed lääne inimesest (nö kokkupuude õilsate pärismaalastega?), minusuguste pinnapealsete inimeste pingutatud avatust ja kõikemõistvust teiste suhtes. Enne järjekordset kurja mõttevoogu tuleb tunnistada, et autor on igati heatahtlikult inimlik ja miks mitte ka soe.

Macdonald võttis Indias pähe, et tuleks religiooniga suhet soojendada ning asub seepeale (sest vaba aega on meeletult palju kui ajakirjanikust mees peab Indias tööülesandeid täitma) eri uskude vahel pendeldama, mis on 100% pinnapealsus, luterlased nii ei teeks, eks. Erinevate religioonidega mehkeldamine mõjub mõnes mõttes debiilsena – olen kuu aega hindu või kaks nädalat budist ja mõned nädalavahetused judaist jne, natuke piinlik on sellest lugeda. Valge ja suhtlemisi varaka inimesena on muidugi suhteliselt kerge ligipääs igasugustele sealsetele tegijatele. Saan aru, et autor tahab tutvustada, et igas religioonis on midagi inimlikku ja lähedast, ent asi võikski piirduda tutvustamisega, mitte mingi tobeda elule tõe otsimiseks visklemisega ühe juurest teise juurde. Tibikirjandus, kurat. Mõni hetk ärritud selle peale, teine hetk lased tekstil joosta, parem selline otsimine ja enesega tegelemine kui... ma ei tea, tarbimiskultuuri jumalastamine.

““Rannavalve” on siin ülimalt popp. Võib-olla usuvad paljud neist miljonitest meestest, kes seda vaatavad, et meie, välismaa naised, unistamegi üksnes sellest, et tõmmata taguotsale ribake lükrat, joosta nende poole oma kikkis nibusid liigutamata ja siis nad kohapeal ära võrgutada.” (lk 263-264)

avaldatud mõtted
orkaani südames on vaikus
raamatuklubi

Bernard Beckett – Loomine (2009)

Anaximandrose eksamineerimine on kui osa kinnise ühiskonna isikukultusest, kõik need neile teadatuntud faktide taasesitamine, tõlgenduse piiratud enesestmõistetavus, üks ja kindel tõde. Sealne ühiskond meenutabki spartalikku ühiskonda, kõik need selged klassid ja eraldatus ja ebasobivate hävitamine (lk 129 selgubki, et saareriiki nimetatakse Spartaks). Kas selline antiigile viitamine just vajalik on, aga noh, on mis on.

Hea nipikas tekst, raamatu lõpp oskab üllatada. Kui lugemise ajal arvasin, et vaat kui tubateaterlik või filmilik tekst, siis ikkagi selgub, et päris nii ei saa. Peaks teist korda läbi lugema, aga mitte ei viitsi. Beckett oskab hästi lugejaga manipuleerida, tunnen end täiesti petetuna. Igal juhul, sobilik raamat ulmekaugetelegi lugejatele.

Igal juhul, täiesti pealiskaudne arvamus.

baas
lihtsalt katsetused
segane maailm
õhtuleht

Andrus Kivirähk – Isa susside saladus

(Teine Kivirähki jõuluteemaline jutt on siin.)

"See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.

"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.
"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."
"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?”
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
"Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"

Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. "Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal. "Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"
"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinast juttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa
kõrva juures:
"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?"
"Kallis inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.

Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles: “Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. "On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!"
"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?"
"Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!" õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"
"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.

Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy" konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli kadunud.
"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!" Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.

Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.

Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.

Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi ja autovõtmed. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades - nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..." Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe". Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhnastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent. "

Tom Clancy, Steve Pieczenik – Vaenuteed (1997)

Kurdid teevad terrorit ja seetõttu Türgi ja Süüria suhted pingestuvad ning maailmapolitseinik satub igati ärevusse. Ähvardab puhkeda karm sõda mitme osapoole vahel. Tegevus nii Ameerika võimukoridorides kui Türgi ja Süüria kõrbealadel. Enesetapp, piinamine, õhkulaskmine, Tomahawk; midagi ikka tegelastele juhtub. Aga noh, see kord good guys võitsid. Rodgersi hingevaevused raamatu lõpus on prohvetilaadsed. Clancy on ehk kirjanduslikum kui Forsyth, aga pisut igavam, pole seda kroomglamuuri niipalju.

Lõputu hulk trükinäpukaid, mis viimaks päris närvi ajavad. Eesti keelde tuleks leida rahuldavad vasted Ameerika profiliigade terminitele – nt pitcher ei ole servija, ju.

Jan Kaus – Hetk (2009)

Nii, järjekordne jõuluhooajakaup. Enne lugemist torkas silma kuidagi sügisballiliku fiilinguga raamatukujundus. Esmamulje esimestel lehtedel oli umbes selline: “see on vist kirjandus, mis naislugejatele ja humanitaaridele peaks paistma hea meestekirjandusena; selline lahjendatud “Sügisball” või nii, kiiksust jääb puudu”. Ja lugesin edasi.
Kõlab lapsikult, aga kui tekstis puudub selgelt markeeritud dialoog, muutub selline kast-teksti lugemine tüütuks, ei saa end lugemisel tuulutada (short attention span või mis, leheküljepikkuse lõigu nägemine nagu eeldab, et sa peaks selle järjest lugema ning see tekitab pisukest trotsi). Ja lugesin edasi.
Armastuslood (või ehk wannabe armastuslood), mis vist tekivadki teises nooruses (kolmekümnendates?) ja on oh nii mõnusalt valusad ja tüütud ja mittekuhugiviivad. Elu on suurem kui kirjandus.
Mõneti vastik lugeda, kui paaris kohas tekivad samastumishetked. Painajalikud teemad, hingeõõv.
Eda suhe Meeziga on pea sama haiglaselt mõttetu kui Lindi romaanitegelastel. Elu on lill.
Assotsiatsioonidesse uitamine (vt nt 14. peatükk). Hea, et Kaus ei püüa kirjutada rajusotsiaalseid hetki (varasemast loomingust justkui mäletan, et need polnud tal just kõige õnnestunumad). Kas Karumsis kajastub miskit Dreamphishi tegevusajast?
Joosepil ja Edal sarnane suhe vanematesse ja lapsepõlve – oli ilus aeg ja suhteliselt ühtne pere jms, nüüdseks sellest järgi jäänud selgrooga ema, kes siis on pojale / tütrele toeks või ka omamoodi püüdmatuks eeskujuks. Kas ema südant tunned sa. Pisut arusaamatu on Joosepi vanaisaliini tähtsus.
Omamoodi romaan linnast, ood ja itk Tallinnale (nagu algul mainitud, sai teksti lugematagi tõmmata ligi “Sügisballi”, ju viga selles, et tahaks filmi uuesti näha). Pronksiöö fännid saavad lugeda kirjanduslikku vaadet sellest (lk 176-180).
Viimane peatükk on pisut ootamatu, kõik need lõpplahendused tunduvad kiiruga kokku põrkavat (loodetavasti pole süüdi tähtaeg). Et midagi võita, pead midagi kaotama; elu tähtsaimad inimesed on miraaž (kas see on jälle mingi iseloomulik mõtlemine kolmekümnendates inimestele?); üksindus on hulludele.
Ebamugav on tekstis leida “äratundmisrõõmu” ehk sarnasusi oma kogemustega, tavaliselt seda ju raamatutest ei taha otsida ega leida. Ma arvasin, et see raamat mulle suurt ei meeldi, aga pidin pettuma, sest teksti mõned painajalikud kohad kõnetavad. Või on lihtsalt sobimatu raamat kassiahastuses lugemiseks.
Elagu eelarvamused ja uudishimu, mis siin ikka keerutada, tasub lugeda küll.

kiiksu lugemisarhiiv
kronotoop
loterii
ekspress
kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
postimees intervjuu
heli lugemisvara

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 3 (2004)

Friedell esineb järjekindlalt kui kõiketeadja pea igas valdkonnas (esimeses raamatus oli muidugi pikk sissejuhatus, kus rõhutati kui subjektiivne tema nägemus ikkagi on), vahel mõjub see lihtsalt humoorikalt. Kolmas raamat tundubki ehk hinnangutes kõige subjektiivsem (või suisa rabedam), vast autori vähese distantsi tõttu ainesega. Friedelli kultuurilugu on kui Lääne- ja Kesk-Euroopa kultuurilugu – Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa; vähemal määral Itaalia ja Austria (mõneti on hämmastav tajuda, kui palju on Austria pildilt kadunud peale I maailmasõda), muud riigid jäävad igati marginaalseks. Koolis pähetambitud idanaabri 19. sajandi kõrgkultuur jääb pea täielikult Friedelli pilgu alt välja, ainus, kes tunnustust leiab, on Dostojevski; teised (Puškin, Lermontov, Gogol, Turgenev, Tolstoi) mainitakse ühel korral möödaminnes; Venemaa jõuab vähegi Euroopa kaardile seoses Napoleoniga jändamisega, enne oli lihtsalt poolmetsik kolgas.

Igal juhul, maaliline lugemiskogemus, soojalt soovitatav.

“Vastupidiselt hilisemale ajale oli keskmine kodanlik naine tollal tööga enamasti rohkem rakkes kui mees, ent seevastu ei tundnud naine peaaegu üldse huvi vaimsete asjade vastu, sellal kui mees, kelle käsutuses oli palju vaba aega, võis kõikides haridusküsimustes palju innukamalt osaleda kui tänapäeval. Ja sellele lisandus veel relatiivne puudus lõbustustest ja meelelahutustest, samuti iga liiki lärmist, millest on täidetud kogu meie tänane elu kuni puhketundideni välja: polnud hiiglaslikke ajalehti ega massimiitinguid, tunni tagant korduvaid telefonikutsungeid, polnud telegraafi-, telefoni- ja raadiouudiseid, mis meie elu tükkideks lõikavad. Mõtisklemist ja fantaseerimist, abstraktset, sissepoole pööratud tegevust soodustas tolleaegsel inimesel kogu tema eluvorm just nii, nagu eluvorm seda tal tänapäeval takistab.” (lk 41-42)

“Tollal algas ka silindri maailmavalitsus. Missugust õudust see groteskne peakate algul esile kutsus, seda näitab notiits ajalehes “Times” aastast 1796: “John Hetherington viidi eile jämeda huligaanitsemise ja tänavarahutuse põhjustamise pärast lordmeeri ette. Tehti kindlaks, et Hetherington oli ilmunud linnatänavale, peas kübar, mida ta nimetas siidkübaraks, kõrge läikiv toru, mis on kohane kartlike inimeste hirmutamiseks. Tõepoolest teatasidki mõned politseinikud, et paljud naised olid seda nähes minestanud, lapsed olid karjuma pistnud ja üks neist selle rahvasumma sees, kes oli kokku kogunenud, oli maha paisatud ja oma parema käsivarre murdnud.”” (lk 82)

“Juba värsimõõdu valimisel ei läinud Grillparzeril päris hästi, sest algul võttis ta Calderonilt üle väga kergesti rakendatava, kuid saksa keeles ka väga kergesti banaalselt ja koomiliselt mõjuva trohheuse; veel rohkem vedas tal viltu tiitlitega: “Häda sellele, kes valetab” võiks olla pealkirjaks mõnele Blumenthali lustmängule, “Oma isanda truu teener tiitliks Sacher-Masochi romaanile, “Kuningas Ottokari õnn ja ots” sobiks mõne rändtrupi tükile, ja nii naeruväärset pealkirja nagu kandis näidend “Mere ja armastuse lained”, tohiks ainult harva ära trükkida. Kuid just draamateose puhul pole pealkirja küsimus sugugi kõrvalise tähtsusega ja väline: see märgusõna annab väga ilmekalt teada kogu teose vaimu.” (lk 150)

Darvinism kui näide inglaslikkusest:
“Selline kujutlusviis teeb loodusest asutuse, kus kõik toimub inglaslikult: esiteks vabakaubanduslikult, kus konkurents otsustab, teiseks korrektselt, sest ainult see, kes on kõige vähem šokeeriv, kõige sobivam, elab üle, kolmandaks liberaalselt, sest valitseb “progress” ja uuendused on alati ühtlasi ka parandused, neljandaks aga samaaegselt konservatiivselt, sest võitlus progressi pärast toimub “orgaaniliselt” - aeglaste üleminekute ja majoriteedi võitude kaudu. Inglaslik on ka kunstliku aretamise ühele pulgale asetamine loodusliku valikuga, koloniaalkujutelm, mis kontsipeerib maakera kui suurt loomafarmi ja köögiviljarajatist, ja võimetus mõtelda, et minevik erineb täielikult olevikust: kõik peab “nii sarnane” olema nagu täna toimunu, vähemalt nendesamade ümberkujundavate jõudude kasutamisega sarnane; /-/” (lk 307)

esimene ja teine raamat

Fleur Jaeggy – Vangipõlve õndsad aastad (2003)

Hõrk kirjandustekst tundlikele naistele. Antisotsiaalne tüdruk kinnises erakoolis, kultuur ja ordnung. Ühesõnaga, kõik algab kodust, olge head vanemad või lapsed või kaaslased, rääkige üksteisega, kuula teist inimenest. Noh, nagu ikka jne. Huvitavalt kirjutatud, aga ei kujuta ette, et midagi sellist niipea loeks. Aga inimestel on erinevad huvid.

“Me ei nuta oma õpetajaid taga. Mõnikord austasime neid ehk liigagi, kuid see kuulus saadud kasvatuse juurde, ja kui ma igal õhtul suudlesin vastikust tundmata Mère prétète'i kätt, siis sellepärast, et vahel on lisaks reeglitele kohta ka meelelisel naudingul. Nauding kuulekusest. Kord ja allumine, ei või teada, mis tagajärgi need täiskasvanueas annavad. Võib saada kurjategijaks või – läbikulumise tõttu – konformistiks. Mingi märk on meil aga küljes, eeskätt nende tüdrukutel, kes veetsid internaadis seitse kuni kümme aastat. Ma ei tea, mis neist lõpuks on saanud, ma ei tea neist midagi. Nad oleksid nagu surnud.” (lk 62)

Peter Weiss – Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel (1966)

Mõnusalt hüpnootiline ja rituaalne tekst. Need refräänilikud osad on vinged, kus “4 tenorit” küsivad Marat'lt, miks kõik ikkagi perses on, seda tahaks küll teatris näha. Corday antipateetiline uimerdamine on tõsiselt mõnus. Võib kahtlustada, et Weiss on pisut moraliseeriv, ses suhtes annab kujutleda, kuidas võiks välja näha näidendi illusioonitu tõlgendus.

“Seal seal
seinte taga
katustel
keldrites
panevad silmakirjateenrid endale
meie mütsid pähe
ja kannavad kuninga vappi särgi all
Nad hoiavad meie leeri
ent kui kuskil mõni ladu paljaks rüüstatakse
siis nad karjuvad
kaltskaabakad rahvarämps nadikaelad
Simonne Simonne
Mu pea põleb
Ma ei saa enam hingata
Simonne
Mind täidab üksainus karje
Simonne
Ma olen revolutsioon” (lk 20-21, vrdl nt “Blasted” lk 30-31)

Roger Zelazny – Teemärgid (2008)

Sellest raamatust võiks teha paroodiafilmilaadse olluse, panna tuntud kivinägusid mängima mõnd veidrat pea- või kõrvalosa. Muud nagu ei oskagi öelda. Mõneti ebaloomulik ulmekas – selmet autor lugu jutustab, on hoopis tegelased pidevas omavahelises jutuvadas, mis on iseenesest päris värskendav (võrreldes nt Kusnetsi lookamakaga). Sest teatavasti dialoogid ruulivad. Pärast lugemise lõppu on vast mõttekas need “Kaks”-osad uuesti läbi lapata, hakkab nii mõndagi kokku kolksuma. Habicht on kasutanud tõlkimisel huvitavat eitusvormi “eip”, mis arvatavasti peaks olema “nope” vaste (ka eelmises – palju varasemas – tõlkes jäi see silma), kõnekeeles on see vist päris levinud, samas trükitud tekstides polegi silma torganud.

Sedapsi.

baas
segane maailm
trakyllmaprokrastineerinj2lle
raamatumaailm

Ado Reinwald - Õitsi Ööpik (1876)

Teose alapealkiri on "Naljakad laulud noorde poiste ja neidudele". Ja naljakad on nad, ning seda mitte vaid metatasandilt. Kui võrrelda näiteks hilisema kirjutaja, Jakob Liiviga, tuleb tunnistada, et Ado Reinvaldi kirjutised on elavamad, liikuvamad. Raamatus on viis luuletust. Siin on osad luuletustest "Napsi Mats" ning "Mõisa vanakubja kahetsus". Vilde romaanide "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvet" taustal saab luuletuste teemadevalik päris selgeks. Ikka alkoholi liigtarvitamine, probleemid mõisa ja kupjaga. Aga ka helgeid armastuslaulukesi esineb.

"Napsi Mats.

Napsi Mats see kiitles nõnda:
,,Joomine kül rikub mõnda,
Aga mull’ ei tee ta wiga,
Lakun n’agu elu siga!
Hüüdku tõised kõrtsi taadiks,
Nimetagu wiina waadiks:
Mite maiku sellest üsi
Mina kedagi ei küsi!
Talu on mul wäga hea,
Olgu siis ka purjus pea;
Raha puudust mul ei ole,
Sest ma joon, mis üsna hale! —
Tui jui jui jui joobnud pea!
Heila õhto olli hea:
Wiina seisin täis ma tilli,
Kõrtsi Jakob mängis pilli,
Õlut lausa laual oeus,
Palju minu kõhtu waeus!
/.../
Mõni joodik, mis ma tea,
Läks kül üsna raisku pea.
Ammuks see nüüd alles oli:
Muda kõrtsis tõusis tüli.
Auusad mehed üsna hääga
Pusklesiwad purju pääga.
Wiimaks läksid n’agu marro,
Kiskja elajate arro.
Nemad wõtsid karwust kinni,
Kisksid kaelasooned pinni;
Rusikad kui haamred käisid,
Liha tüke wälja wiisid.
Wiimaks olli hirmus kära,
Siis neid lahutasin ära:
Tõine oigas, kust ei tea,
Tõisel oli paljas pea,
Tõine kaebas walu kerest,
Tõisel tilkus habe werest.
Külarahwas naersid perast
Kõnelesid kõrtsi kärast,
Pidasid neid kaua jutuks,
Nimetasid joomist patuks.
Ja kui meistel juhtus pea,
Tundsid et see ’polnud hea;
Lubasiwad ära lepi
Edespidi tarkust õpi.
/.../
Joomine kül rikub mõnda,
Aga mull’ ei tee ta wiga,
Lakun n’agu elu siga!
Jälle räägitakse seda:
Wiinast tulla tõbe, häda,
Tulla tiisikuse haigus,
Mitmed moodi walu, õigus:
„Sina, joodik, ennast laastad
Lõpetad ka eluaastad,
Elu sööb su meele peast,
Kõri kõrweb wiina weast” —
/.../
Nõnda Matsi mõte oli
Kuni wiimaks aeg ka tuli
Kus ta pidi õp’ma seda:
Joomine teeb kõigil häda,
Kõigil tõeste, kõigil jaa —
Napsi Matsil teeb ta ka!
Mõni aasta jõudis mööda,
Mats ei teinud enam tööda,
Ei ta täädnud enam maeast,
Ega hoolin’d pakist aeast,
Sest läks elu raisku puha;
Ei ta saanud enam raha.
Ööd ja pääwad kõrtsis lakus,
Küla meestel wiina pakus.
Sagedast ka seda kuuldi,
Läbi terwe walla lauldi:
„Napsi Mats on tülitanud,
Hirmsad wiisi tapa saanud,
Werine ta tootud kodu;
Külap wistist näeb ta kadu:
Las ta nüüd weel juua, jahti,
Aetakse maeast lahti.”

Napsi Mats, kui wahel puhkas,
Mõtles, nägi ja siis ohkas,
Tundis küll, et elu reiisi,
Tallab üsna hullu wiisi;
Aga kange wiina wägi
Teda oma orjaks tegi:
Ikka pidi kõrtsi tõtma,
Õlut, wiina uuest wõtma!
Ütleme mis päris õige:
Mats see oli nagu haige,
Kui ei saanud õlut wiina,
Tundis oma ihus piina;
Seisis kurb ja seisis waga,
Käed wärisesid wäga;
Kurgus oli kange köha,
Süija tahtis wäga wäha.
/.../
Siis waest Napsi Matsi nähti,
Nagu wana erne wahti,
Mõnes paigas mätal suik’wad,
Ehk ka kodupoole tuik’wad,
Kus ta naese läbi mutis,
Lapse kõrwust kinni wõtis
Wiskas, na’gu weikest urri,
Üle ukse wälja porri.
Nõnda läks siis õlle õimul
Aasta mööda wanal wõimul,
Kuni wiimaks Mats sai aru
Et ta puhus ühte toru:
Jõi ta õlut ehk ka wiina,
Mõlemad tall’ tegid piina!
/.../
Mats, kui ikka weel ta lampsis,
Edespidi ka ju jampsis:
Nägi pike waime ronte,
Wanapaganit ja tonte,
Kes t’ad ära wiia tahtsid,
Ukse august sisse wahtsid,
Tantsisid ja lõiwad pilli,
Pildusiwad kukerpalli. —
Neid ei olnud mitte ilmas,
Seisid paljalt Matsi silmas,
Tema põlen’d pea aeus,
Kuhu enne wiina waeus.
Waimul ‘pole luud ei liha,
Teda ei wõi keegi näha,
Kes t’ad ütleb, ära näinud,
On üht’ hullu jutu teinud. —
Nõnda lõpes aasta puha.
Matsi käest nõuti raha,
Härra ütles: ,,On S’ul juua,
Olgu tuhat mõisa tuua.”
Naene, lapsed halest nutsid,
Mõisa härra juure rutsid,
Kumardasid halest saksa,
Lubasiwad perast maksta.
Härra tõstis kurja kära
Ütles: Makske rutu ara!
Kinni pean ma lubad aeast
Kui ei jõua, lääde maeast.”

Mats, kui seda kuulda saie
Et ta maeast ilma jäie —
Kuulis naese sõimu sõda
Nägi laste nutu, häda —
Kui ta nägi seda wilja,
Mis ta kõrtsis külwan’d wälja,
Heitis ära oma meele,
Astus mures kõrtsi teele.
Sääl ta rutu täis end lakus
Wihas karwu pääst siis kakus
Wandus, kirus, tüli püüdis,
Kurje waime api hüüdis,
Kuni wiimaks tõusis tüli,
Nagu pakla otsa tuli.
Mats sääl andis puuga päha,
Tõine langes surnult maha:
Pää t’al oli pooleks lõhki;
Asjata weel püüti mähki.
„Las ta Saadan surnud olla!
Kes ta käseb tülli tulla?
Mul on käsi nii kui mürgist,
Jagu saab ta igast türgist!”
Nõnda Napsi Mats weel, kirus,
Jalgupigi surnud sirus.

Nüüd ka, oh sa wiimne walu,
Lõpes Matsi lust ja elu!
Käed panti temal rauda,
Wiiti linna keldre hauda,
Ja kui kohtus selgeks tuli,
Et ta täitsa mõrtsuk oli,
Saadeti ta Siberisse,
Aasia maa mägedesse
Purjus tuju lahutama,
Palawad pääd jahutama.
Sääl siis walitsuse ohjas,
Sügawamas mäede põhjas,
Kus ei wõinud paista päike,
Ega mingisugu läike,
Kaewas ilmapõhjas mulda,
Raius kalju küllest kulda;
Sääl siis mäede sisikonnas,
Paksus pimeduse rannas,
Mõtles Napsi Mats weel nõnda:
Joomine kül rikub mõnda,
Rikub iga talu latsi,
Rikub ära napsi Matsi,
Rikub ära iga ühe,
Kes on tema wastu lahe.
— — — — — — —
Kümme aastad täide saiwad,
Kulla mäed siis maha jäiwad,
Nõnda oli mõistnud kohus
Napsi Matsi häda ohu’s.
Sääl ta pidi tarkust saama,
Õlle janu ära a’ama,
Unustama ära napsi,
Et wõiks toita naesi, lapsi.
Napsi Mats, kui surma roeu,
Jõudis ükskord jälle koeu,
Tereteles endsid paike
Kus tall’ paistnud õnne päike;
Kus tall’ rõõmu rindu tõtis,
Kuni eesmalt wiina wõtis.
Häbi seisis temal silmes,
Kõndis n’agu uues ilmes
Õnnetuse hirmus madu
Saatis teda taewa radu:
Kodu murul astus warwas,
Mis wõera omaks arwas.
Kui ta argselt tupa astus
Oli perenaine wastus,
Langes nutes kaela talle:
,,Jumal, kas ma näen sind jälle!
Kuulsid sa mu mure ohja,
Kauge, hirmsa mäede põhja,
Sinna uute külma ilma
Kus ei paista päik’se silma? —
Waata, Mats. meil talu jälle!
Mõisa härra oli helde,
Jätis kõik meil käte puha;
Nüüd on maksetud meil raha.”

Lapsed tõstsid rõõmu kisa,
Hüüdsid: „Meil on jälle isa!
Kodu on ta tulnud kaugelt,
Udulise taewa laugelt,
Saält, kus ema käega näitis,
Kui tal wesi silmi täitis,” —
Mats nüüd istus õnne süles,
Ärkas nagu unest üles,
Jätis maha õlut, wiina,
Kes tall’ teinud põrgu piina."

lk 9-19

"Mõisa wanakubja kahetsus.

Oh mina wilets, waene mees!
Mul selgest seisab silme ees
See ilus aeg, mis otsa sai,
Kus kepp mul iga ühte lõi,
Kus minu käsi kohut mõist’
Et ülemad ei olnud tõist.

Ju kaua aega magan ma
Nüüd kodu kambris rahuga;
Siin kõnnin ümber kurwalte,
Kui wana nõder naiseke:
Mu walitsus on lõpenud
Ja aege sülle matetud!

Ma enne käisin kermeste
Kui kotkas, üle nurmede,
Mul käsi uhkest puusas seiis,
Ehk orja selja pääle käiis;
Neil sõumusõnu jagasin
Mõnd’ karwupidi sagasin.

Ei leitud suure walla seest
Ühtainust poissi, ega meest
Kes minu kepist ilma jäid;
Kõik tarka õpetust säält said;
Ja wõisid perast tänada
Et mina nende nuhtleja.

Nüüd walutab mu süda sees,
M’u silmad seiswad sagest weest:
Et orjapõli otsa sai
Ja ametist ma ilma jäi!
Ei mõista, mõtlen sügawast:
Keiser keelis nuhtlemast? —

Kes enne minu warju näi
See wärisedes seisma jäi;
Mind alandlikkult teretas.
Ja kuldsel keelil kõnelas:
Ma palus tääda kubja käest
Kus tingitükk mul oleks waest?”

Ma kostsin: ,,Sina loru-ät
Käi mäest alla, kura kät,
Sääl seisab nurme wiies rind
Ja kolmas tükk on Sinu pind.
Sind nuhtlus oodab eksmises!”
Weel ütlin kepi kõigutes.

Nii jautasin kõrtsis ma
Kõik tingitükid sõnaga.
Kui sest ei aru saanud mees
Siis palus uuest hirmu sees
Ja küsis: „Kõrtsi isand kust
Saaks kubjas keele niisutust?” —

Nüüd waatasin ma rõõmus sääl
Kui taru mesipaku pääl:
Ta sülega tõi pudelit
Ja peenikesi sigarit;
Ka magust Saksawiina tõi,
Mis kõige eesmalt ära jõi!

Ei nõnda üksi ainus mees,
Waid terwe wald käis minu ees.
Mul karman seisis saiu täiis,
Suus oli magus õlle aiis
Ja ikka jälle uueste
Weel kaldasin tad kõrisse!

Need olid aead, olid — jaa
Mis taga leinan nutuga!
Nüüd n’agu pilwed ära läin’d,
Mu õnned enesega wiin’d
Ja jätnud maha häbisse
Mind uue päik’se paistele!

Nüüd inimesed, alamad,
Need närakad mind naerawad,
Et otsas olla minu wõim,
Mu hirmus peksmine ja sõim,
Et küla raswast jäme kõht,
Nüüd koku kuiwan’d nii kui toht.

Ja mina kuulan tasa päält,
Ei tohi tõsta sõimu häält,
Ei tohi hüüda: „Maha nüüd,
Siin maksetakse ära süüd,
Siin saad, et sõnad jämedad,
Kolmkümmend tulist silakad!”

Mull’ wirgub meele endne wiis
Ja pisar paisub silma siis:
Sääl oli tingil peremees,
Kes mind ei tunnud kõrtsi sees
Ja igas paigas julgeste
Mind nimetas ta Sinasse.

Sest otsisin ma talle süüd
Ja seega oli leitud nüüd:
Ma waat’sin tingitüki hääd
Ja leidsin kolme wiljapääd,
Sest sai ta kraawi kalda pääl
Kolmkümmend juti ära sääl.

Ta kohtuse läks kaebama
Et minu nuhtlus asjata.
Sai minu mõte kuulatud,
Ja asju lugu tuulatud,
Siis kohus mõisas mõistis sääl:
Kolmkümmend saab weel uuest pääl.

Mees luges asja liiale,
Läks kihelkonna kohtuse.
Kui kohtu härra tundis sääl
Et mees ju kaebab kubja pääl,
Siis wõtis teda tereta
Ka kuuekümne löögiga.

Nüüd mehikene aru sai:
Ei minu sugust narri wõi
Ja et ma loodud ülemaks,
Kui kubjas, kepi andijaks, —
Sest kumardas ta lahkeste
Ka kaela minu ikele.

Nüüd aga, nüüd on läinud a’ad,
Nüüd hukas näen ma isa-maad! —
Siit hirm ja nuhtlus ära läin’d,
Siin õigus oma pesa tein’d:
Mis aga on üks õigus muud
Kui paiukep ja kaseluud? —

Oh mina wilets, waenemees
Nüüd igapidi häda sees!
Ei näe mu silm nüüd mõisa maid,
Ei saa ma enam lüüa muid;
Ei saa maailmal õpeta
Ma wirka wiisi kepiga! —

Ja mõisa härra, tema ka
Mind hakab juba piinama.
Mull’ hilja anti käsku ju:
Kakssada rubla mõisa too,
See on su kuha rendi-hind,
Mis peab andma mullapind.

Ma käisin teda palumas,
Nut talle meele tuletas:
Et sõbrus minul mõisaga,
Ma ‘pole loodud orjama.
Kül nägi, et mul oli piin,
Siis ütles: „Olgu raha siin!”

Maailm on hukas, näen ma,
Tõest wiimne päew saab tulema!
See wõib ju olla wiimne ilm,
Kus nutab mõisa kubja silm
Ja rahwal pole halastust,
Ei mõisa härral kahetsust.

Oh armsad aead, elu teel,
Teid mäletan ma silma weel! —
Kui kannetaks mind kirstule
Siis pange kepp mull’ hõlmasse,
T’al pole tööd siin taewa all
Kus wastne päike paistewal!"

lk 19-24

wikipedia

terviktekst on tulevikus siin.

August Weizenberg - Sooharimine ja südameharidus (1916)

Raamat ise, sajandi alguse traditsiooniline näidend esitamas naiivseid pildikesi talu- ja abielu teemal, pole just suurem asi, kuid selle lõpulisa, autori järelsõna, on omamoodi huvitav arutlus rahvaluule üle. Teemaks tuleb see aga seetõttu, kuna näidendis endas ohtralt laulukesi on. Lisa ise on selline:

"Lisa.

Laulukesed, mis siin sees leiduwad, on enamiste praost I. P. Rothi omad. Neid lauldi minu nooruse eas ja nad olid lugupeetud rahwalaulud.
Praost Roth oli aastal 1789—1818 Kanapä kiriku õpetaja ja ta jättis rahwale armsa mälestuse järele.
Praost Roth oli wist esimene, kes rahwalaulusid kirjutas ning õpetas, ja ta nimetas neid rõõmulauludeks.
Tema kihelkonnakool oli haruldane ja wist esimene sarnane kool meie maal. Peale kooliõpetuse harjutati seal ka mõnda käsitööd ja sporti, wõi jõuharjutusi, mis tookord küll wist haruldane nähtus oli.
Ju 50 aastat tagasi, kus ma ühte ju kaunis elatanud meest tundsin, kes õpetaja Rothi kooli õpilane oli olnud ja teadis minule temast ja tema koolist rääkida. See mees oli Jüri Hammer.
Tookord oli kooliharidus eestlaste keskel haruldane asi, ja kes temast ju weidi osa sai, ei tahtnud mitte enam talupoja sulasena teenida, ja nii oli lugu ka J. Hammeriga.
Jüri Hammer teenis esiteks maatöö kallal talupoja sulasena, siis Erastwere mõisas karjapoisina, siis kubjana ja wiimaks Erastwere mõisa walitsejana, milles ametis ta ka kõrges wanaduses suri.
Nimetatud lauludest andis minule kadunud õpetaja Roth’i tütrepoeg, õpetaja Masnig, wihukese. Ma wõtsin nendest ärakirja ja see orginalkiri, 23 laulu, sai üliõpilase hr. Maasiku läbi Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsile pühendatud.
Üht minuaegset, wanematest luuletajatest ma mäletan weel, see oli Tamme koolmeister Saar (Kanapä kihelkonnas). Ka tema laulud näiwad unustusesse uinuwat, kuna ometi püütakse weel midagi leida ja kätte saada.
Üks tuntud Saare lauludest on ,,Weneusu laul”, milleks ta oma eksiarwamiste eest trahwitud sai. Ta pidi Tartu wangimajas paar kuud istuma, kus ta, tema oma luule järele, suures kiwimajas enda õige uhke tundis olewat. Ta olewat, kui walla koolmeister, talulapsi weel suitsuses rehetoas pidanud õpetama. Seal wangimajas on ta weel ,,tubakalaulu” ja weel mõndagi naljalaulu kirjutanud.
Kas meie wanawara korjajad ei tahaks ka neid unustusse jäänud uuema aja luuletusi tähelepanemise wääriliseks arwata ja neid ülesse otsida? Nad ehk leiduwad weel hõlpsamine ja neis ehk leidub weel enam tuuma, kui mõnes suure waewaga otsitud wanawara luuletuses? Eks nad wanane ka aegapidi. —
Hea ja paha wahel on ikka tarwis wahet teha, ja wananemine ei tee iga asja mitte paremaks. Kui aga ju sellepärast midagi heaks arwatakse, et ta wana on, siis on see eksiarwamine. Wanaaja mälestuste korjamistel rahwa suust wõib ainult seal wäärtus olla, kus keegi sellest wanast materjalist midagi uueste teeb ja loob, sest see uus saab ju ka wanaks. Nii on igal ajal selleks asja edendatud ja nii on meie Dr. Kreutzwald ka seda wanawara mälestust edendanud ja sellega kirjandusele hea lisa annud. Nüüd jäägu tema kirjandus ilmmuutmataks.
Korjatakse aga seda (nõndanimetatud wanawara) ikka hulga wiisi edasi, ilma et keegi sellest midagi huwitawat teeks ehk looks, siis jääks see suur kogu küll ehk asjata meistrit ootama, kes teda kui ehitamise materjali wõiks tarwitada.
Igal ajal on ikka midagi, mis oma aja armsamaks lapseks wõiks nimetada. Kus kunst õitseb, seal pole inimestel mitte aega liiga minewikus wõi liiga tulewikus wiibida, waid nad töötawad ja elawad oma ajale ja jätawad ka oma tulewikule waranduse järele, mis mitte nii hõlpsaste kadumist ei karda.
Meie aja armsam laps näitab wanawara olewat. Ta näitab kunsti asemele astuwat, kes ju surmale ähwardab suikuda, sest kunsti tegewus on kõiges Europas langemas.
Meie aja hiilgawam külg on kõiksugused praktilikud ülesleidused ja tema nõrk külg — kunst, paremad tundmused ja südameharidus.
Kas ei wõiks meie õpilased ning üleüldse meie noorsugu oma kallist aega kasulikumalt, kui harjunud wiisi järele wanawara korjamiseks, tarwitada? Mina mõtlen: enam meie olewikule elada ja töötada. Siis ehk jaksame oma aega paremine teenida ja jätaksime ka meie tulewikule parema ja tõelikuma waimuwara järele, mis mitte kadumist ei karda.

A. Weizenberg."

Roger Zelazny – Needuste allee (1992)

Tuumasõjajärgne Maa, või õigemini Ameerika, mis võib olla ainus paik, kus nö inimkond on säilunud. Paha mees Hell Tanner peab tegema head ja toimetama katkuravimi Los Angelesest Bostoni. Tavapäraselt nihilistlik apokalüptiline road movie, normaalne adrenaliinilaks. Thank god, pole mingit imalat armastusvärki. Kuni ilmub Corny ja pikemalt mõtlemata hakatakse paarituma. Natuke arusaamatuks jääb tolleaegse kütuse üleküllus.

Sobilik noortekirjandus, nagu värdvorm ameerika popseriaalidest.

“Ükski nahkhiir teda sel ööl ei tülitanud, aga ta möödus mitmest kraatrist ning radiatsioonitase tõusis. Kusagil hakkas teda jälitama kari suuri metsikuid koeri, kes ulgudes ja urisedes tee ääres jooksid, kumme hammustada püüdsid, kiunusid ja lõrisesid; viimaks jäid nad maha. Ühest mäest möödumisel hakkas tee rataste all vabisema, maast imbus heledaid aurupilvi ja kostis kõminat, mis meenutas äikest. Langes tuhapilvi, ta sõitis neist läbi. Siis sattus ta mäekülgepidi alla tormavasse veevoolu, mootor turtsus ja suri kaks korda välja, aga käivitus uuesti, ta surus end edasi, vesi voolamas mööda autokülgi. Siis jõudis ta kõrgemale ja kuivemale pinnale ning püssidega mehed üritasid tema teed tõkestada. Ta tulistas neid kuulipildujatest, saatis paar granaati ning sõitis edasi. Taevasse ilmus tuhm kuu, läks natuke valgemaks ja ta nägi tumedaid linde, kes tema kohal tiirlesid, vahel mõni pikeeris, ta ei teinud neist väljagi ja mõne aja pärast olid nad kadunud.” (lk 94)

baas

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II.Vaen võtab verejälge (2009)

Nii. Järgnev tekst on selline – kõigepealt viitan igasugu omapoolsetele rahulolematustele seoses Kusnetsi tekstiga. Ja seda pikalt ja järjepidevalt ja segaselt (ausalt, mõtted läksid sassi). Ning postituse lõpus ütlen, et tegemist on hoopis hea raamatuga. Per aspera ad astra.

“Freydis ja Madrun pidid peaaegu kiljatama, nähes julmust, millega vargid vaenlastel elu kibedaks tegid. Hõõguvad kivid põletasid nahka ja kärsatasid liha, laagris levis jälk kõrbenud liha lehk. Ööpimeduses kaikusid karjed, mis ei saanud pärit olla inimkõridest, ent ometi olid need seda. Võinuks arvata, et meeleheitel sortsik ulgus üksindusest alasti nõmmedel, kuid need olid kõigest inimesed, kelle ihu vaevati loomalikult julmalt, kelle keha vapustasid kohutavad valusööstud. Ahastav kisendus väreles kaua künkaharjade vahel ning wealhi naised katsid laste näod ja kõrvad kinni, et nood ei teaks liiga palju sellest, mis ümberringi toimus, ning laulsid palveid oma jumalatele, kuid nood olid kas kurdid või surnud, sest vaevatavate ulg ulatus kõikjale. Ka Freydis pomises kaitsvaid loitse, sest sääraselt nuheldud inimese needusel võis olla suur jõud. Naine ei vaadanud piinatavate järelekatsumist pealt, ta teadis niigi, mida vargid teha võisid. Vähe oli nii julmi inimesi Midgardis kui Odan, Brynhildi poeg, Ühekäelise tütrepoeg, Isatu Kaunisjuus...” (lk 200-201)

Raamatut alustab autori eessõna, mis on tema reageering esimese teose retseptsioonile. Ühelt poolt on tore, et aitab meenutada eelmise raamatu sündmustikku (kui üdini aus olla, siis isegi peale selle raamatu lõpetamist ei mäleta suurt midagi esimesest raamatust; ehk ajan veel midagi segi Pähkeli raamatuga?); teiselt poolt on kuidagi ootamatu lugeda autori tegelaste tõlgendusest, suisa lugeja suunamisest (kohe tuleb juttu joonealustest...). Eessõnas võinuks ehk piirduda ajaloolise tausta seletamisega; tegelaste käitumise lahtiseletamine on ehk liiast, noh, pole just kirjanduslikult hea maitse. Aga nagu ikka, autoril peab olema õigus teha oma tekstiga nii nagu tema tahab.

Lugemise ajal tehtud märkmetes kumab üks pidev rahulolematus raamatus leiduvate rohkete joonealustega – ja suurt ei oska seda rahulolematust nüüd kokkuvõtlikult kirjeldada. Ühesõnaga, juba esimeste lehekülgede joonealuste rohkus paneb lugejana õhku ahmima. Kusnets on võtnud eesmärgiks kirjutada võimalikult olustikutruu tekst ning selleks paistab olevat üdini tähtis nimetada asju ja olukordi kas ladina või barbarite terminitega. Kui on jutt lehtlast või siseõuest või lõbumajast, peab tekstis ikka olema vastav võõrkeelne termin (arvan heauskselt, et tegemist on korrektsete terminitega). Seeasemel, et kirjutada rahulikult lehtlast, siseõuest ja pordumajast ning mõnikord ilmestada teksti vastava võõrkeelse terminiga. Autentsus pidurdab lugemismõnu, Kusnets võiks saada eripreemia selle eest – a la “Hea oskus lugemist katkestada”. Arvatavasti olen laisk lugeja, et tasuta keeleõpet nii palju ei hinda, aga no tõesti kõik need joonealuste jälgimised muutuvad vahel ärritavaks (samas, kindlasti enamikku lugejaid see ei heiduta ja pakub hoopis naudingut). Et selline põhjalikkus jätkub läbi raamatu (et need pagana terminid ka ei ammendu!), siis tahaks lõpuks need joonealused lugemata jätta, saagu mis saab. Võibolla ongi romaan mõeldud tõsistele ajaloohuvilistele (eessõnagi nagu kiitleb teemale autentse lähenemisega, ehk minusugustel diletantidel tuleks suu kinni hoida ja õppida). Ent – õnneks-kahjuks – niipalju kui on lugejaid, niipalju võiks ka eksisteerida teksti eri tõlgendamisi-vastuvõtmisi.

Aga Kusnets tahab joonealuse autorinagi suunata lugejaid autorile õigesse molli, ei tea, kas kogemata või meelega, sellist toimimist polegi nagu ammu kohanud (metafiktsiooniline värk?), kui siis tõlketeostes. Nii saame aegajalt teada autori narratiivi moodustamise võtetest ja muud töötoalist värki (nt lk 33 mainitakse selguse mõttes loosse mittepuutuvat tüdrukut või lk 421 vestab joonealune sellest, et ärgu otsitagu nüüd “ajaloolist tõde”; näiteid on muidugi rohkem, aga jäi lugemise ajal märkimata). Lugejana tekib vahel tunne nagu tahetaks sind suruda kindlasse tõlgendusvoolu, justkui ei taha autor lugejat usaldada. On see märk autori esimese raamatu retseptsioonist (mida ma pole lugenud) tekkinud hellusest? (Esimeses raamatus paiknevad sõnaseletused hoopiski raamatu lõpus eraldi nimekirjana, selge, et laisad lugejad ei viitsi üleüldse raamatut lapata.) Kui juba seletatakse, et kes on patriits, tundub autor või toimetaja suisa ülipüüdlikuna. Hea küll, selline itk joonealuste pärast mõjub juba jaburalt.

Teksti iseloomustab meeletu olustiku kirjeldamine, lugejana kaasneb see häda, et see pidev kuhjumine muudab aegajalt teksti staatiliseks (või – häbi-häbi – ei lase teksti kiirelt lugeda). Tahaks suisa öelda, et võta vabalt, lase tekstil joosta, pole vaja niipalju pingutada ajaloolise tõepäraga, see on siiski ilukirjandus. Võibolla on Kusnets teemat käsitledes liigtõsine või pühendunud ja teoses võiks olustikulise paine vähendamiseks natuke huumorit või absurdi olla, kohustuslikud karused naljad pole päris see. Aga et autor on viitsinud nii põhjalikult “jännata”, on muidugi muljetavaldav.

Uh, paar arusaadavat lauset raamatust ka. Kusnetsi tegelased on teadagi elust suuremad – hiiglaslikult heroilised jõujuurikad või meelamatest meelamad sekspommid (vt nt lk 336-337), loodetavasti meelitab see tulevikus nii mõndagi lugejat fantaasiamaailma vajuma. Tegelased elavad rämedat elu ning räägivad ilukõneldes. Pilk muinasmaailma peamiselt läbi 3 mehe silmade: ori Ballimar, roomlane Aulus ja varg Odan; vähemal määral näeme sealset maailma ka teiste tegelaste (Freydis, Wulfing jne) silmade läbi. Peatükkides autor aegajalt rändab eri tegelaste peades, ent põhivaated saab ikka läbi nende kolme tegelase. Verd, spermat ja manasõnu lendab ämbrite kaupa. Omamoodi psühhedeeliat lisavad autori naivistlikud illustratsioonid.

“Ballimar ei mõistnud tantsijanna sõnu, kuid tundis tema südame tuksumist, tajus tema poolehoidu ning armunud hinge andumust ja vastas samaga, tundes kiindumust selle tissika naise vastu üha kasvavat. Imeliselt hea oli olla naisega, kes armastas, tõdes Ballimar ja embas Zenobiat nii hellalt, kui oskas.” (lk 339) – vt ka lk 348.

Raamat inimestele, kellele meeldib ajalugu, militaarvärk ja seiklused. Lapsemeelsemad saavad naeru kõhistada vägisõnade ja igati seksistliku väljenduse peale. Igal juhul, kõva kamakas ilukirjandust, intriigid kui antiikdraamadest. Eelnenud jutust hoolimata on see tunnustusväärt teos. Järgmine raamat põrkutakse kokku siis Britannias? Ja mis saab Zenobiast? Süda ei aima head.

baas
sanatoorium
halbade filmide kaitseala

Tii Hell - Homme (2009)

Ma ei mäletagi, millal mul oli viimati nii raske mõnest raamatust kirjutada. Kuigi tegu on Tänapäeva romaanivõistlusel 2008 äramärgitud teosega, leidub selles ebamugavalt palju kohti, mis võtavad sõnatuks. Nojah, ja nagu näha, ka mõttetuks, kuna kirjutama hakates pea tühjaks osutub.

Peategelane, keskealine raamatukogutöötajast koduperenaine Emma, on ilmselgelt vaikses keskeakriisis. Teose algul on eestlastele omaselt (aga kas tegelased on ikka eestlased, ei saa me kogu teose ajal teada) vaikne tüli abikaasade, Emma ja Theo vahel. Theo on asjalik õpetaja, matemaatikamaailma kivistunud abikaasa, kes töölt tulles enamjaolt maandub kas teleka ette või õpilaste töid parandama. Abikaasade vaheline vestlus on muutunud umbes kahekümne aasta jooksul pinnapealseks infovahetuseks. Ilmselge, et sellises olukorras naisterahvas - pealegi veel kena ning välimuselt nooruslik - vajab midagi enamat.

Ning justkui tellitult kohtab ta noort kunstnikku, kelle "[p]ikk ja päevitunud keha teisel [tiigi] kaldal lummas naist hetkega. Lihaseline, see paistis kaugelt silma, aga mitte üleliia, just parajalt. Ka päevitus oli mõõdukas, mitte solaariumi või lõunamaa päikese oma." (lk 12) Suur armumine - kirg? - lööb naise pea sassi ning kuna tegemist on ikkagi romaaniga, leiab ka noor ja vitaalne kunstnik, et väikelinna koduperenaine armukeseks sobiv on.

Nii muutub koduperenaise elu märkimisväärselt värvikamaks, tema ise aga tegusamaks. "Paari kuuga oli ta tõstnud ümber kogu elutoa mööbli, teinud remondi magamistoas ning ostnud Theole sünnipäevaks uue laiekraanteleri. Mitte süütunde pärast, vaid soovi pärast Theole tegevust anda, et nad ei peaks omavahel rääkima." (lk 75)

Suhte arenedes saavad lugejad teada, et kunstnik Tonil on ka minevik. Mitte just väga märkimisväärne ega shokeeriv, kuid koduperenaisele oleks võinud kindlasti mõnevõrra üllatavalt mõjuda transvestiidist sõber ning pisut labiilne endine tüdruk, kes nüüd Itaalias juuksurina töötas. Kahjuks ei küündi lugejateni Emma vastuvõtt armukese mineviku tegemistes (kas ta üldse saigi neist asjust teada või jäigi see ainult lugejate jaoks infoks - polegi kindel).

Lõpus läheb Emma lahku nii Tonist kui Theost ning suundub end otsima. "Ma sõidan mõneks ajaks palmide alla ja mängin filmidiivat. Helistasin su sõbrale Mikale ja ta lubas, et kui tagasi tulen, siis ta aitab mul mõne töö leida. Midagi sellist, kus saan rakendada oma tohutut potentsiaali." (lk 126) Hiljem, ühe teise tegelase pilgu läbi saame teada, et "[v]iimane asi, mida nad Emmast olid kuulnud, oli see, et ta reisis Aasias ringi ja kohtas seal mingisugust välismaa ärimeest, kellega nad koos elama hakkasid" (lk 157).

Raamat on väga rahulik vaatamata sellele, et autor lõi situatsioone, mis oleksid võinud torme tekitada. Me ei näe Emma siseanalüüsi. Siinkirjutajale tundub, et Emmal puudus üldse soov/võime/idee olukorrast välispidist pilti luua. Miks miski juhtub? Mida Toni temast arvab? Miks just Toni? Mida mees tema jaoks tähendab? Me saame küll teose lõpupoole teada, et Tonit kohates leidis naine, et on loodud millekski enamaks kui väikelinna koduperenaiseks, kuid miks, mismoodi, kuidas selline arusaam tekkis? Milleks on ta loodud? Ja miks tabas see mõte teda alles neljakümnendates eluaastates? Võiks muidugi lihtsustada seega, et teose tegevustiku alge on keskeakriis.

Minu jaoks suurim viga teose juures oli pealiskaudsus. Süviti minnes oleks saanud peita originaalsuse puudumist. Dilemmad, hetked, suhted ning mõtiskelud - kõigega oleks võinud minna süvitsi, küsida ning arutleda rohkem.

Üllatavalt veenvaiks osutusid tihtipeale - mitte alati - dialoogid. Need olid õnnestunud päris usutavalt. Muidugi tekkis - kui ma juba kritiseerimise soonele sattusin - palju kobisemist loogika ning situatsioonide teemal, kuid üldine dialoogide ülesehitus oli hea. Võib-olla sobiks autorile hoopis paremini näidendite kirjutamine?

Ahjaa, märkimisväärselt halb oli Inna Lusti toimetajatöö. Eelkõige komavead! (Leia vead:

"Ma ei saa sinus aru Lota" lk 64;

"Tahan ta nägu näha, noh juhuks, kui tuleb jutuks, et keegi uus on linna kolinud" lk 13;

"Ah unusta ära" lk 48

"Seda öelnud suudles ta Emmat kirglikult" lk 50;

"Saage tuttavaks Emma - tõeline Bonditüdruk" lk 53.) Jpm.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2009

Õhtupoolikul tänaseid paberlehti sirvides selgus, et on toimunud vastav nomineerimine. Nimekirja vaadates selgus, et nii mõndagi aasta jooksul lugenud. (Nimekiri võetud siit, sest paberlehe kõiki artikleid teatavasti netist ei leia.)

Jõgeva "Draamapunkt"
Beltrán "La mala vida"
Heinapuu "Inglile"
Kasak "Vaba pattulangemise seadus"
Kolk "Barbar Conan peeglitagusel maal"
Kuusealune "Tegu ja tagajärg"
Meres "Lagunemine"
Randma "Sigaret"
Tasuja "Provintsiluule"

Kahju, et Pokupoeg valikusse ei kuulu.
Kes võidab?
Ise pakuks Kasakut; kui siinse blogi otsinguid vaadata, siis Beltran nopiks feimi ja sulli.

Kihlveokontor avatud 23. novembrini.

---

Nonii, sport võitiski, Jõgeva Tasuja pani kirjandusneitsite võistluse kinni.

mario pulver – ma räägin sinuga (2009)

Kogemata täna Pulveri blogile koperdades (jube tänuväärt ettevõtmine on selline luulest kirjutamine, hoian pöialt, et jaksu jätkuks pikemaks) tekkis endalgi huvi, et mis luuletajaga tegu on. Luulekogu pealkiri ja blogi ise oleks justkui viide huvist kommunikeeruda: ühelt poolt näha ja anda võimalus suhestada end välismaailmaga (pealkiri, eks luuletekstidki räägi palju suhtlemisest ja eri suhestumistest); teiselt poolt justkui soov näha end suhtes teiste tekstimaailmadega (blog).

Mingis mõttes ma alati imetlen luuletajaid ja luule lugejaid: kuidas nemad saavad aru, et see, mida loetakse, on hea luule (või keskpärane või grafomaanlik või halb). Proosa puhul saan üldjuhul aru, mis on hea ja mis mittemidagiütlev; aga vaat luule puhul on see pidev tunne nagu haaraks õhku, kas need subjektiivsed meeldivused on ka tegelikult head või näitavad lihtsalt kogenematust? (Muidugi, miks üleüldse kindel olen, et suudan head proosat teadvustada? Milline ülbus.) Kas liigne subjektiivsus on lõppkokkuvõtteks ikkagi liialt ahistav?

Pulveri esimeste lehekülgede üldmulje on selline tavapärane nüüdisluule. Et on küsimused ja vaikelud ja mälestused ja loodus (millegipärast jäi pinnuks silma just loodus – võibolla viga selles, et praeguste näruste ilmadega ei taha üleüldse linnatänavatel loperdada). Autoril jääb omapärast puudu või on see omapära mu nürile maitsemeelele liialt hoomamatu – ehk siis minu poolt vaadates justkui algaja luuletaja värk? (Postituse lõpus muidugi selgub, kui häbitult kergelt seda raamatut lugesin.) Kerge sõnamäng ja mäng kordustega (“tõsi ta on tõsi taon” lk 26 jm) korduvad luuletusest luuletusse (kas hakkasin kordama ennast?). Pulveril on nagu arusaam, milline peaks hea luule olema, ja siis ehk alateadlikult jäljendab seda, hoiab end raamides, ei lase end tõeliselt valla.

Ja ootamatult avastasin, et luulekogu jaguneb nagu kaheks – esimese poole “vähe mesilasi” ja teise poole “palju mesilasi” (alates lk 48). (Brr, putukate kasutamine kujunduses on ikka pisut spooky, tuletab meelde sügisesi surnud mesilasi aknalaudadel.) “Palju mesilasi” on märksa elavam, põrpivam, suisa poliitilisem ja räpakam; hingav ja puhisev ja neelav ja ringutav. Justkui “vähe mesilasi” oleks keskkooli nooruki kirjutatud ja “palju mesilasi” elukogenuma tudengi poolt (ansamblist langeb välja “exegi excrementum” - kui lk 52 on igati loetav ja kaasamõeldav, siis lk 53 aset leidev poetiseerumine on kulunud, irooniast ja kõigest hoolimata).

Mis mul märkamata jääb? Intertekstuaalsus (aegajalt viidatakse kaanonile)? Iroonia (kus ei ole irooniat?)? Kindel käekiri? Ehedus? Kõnetamine väljastpoolt seltskonda? Ma ei tea, olen tõesti luulekauge ja harva kui miski kõnetab (no lasteluulet on lihtsalt infantiilselt lõbus lugeda). Võibolla ei tunneta sellist piiride ületamist (samas – miks peaks?) ja lugemine jäi tavapärase luulekogemuse tasemele (ehk et ei saa ise tõeliselt aru, millega just tegemist). Ja ikkagi panevad need pagana luuletajad siiralt kadedust tundma – et nemad teavad, mis sünnib raamatuks trükkida. Pagana salaselts.

(Ja kõik see siinne “vaimuvälgatus” pärineb raamatu ühekordsest lugemisest, sest üks teine uudishimuraamat on pooleli, aga samas tahtsin kohe seda Pulverit lugeda ja pealiskaudsus ruulib.)

“hommik

me kahe seina sees on
mõned suured aknad
oksad kohisevad
läbi meie toa

kui tigutorni kõrval
lõhkeb kevadpäike
saab värske valgus jälle
läbikäiguloa

see kuumav kingitus mis
mängib sinu nahal
on justkui täienduseks
linnulaulule

sa lõhnad unenäo ja
tähetolmu moodi
su sõrmepuudutus viib silmad õitsele

ma surun unenäo su
juuksepahmaksse

ja oksad kohisevad
läbi meie toa” (lk 21) – lõpustroof on vinge.

Frederick Forsyth – Jumala rusikas (2000)

“Vanaisa astus kahele kepile toetudes majast välja verandale. Aeglaselt pani ta kaks keppi kõrvale ja ajas ennast sirgu, pingutades reuma välja oma vanast seljast ja õlgadest, kuni need olid sirged. Siis tõstis ta käe oma pesapallimütsi noka juurde, peopesa allpool ja hoidis seda seal nagu vana sõjamees, andes au lapselapsele, kes läheb järjekordsesse sõtta.” (lk 96)

Tõeline läänemaailma patriootlik kirjatükk, iga mittekriitiline lugeja peaks tundma oma läänelike väärtuste kindlustumist. Tegemist pole just ilukirjanduse vaid ehk pigem infokirjandusega – laused, mis on täis kainet ja kaalutletud infot; kujundlik keelekasutus või ülemeelik fantaasialend ei iseloomusta mingil juhul Forsythi kirjanikusulge. Kui infokirjanduslikkusega harjuda (sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga), siis hakkad muidugi lugusid huviga jälgima, et kas vennad Martinid ikka teevad Saddamile tuule alla (tore, et mälu nii hea on – kas “Afgaanis” oli ka sarnane vennateema? Ei mäleta), tegemist on igati normaalse meelelahutuse või ajaviitega. Nimede üliküllus on pisut pidurdav, aga elab üle (raamatu algul on tegelaste loetelu, aga suurt ei viitsi raamatut lapata, eks). Omamoodi huvitav on lugeda Forsythi kirjeldusi vastassugupoolte sugulisest läbikäimisest – nii suudab autor isegi kuuma prostituudiseksi esitada tundetult informatiivselt (lk 317-319) või millise veidra klišeeliku õhinaga kirjeldatakse keskealise vanatüdruku võrgutamist (lk 327-334jj).

“Meeskondade isiklik varustus pakiti reisimahutitesse, endistesse napalmivaatidesse, millel oli nüüd inimlikum eesmärk; plekkmahutid tiibade all sisaldasid särke, sokke, lühikesi pükse, seepi, habemeajamisvarustust, vormiriideid, maskotte ja naisteajakirju. Nad teadsid vaid, et lähimasse poissmeeste baari võib olla pikk tee.” (lk 112) – tore, et lendurid on nii siivsad, et loevad meesteajakirjade asemel naisteajakirju. Sõjavägi teeb poisist mehe.

Muuseas, raamatul on vist happy end (kui ainult see vanatüdruk poleks... ah...).

Eno Raud – Kilul oli vilu (1987)

Kui raamat ühe laksuga läbi lugeda, muutub see pisut sürreaalseks kogemuseks, selline heas mõttes infantiilne maailmaavastamine. Laretei on vahva, eriti esimeste kogude illustratsioonid (ehk seepärast, et neid lapsepõlves näinud; valikkogu teine pool tundus üsna tundmatuna).

Teekannu laul (lk 13)

Khhhhh...
Vee ma
keema
kahistan.
Phhhhh...
Keema
vee ma
pahistan.
Pahistan jah,
kahistan jah.
Et vesi muliseks,
lähen tuliseks
kah.

Mis see
tee-
kannule teeb!
Tššššš...
Juba keeb!

*

Suu pea, puupea!

Ära ütle puupeale,
et ta läheks kuu peale.
Mis on teha puupeal
tühja palja kuu peal?
Ütle parem puupeale,
et ta kukuks suu peale.
Ütle talle: “Suu pea,
igavene puupea!
Kas või terve kuu pea
kinni suu, va puupea!”

*

Ka kanapime kana leiab tera (lk 74)

Taevas polnud enam päiksekera,
aga siiski leidis väikse tera
mullast üles kanapime kana,
kuigi polnud mingi imekana.

meie klassi netipesa

***

Toredaid otsingusõnu viimasel ajal:
kuidas peatada peenise erekteerumist
tõukekelk ratastega
sukkpüksid seks
REIED LAIALI
Mida tähendab tõlkes olümpia viis "Citius! Altius!Fortius!
ma olen kolmekümnene
reied kaissu
Dunja hoidis
19.september 2009 noormees enesetapp
tekstis on huvitavalt loimunud
nurgal seisis kordnik
tulevik ei ole loterii
peenise tähtsus noore naise elus
perevägivalla tekitajad
+hanna +artur metsas mere ääres
tulevik on loterii
tõnu trubetsky on budist
talve aja algus kuupaev 2000
õppimise neurofüsioloogiline alus
jaan pehk loll
väikese dagmari mõrv
loteriikolm@gmail.com
ma armastan erki pehki
miks on armastus tugevam kui surm
kuidas teha pabeross
välismaailm on meie kujutlus

Marju Kõivupuu – Hinged puhkavad puudes (2009)

“Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast. Mõnel pool, näiteks Urvaste ja Hargla kirikukihelkonnas, pakutakse peielistele tänini kas pärast ristilõikamist või selle ajal pits alkoholi ja suupistetki: kodutorti, pirukaid või näiteks Teekonna kommi. Sedagi tava võib käsitleda kui eelkristliku ohverdamiskombe jäänukit.” (lk 28) – huvitav, millised kommid veel sobiksid?

Lapsepõlves Võrumaal käies mäletan seal paar ristipuud, viimastel aastatel polegi nagu märganud. Noore ateistina oleks muidugi siis eelistanud puudel näha igasugu paganlikke märke, aga noh, võis ka leppida ristidega (Kõivupuu mainib möödaminnes, et viimasel ajal on nähtud mõnd neomütoloogilist uuendust (lk 68)). Kuidas mõjub risti tegemine puu tervisele? Mitte halvasti, teavitab asjatundja (lk 79).

“Ristipuu või ristimetsa asukoha valik sõltub küll maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul markeerib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üle viiduna jätavad lähedased lahkunuga lõplikult hüvasti – nüüdsest on ta koduringist välja arvatud. Selliseks piiriks on kas talu, küla või mõnikord ka kihelkonna piir. Ristilõikamiseks tehtud peatus on omastele viimane lahkunuga koosolemise hetk enne temaga lõplikku hüvastijätmist kalmistul, kuhu tulevad jumalaga jätma needki tuttavad, keda näiteks mingil põhjusel peietele pole kutsutud.” (lk 55)

“Ristimetsad on okaspuumetsad (männikud, kuusikud) või segametsad. Paiguti on puudel rohkem kui üks rist, kusjuures eriti Põlva ja Rõuge kihelkonnas on püütud jälgida, et lähisugulaste ristid saaks tehtud samale puule. Nooremad inimesed, kellele rituaali tähenduslikud nüansid on kaugeks jäänud, püüavad risti lõigata puusse, kus on juba mõni rist ees.” (lk 56)

“Männikoorde lõigatud rist püsib kaua ilus ja vaadeldav, seevastu kui kuusetüvesse lõigatud ristid jooksevad ohtralt vaiku ning armistuvad ebamäärasteks kujunditeks. Suhteliselt ruttu armistub ka kasetüvesse lõigatud rist.” (lk 63)

Soe raamat kurval teemal.

roheline värav
päevaleht
uma leht

Hindrek-Peeter Meri - Tagasivaateid veerevast vagunist (2008)

Tänavu septembris surnud Hindrek Meri oli Lennart Mere noorem vend, hariduselt majandusgeograaf, töötas aastaid Eesti NSV Plaanikomitees (praeguses mõistes majandusministeerium), jõudes lõpuks selle asutuse esimehe asetäitjaks, ning oli seejärel 1990-97 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Mees, kelle varane lapsepõlv möödus Berliinis, oli seejärel asumisel Venemaal, kuid tegi hoolimata oma kahtlasest taustast (ikkagi rahvavaenlase poeg) päris head karjääri, oli mõistagi komparteilane, käis läbi nõukogudeaegse tippnomenklatuuriga ning jagas tolle privileege.
Mahukas, ligi 550 lehekülge, nii et juttu on paljust, põhjalik ülevaade ühe intelligentse tippametniku elust. Kogu selle suure hulga kohta leidus selles eksemplaris, mille raamatukogust laenasin, vaid üks allakriipsutus, mille on teinud üks tundmatu lugeja - kohas, kus Hindrek Meri põhjendab oma komsomoli astumist, ütleb ta peamise seletusena: "ma ei ole kunagi soovinud enamusest erineda või distantseeruda." (lk 192) Kummaline tunnistada, aga minagi, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, otsisin poolteadlikult just selliseid kohti, kus ta seletaks, kuidas õieti mõeldi ja kaalutleti selliste (vähemasti tänapäeval) tundlike tähendustega sammude tegemisel; eriti huvitav on ju see küsimus inimese puhul, keda see võim ise on otseselt represseerinud ja kelle kodune kasvatus pidi olema üsnagi "eestimeelne" (või mis see õige sõna peakski olema). Hindrek Meri mälestustest jääb mulje, et see nagu polnudki mingi eriline probleem, see juhtus kuidagi, üsnagi varjamatult konformistlik suhtumine - kuid kõige selle juures jääb raamatust ometi tunne, et ka see konformism oli kuidagi väärikas või eneseküllane, ei mingit erilist hädise kompromissi tegemise hõngu. Mis omakorda näib märku andvat selle kohta, et võib-olla me tähendustame tollaseid valikuid üle, ootame poliitilist või eetilist tagapõhja valikuilt, mis olid pelgalt olmelised? Raamatu üldine toon ongi sümpaatne, st Hindrek Merist jääb sümpaatne mulje kui asjalikust, kohusetruust, aga samal ajal mõtlevast ametnikust. Eriti sümpaatne on muidugi see, et pole mingit enesele teenete väljakeerutamist (nagu see tundub olevat nt Bruno Sauli mälestustes "Meie aeg"), aga pole ka erilist tuha päheraputamist. Rääkides sellest, kuidas ta kasutas kõrgklassi privileege, väljendab ta küll oma (juba tollast) teadlikkust nende ebaõiglusest, kuid ometi esitab seda umbes nii, et oli võimalik, kasutasin, nagu iga teine meist teeks. See jätab ilustamata ja ausa mulje, olenemata, mida asjast endast arvata. Ühtaegu meeldiv ja kummaline on lugeda raamatut, millel on eelkõige neutraalse tunnistaja intonatsioon.
Raamatu esimene pool on "ilukirjanduslikus" mõttes huvitavam, seal on juttu lapsepõlvest ja ülikooliajast; teine pool räägib rohkem tema tööst Plaanikomitees ja on kuivem, kuigi siingi leidub toredaid reisikirjeldusi (nt oli ta mõnda aega nõunik Vietnamis), samuti on päris huvitavad meenutused omaaegsetest tippkommunistidest isiklike kontaktide põhjal. Nimed, mis võib-olla minust juba viis aastat noorematele ütlevad vähe, aga kelle nimed on mulle ilmselt elu lõpuni pähe kulunud, sest need olid mu lapsepõlve püsitapeet, kui loetleti kuskil ENSV riigi- ja parteijuhte (sageli olidki nad kuskil uudistes või lehes terve nimekirjana, viibisid kambana kuskil üritusel või olid ühiselt mingile avaldusele oma allkirja andnud): Johannes Käbin, Valter Klauson, Karl Vaino, Bruno Saul, Arnold Rüütel, Gustav Tõnspoeg, Edgar Tõnurist, Vladimir Ganjushev, Otto Merimaa, Rein Ristlaan, Leonid Lentsman, Georgi Aljoshin, Artur-Bernhard Upsi jne. Siit raamatust saab mõne kohta neist lähemat infot. Ja muidugi saab siit raamatust päris usutava pildi tollasest tegelikust riiklikust asjaajamisest (Hindrek Meri osales oma ametikoha tõttu ka üleliidulise plaanikomitee koosolekutel Moskvas) kogu selle kohatises krigisevuses ja absurdis - mis küll lugemisnaudingu mõttes nii huvitav pole. Nii et ajaloo mõttes vägagi informatiivne lugemine.

Üks huvitav fakt, millest nagu pole eriti räägitud - Hindrek Mere (ja seega ka Lennarti) ema polnudki eestlane, vaid puhas ja põline rannarootslane (mis võiks tõu-uskujate jaoks kõnekas fakt olla - rannarootslased pole kunagi olnud pärisorjad nagu eestlased).

Teine huvitav asi - Meride perekonna vabanemises 1946 mängisid oma rolli (peale Georg Meriga seotud hämarate ja keeruliste seoste) ka Lennarti ja Hindreku onupoja, tollal juba Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri palvekirjad, Arnold Meri nimel oli tollal oma mõju; ning kui Arnold Meri 50ndate alguses omakorda põlu alla sattus (ning hullema eest 8 aastaks Altaisse pakku läks), oli üks süüdistusi tema vastu just see kunagine toetus Georg Meri vabastamisele.

Muuseas, siit raamatust tuleb välja, et Hindrek Meri on otseselt seotud Savisaare karjääri algusega - just Meri isiklikult kutsus Savisaare 80ndate keskel Plaanikomiteesse tööle, ja teatavasti algas ju Savisaare tõus poliitikasse IME-projektist, aga selle tegi ta just koos seltskonnaga, kes tema ümber Plaanikomitees kogunes.

"Vaidlesime [Lennartiga] omavahel palju ja jäime sageli eri seisukohtadele. Tegin etteheiteid, et keegi ei võta enda peale vastutust anda objektiivne hinnang okupatsiooniaastatel toimunu kohta. Sellesse aega mahub pea kaks põlvkonda. Oleme lahanud ja päevavalgele toonud kommunismi kuritöid. Kuid see ei ole ju kõik. Arenesid teadus, kultuur, kunst, tööstus, põllumajandus, transport ja paranes rahva elujärg. Kas see oli okupantide teene? Või oli selles ka meie oma rahva vaeva ja rõõmu? Oma naiivsuses mõtlesin, et peaksime nendele aastatele ja tegudele hinnangu andma, et edasiliikumine oleks kergem. Ma ei saanud Lennartilt sellele küsimusele vastust." (lk 545)

Ruutsoo Areenis
Mertelsmann Sirbis
Olesk Sakalas
Suurkask Päevalehes
väljavõtteid Õhtulehes
väljavõtteid Päevalehes
vt ka Juta Habermani arvustust Akadeemias 2008/12

Robert Randma – Sigaret (2009), Beck – Golden Feelings (1993)

Lugemist alustades kuulasin ühtlasi Becki “One Foot In The Grave” plaati, mis on ikka suhteliselt mannetu üllitis. Mesikeelne massitoode [wiki järgi mäletan väga valesti seda plaati] võrreldes “Golden Feelings” plaadiga, millega asusin järgmisel hommikul pead puhtaks loputama. Varane Beck on ikka parim Beck – laisk, leidlik, hirmunud, haige, lõbus, akustiline, jabur, joviaalne – kuradi hea lo-fi muusika. Parimad lood: “No money no honey” (psühhedeelne trall), “Bad energy” (saatanlik taustahääl ja Becki debiilne sonimine), “Heartland feeling” (“traditsiooniline” lugulaul), “Feelings” (seda peab lihtsalt kuulma, kuidas lauldakse / nämmutatakse “feelings... i have so many feelings...” - midagi nii emotsionaalselt allasurutut annab muusikast otsida, sobilik kuulata siis kui oled absurdselt väsinud), “Gettin home” (üldse üks Becki parimaid palasid, wunderbar ballaad) ja “Totally confused” (jälle üks parimatest, hea kaasa ümiseda suhete igasugu jamaaegadel; super confused kitarriplõnnimine ja confused laulmine). (Mõned laulud on teistel plaatidel nudituna.) Ühesõnaga, väga vinge plaat, vaba looming – pole mingit korrastatud liikumist punktist A punkti B, tee peal võib ka nina nokkida ja hulluda ja katsetada ja seosetult aknast välja vahtida.

“Väikesed asjad lendavad maailmast vaikides välja. Lehed, toidupoe kilekott tuules, liiklusmärgid ja tuul. Kõik kandub akna eest aeglaselt läbi ja kaob nurga taha.” (lk 36) – see tsitaat tekitas melanhoolset äratundmist.

Tavapärane tänapäeva popromaan, lugedes ei saa nagu suurt aru, et mis see tekst mulle pakkuma peaks. Autori tekstiloome on tunnustatav, ent arvatavasti olin liialt hajevil, et teksti keerdkäikudesse süveneda (no tõesti, milleks üldse siin Beckist kirjutada?). Raamatutegelased kui intellektuaalsed psüühiliste seisundite kirjeldused, moodsad afektsiseisundid (kunagi proovisin kujutleda, milline on konna seisundimaailm; ei jõudnud kaugele), keksumäng kehast kehasse. Tekkis igatsus seisundi järele nimega “ükskõiksus”, mis laseks tegelastel eemalduda mõneks ajaks neist rapsimistest. Samas vist tõesti, kui keksitakse kehast sisse ja välja, siis vast ei saagi suurt ükskõikne olla. Lõpuks liigub tekst suisa psühhothrilleriks, see võttis võimaluse mainida “mina vs maailm” valulikest suhetest. Hea nüke on Maaema peatükk (lk 151-157), see annab lootust võimalikust mitmekesisusest.

“Vaatan ennast pikka aega esikupeeglist ja mõtlen, mida ma näen. Keda ma näen? Kes see on? Kas ma olen jälle ringiga tagasi 16. eluaastas ja tekitan endale kriise selleks, et sobituda, või ma tegelikult ei kasvanudki sellest välja, vaid spikerdasin vahepeal kellegi elust midagi maha? Panen muusika vaikselt mängima ja lähen tukastan veidike. Äkki uus ärkamine annab uue ärkamise.” (lk 143)

Veider seaduspära on tekkinud järjehoidjatega – raamat, milles peab järge jehoova tunnistajate mingi flaier (hästi ilus naine surus nurka ja pidin selle vastu võtma), jätab üldiselt hea mulje; aga maxima ostutšekiga (võib veel välja veerida, et pärit 17.06.09) jääb raamatutest selline udumulje nagu praegugi. “Will i be ignored by the lord” on ka päris tore Becki hingekarje.

kronotoop
kirjanduse ja keele ajaveeb
lugemissoovitus
baas
vikerkaar
mmx

Marion Andra – algolagnia (2009)

“Minu nimi on Casey [keissi], ma olen meessoost, 25-aastane, elan Tallinnas, kuhu ma peaaegu poole aasta eest tagasi kolisin, ma olen 176 cm pikk, tumepruunide lühikeste juuste ning roheliste silmadega, ja veel üks oluline asi: ma olen vampiir.” (lk 5)

Raamatu avalõik mõjub ärritavalt – tegemist oleks nagu mingi arengupeetusega tüübi tutvustusega, kerge debiilsuse hõng (mis, nagu selgub, on mõneti eksitav arvamus siiski). Raamatu algus tekitab igatahes mulje, et olen sellise teksti jaoks vale veregrupiga – ju ma ei jaga ära vastava kirjanduse märksõnu või liialt vana vms. Nagu mitmel puhul varemgi, kui lugenud noortekirjandust, tekib kahtlus justkui jäljendataks vähem või rohkem mõnd eeskuju (Andra puhul see mulje õnneks lahjenes jõudsalt).

“Mulle meeldis siis Pariisis, ma olin leidnud toredad inimesed, kellega mul oli hea olla. Ma ei pidanud tööl käima, ma ei pidanud enam nägema oma vanu sõpru, keda ma olin salaja juba pikemat aega vihanud, ma sain teha seda, mida tahtsin, ehk lihtsalt olla. Jah, mul imeti aeg-ajalt verd ja ma pidin tihti kaua üleval olema, aga tegelikult elasin ma vampiiride seltsis palju tervislikumalt, kui ma olin üle väga pika aja elanud, nii toitumise kui ka kõige muu mõttes. Magada sain palju kauem ja palju mugavamates tingimustes, kui mul Tallinnas tavaks oli olnud.” (lk 34)

Aga. Raamatu alguse vastumeelsus teksti edenedes väheneb toredasti. Lugemist hõlbustab mõnusalt lühikesed peatükid ja teksti muudab veelgi lugejasõbralikumaks rohke dialoogi kasutamine, selline meeleolude ja infokildude ping-pong. Üks kivi siiski “Sündmuste horisondi” kapsaaeda – erinevalt igati värviliste kaantega sarjaraamatutest on see ja King nii välimuselt kui sisult üsna hallid ja kiitsukesed (samas, mõlemad ongi üsna hämarad ja klaustrofoobsed). Omamoodi tekib suisa igatsus Veskimeesi kaane lopsakuse järele (on millest nö kinni krabada – hea matsirahva nali, eks).

Blaseerunud ja morbiidne Casey; pidev magamatusest põhjustatud väsimustunne ja äravajumised (peale vereülekannet vast loomulik) on teksti päris hea külg, lugedeski tekib ebamugavustunne. Lugedes jäin mitmel korral juurdlema tegelaste seksuaalsuse üle. Algselt mõtlesin Casey'st pea põlastavalt kui meesprostituudist. Siis hakkasin arvama, et vampiirid ja kanistriinimesed on kui metroseksuaalid (oli vist selline termin) või unisex-tegelased. Edasi oli raamatus juttu biseksuaalsusest. Raamatu lõpus jõudsin rahuni – mitte biseksuaalne, vaid pigem kesksooline (aga mitte sootu) Casey ja miks mitte ka vampiirid.

“Iga kord, kui kaks vampiiri korraga verd imevad, tunned midagi maagilist, kuna samal ajal on sinus kaks surematut elujõudu, mis mõneks hetkeks tänu sulle ühinevad. Pärast seda oled muidugi mitu korda rohkem väsinud ja seetõttu toimuvad sellised asjad suhteliselt harva.” (lk 135)

Kui Martini vampiirid pärinesid Uuralitest, siis Andra omad märksa tavapärasemalt Balkanilt (lk 40). Päris kane'lik monodialoog on lk 70-73. Neid vereimejaid võiks nimetada üsna austavalt kammervampiirideks (on muidugi erandeid) – suhteline tagasihoidlikkus surmade põhjustamistel ja mure tulevikus verest tühjaks imetavate pärast, seepärast ei taheta ka meelsasti luua uusi vampiire (nt lk 108). huvitav, kuidas suhtuks tavalugeja sellesse kui meesautor kirjutaks vägivaldseid biseksuaalseid naudinguvärke (nt lk 131), kas heteromeestel on mingi selline sisetunne, mis välistab tõsise homoliku seksist kirjutamise? Ei tea, lihtsalt üks uitmõte.

“Ma vaatasin Natalee kaela, tundsin verd seal liikumas. Ta vaatas mind, ma vaatasin talle otsa ja ta sulges silmad. Ma võtsin ta ümbert kinni ja liikusin peaga ta kaela poole. Ma surusin oma kihvad ta nahast läbi, tundsin vere maitset ja hakkasin automaatselt ta verd imema. Iga väikse neelamisega tundsin ma tema energiat endasse voolamas ja oma ise selle järele kasvamas. Ma ei suutnud ega tahtnud end peatada. See oli liiga hea. Ma olin nagu kuskile mujale viidud, kus ma tundsin end uuesti ellu ärkamas.” (lk 146)

Iseenesest on vinge, et eesti kirjanduses ilmub igasugu veidraid tekste; mida mitmekesisem, seda mõnusam. “algolagnia” puhul ei ole tegemist tippteosega (kindlasti on inimesi, kes arvavad teisiti), aga hea, et selline raamat on olemas; ning jumal küll, kui noor inimene suudab jutustada, siis võib ehk loota tulevikus midagi huvitavat, peaasi, et eesmärgiks poleks igaks jõuluhooajaks üks raamat välja anda. Aega ja rahu ja süüvimist ja iseennast ja põlemist, soovitaks mõni koolipapa. Vist.

baas