Üks väegade kurblik raamat. Alveri preemia määrajate arvates oli see 2009. aastal üks silmapaistvamaid debüüte ja tõepoolest, tegemist on omapärase raamatuga. Kolme laadi tekstid – lõuna-eesti või setu külajutud (ainese poolest vast autorile lähedasemad ja sellest tulenevalt ehk kogumiku paremad tekstid), haiglalood (noh, normaalsed) ja sotsiaalse tooniga tekstid (jäävad ehk liialt naiivseks, nt “Leping” - kuidas rikkur kihlveo pärast prügikolli elu proovib, või avalugu “Aferist”). “Mured ja rõõmud” on üks hull setu angsti lugu. Üleüldse on tekstides palju juttu surmast ja ka muidu südamevalu ja nukrust, ent vahel läheb tegelastel pareminigi. Kuid midagi masendavamat kui “Veera” annab otsida, kõik muudkui surevad ja surevad. Jutud saavad juured pahatihti esimese vabariigi ajast (kus olid kõiksugu mured), siis tuleb II maailmasõda oma tagajärgedega, ja noh, tore kui ühekäeline ja nõder pereisa üleüldse sõjast naaseb. Ja siis algavad kolhooside moodustamised. Ja kui kolhooside aeg läbi, tulevad erastamised.
Autori keelekasutus on mõneti nurgeline.
Aga jah, omapärane raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar