Liu jutustab taaskord ühe hea
loo, seekord pärineb tekst ühest jaapaniteemalisest antoloogiast. Ühtaegu on siin
ühendatud maailmalõpu ja põlvkonnalaeva teemad, ning muidugi peategelase
eetilised valikud – kui sul on võimalik päästa põlvkonnalaev hukust, siis …
milleks sa oled õigupoolest valmis? Et tegu on Jaapani-ainelise antoloogiaga,
siis ameerikahiinlasest autor Liu ei vali just Metsiku Lääne (või grimdarki)
stiilis lahendust.
Niisiis, Maa peale on kursi
seadnud asteroid, millega võimalik kokkupõrge pühiks Maalt elu. Kuigi
kokkupõrkest loodetakse pääseda, on Maa valitsused aastate eest asunud ette
valmistama võimalikke evakuatsioonilaevu. Ainult et … viimasel hetkel selgub,
et nende ehitamistega ei saadud siiski hakkama ning kokkupõrge asteroidiga on
silmanähtavalt kindel (jajah, mida Hollywoodi filmid seepeale teeksid?).
Üks laev (ameeriklaste nö
prototüüp, mille „masstootmisest“ ei saanud siiski asja) koos noore
jaapanlasest peategelasega (miks tema sinna siiski sattus – sellest pole ma
üldse siin kirjutanud, ei saa kõike spoilerdada). Nende sihiks on miski kauge
planeet, milleni peaks kuskil kolme saja aasta pärast. Niisiis, tuhat pääsenut
(või noh, kogu allesjäänud inimsugu) peavad nüüd paljunema (iseasi, kas seda
kuidagi mõjutab kosmosekiirgused) ja ühtlasi hoidma laeva sõidukorras (ehk
paljundatud peavad laeva korrashoiu üle võtma, kuivõrd keegi ei ela siiski
neljasaja aastaseks), nii on ka loo peategelasel peagi oma tööpost. No ja kõik,
mis liigub, võib muidugi igal hetkel katki minna, nagu peategelane oma
tööpostil targu avastab.
Nagu eespool mainitud, siis valib
Liu loo edasiandmiseks mõneti vanamoodsa lähenemise. Peategelane Hiroto pole
küll miski hollywoodlik superkangelaseks sirguja, küll on aga ta valikud
sellised (tänu isale ja go mängule) sellised, mis võiks panna inimkonna
võimalikke esindajaid vähe soojema pilguga vaatama. Noh, võiks iroonitseda, et
vähe sotsrealismimaiguline idealism … aga see on kokkuvõttes ilus lahendus,
eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar