Muidugi, kena oleks lugeda
jutukogu järgnedes koostaja ülesehitusele, mitte et vahel siit ja vahel sealt
ja ehk kunagi saab ka raamat loetud. Ühesõnaga, arvata on, et kogumikes ja
antoloogiates on tekstid teatud narratiivi moodustama asetatud – kuid raamatut
juhuslikult solgutades on niisugust narratiivi muidugi keeruline tabada.
Igal juhul, selle teksti puhul on
tegu ehk hiinavaba tootega, mingil moel võib siin tajuda Liu paari teise loo
temaatika läbikirjutamist, nii meenusid „The Bookmaking Habits …“ ja „Mono no Aware“, ehk siis maailmaruumi vägevuse ja võimaliku intelligentsete olendite
mitmekesisuse küsimus. Samuti on siingi vaatluse all maailmalõpu küsimus, ja et
kas ja kuidas oleks võimalik suhelda maailmaruumis leiduvate teiste mõistuslike
(mõistatuslike!) liikidega. Ja no muidugi seegi, et millised mõjud võivad
vanemate otsustel olla järglaste saatusele.
Nagu eelneva lõigu segapudrust
näha, siis lugu suuremat vaimustust ei äratanud, ent eks plusspunkte teenib
autori hoiak, kuidas lugu jutustada ja muidu fantastilised konstruktsioonid. Ja
raamatu lõpuni on jäänud vaid üks tekst! Tavaliselt see tähendab mulle parajat
hambavalu ehk lihtsalt tekstimassist läbinärimist – sest siis saab raamatu
nurka visata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar