Et tegemist paduulmega ja
kogumiku viimasena loetava tekstiga, siis jah … sai üsna kiirelt läbi näritud,
peamine, et saaks vaid ristikese kirja. Eks Liu jutuvalikus on teisigi
paduulmemaitselisi tekste, kuid see lugu tõesti ei hakanud minu jaoks tööle
ning sellest siis kogumiku nõrgeim hinne (ma ikka vaikselt lootsin, et ehk saab
ühegi antoloogia või jutukogu nii läbida, et ühtegi harju keskmisest nõrgemat
teksti pole – viimati oli nii vist Abercrombie puhul?). Mitte et käesolev lugu
kuidagi vähendaks mu veendumust, et tegu on igati hea raamatuga.
Tekst siis post- ja
transhumaansetel teemadel, mis algab inimkonna tupikusse jooksmise ja lõpeb
järgmise mõtlemisvõimelise liigi loomisega – et noh, oleksid olendid, kes
saavad lähedust jagada ja kogeda (mis võikski olla Liu humanismi olemuseks?).
Saab siis kogeda, kuidas inimesed muutuvad robotiks ja seejärel …
interaktiivseks infokogumiks (mis liiguvad maailmaruumis sinna ja tänna ja
teevad jumal teab tehteid). Või midagi niisugust. No ja kosmos ja tähed ja
valgusaastad on neile igati lahedad kogemused, aga seda kogemust oleks ikkagi
hea kellegagi jagada. Eksole.
Sellised transhumaansed
uperpallid tuletavad meelde Charles Strossi mõttelende („Accelerando“,
„Palimpsest“; McDonaldi Gursky-raamat oli ka vist midagi sellist?), mis jäävad
minu jaoks vähe ulme ulme pärast kirjanduseks ning sellega ühele lainele
jõudmine nõuab, noh, teatavat valmisolekut.
Aga ausalt öeldes ei viitsi ma
sellest tekstist rohkem midagi kirjutada. Raamat on lõpetatud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar