Andrew Dykstal - Quintessence (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Thrillerilaadne lugu kaevandusest, kus talviti peavad kaevurid ise hakkama saama, sest ilmastikuolud on niivõrd rängad, et sellega kohaga puudub ühendus. Lisaks kukub taevast alla nö radioaktiivset sade (mis põhjustabki seda kaevandatavat maagi), mida saab leevendada teatud vereseerumi laadse tootega. Mida manustab meestele kaevandusfirma palgatud nõid. Ühesõnaga, töö ei tohi seisma jääda, või muidu (jajah …).

Loo peategelasel on mure - ta naisevend on just haigestunud selle radiatsioonisade tõttu ning paistab, et on minekul. Esimest talve pidav uus nõid ei taha teda aidata ning peategelane ei näe lõpuks naisevenna päästmiseks muud moodust kui nõia tapmine - et nii saaks nõia varudest rohkem vajalikku seerumit. Tal õnnestubki nõid mõrvata … ja avastab seejärel, et kaevanduse olukord on hoopis hullem kui näha on: nimelt on kogu kaevandus enamvähem surma mõistetud (sest talveks kogutud vereseerum on enamvähem soolvesi). Ja peale mõrva on nõid ikka kohal. Mõrvar ja ta kaaslased püüavad leida viise, kuidas ellu jääda.

Kui loo algus polnud just eriliselt kaasakiskuv, siis teksti edenedes hakkab üha domineerima see thrilleri meeleolu ja no muidugi see kaevanduse klaustrofoobia ja need ekstreemsed ilmaolud. Ja nõiad ja nende saladused. Kokkuvõttes päris lahe lugu.

Roshani Chokshi - Passing Fair and Young (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe tõlgendus kuningas Arthuri mütoloogiast, ehk siis lugu sellest, kuidas Elaine sai teada oma kahest võimalikust tulevikuteest - ja nö maailmakuulsuse asemel valis ta iseendaks jäämise. Mis küll tähendab seda, et ta peaks kogema üht armuööd (ehk siis Lancelot peaks ta vägistama) ja olema emaks ühele suurimale kangelasele (niisiis, selle vägistamise tulem Galahad). Ja ta ei saa kunagi ilmatut armastust, sest ta võimalik mees armastaks alati kedagi püüdmatut (Guinevere, eksole).

Ainult et … Elaine ja Lancelot saavad esmakohtumisel päris hästi läbi (kuigi mõlemad ettenähtud saatusele alistunud). Ja nad saavad aastate möödudes veelgi kokku ning kogevad ühiseid rõõme (kuigi jah, Guinevere …). Ja nagu selgub, siis ennustusi saab tegelikult tõlgendada … vähe teisiti kui kanooniliselt kombeks.

Et siis päris lahe ümbertõlgendus ja pealegi ootamatult romantiline - muidu igati pateetiline müüt oleks korraga nagu liha luudele saanud. Tekstis on meeldiv vastuolu sellega, mida tegelastelt eeldatakse (need ennustused!) ja kuidas nemad neid inimlikult lahendavad (jajah, mis on tegelikult inimlik, eksole).

Yukimi Ogawa - Her Garden, the Size of Her Palm (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Järjekordne tekst, mis lendab täiega mööda, erinevalt Valentest lugesin selle ka teist korda läbi ja ikka ei tekitanud mingit äratundmishetke.

Õnnetu saatusega neiu läheb tööbüroosse ja võtab vastu mingi aiahooldamise abilise koha. Sellega lõpeb loo realistlik külg - töökoht osutub olevat miskis paralleelmaailma mullis, aed ei osuta tavapäraseks ja noh, vanem naine ise pole just õieti inimene - kuivõrd ta on mitmepealine ja sisaldab kellamehhanismi. Ja need tööülesanded, mis muuhulgas viivad neiu kokku teise samalaadse olendiga, kes/mis pakub talle koostööd - kuid kas tõesti?

Ma ei tea, kas seda teksti võiks nimetada sürreaalseks, igatahes selline väheste tegelastega üsna kitsas maailmas (kammerlik?) toimuv fantastiline juhtum. Saan igati aru, miks sellised tekstid nö erilised on, aga see tõesti ei tähenda automaatset lugemisnaudingut.

Maarit Leijon - Musträstas (2022)

 

Mõneti ootamatu tõlkeulme kogumik, ehk siis viis teksti õige omanäolistest naistest - kes kõik on justkui põrgutules uueks sepistatud, et oma õiglust või kättemaksu kätte saada. Viiest loost kaks on tugevalt seotud Venemaa oludega (“Must vürst”, “Viimane sangar”), kahel on taustal mingil moel venelikku (“Öö”, “Südametu”); vaid nimilugu “Musträstas” on puhtalt euroopaliku taustaga tekst - aga selline valik on vast lähtunud kogumiku koostaja Arvi Nikkarevi maitsest; järelsõnas kirjeldatud muud tekstid näitavad autori veelgi laiemat haaret. Eks iseloomulik seegi, et autor paistab end ühtviisi mugavalt tundvat nii Soome, Euroopa kui Venemaa oludes.

Kui midagi kukalt kratsivat mainida, siis ehk paneb õlgu kehitama kogumiku lühim tekst “Öö”, mis on küll igati … meeldesööbiv, aga samas minu jaoks vähe mööda oma elu ja surma ülemineku teemaga. Aga noh, matemaatika käsitlus, see päästab mõndagi; ja vast koostaja eesmärgiks oligi demonstreerida autori laia teemavalikut.

Mõni kehalisuse ja soouuringutega tegeleja võiks käsitleda lugude peategelaste kogemusi keha ja seksuaalsusega, kas see nüüd just sadomaso on, aga igal juhul vahel isepäine ja vahel … ei oskagi öelda mis. Ja see kättemaksu teema, see koorub ja õige kõrvalisi teid pidi ka pääseb vallale.

Päris kõrge lugude keskmine: koguni 5.4 - igal juhul hea lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse. Ja eks ootamatu seegi, et raamatu on päris õnnestunult kujundanud Meelis Krošetskin, kelle enamike kujundustega ma ei suuda muidu ühele lainele jõuda.

“Südametu” 6/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

“Öö” 4/10

“Must vürst” 6/10

“Viimane sangar” 5/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

“Musträstas” 6/10

ulmekirjanduse baas

algernon

reaktor

err kultuur

Elizabeth Bear - The Red Mother (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe lugu põhjala lohest ja viikingitest. Bear kirjutab enamvähem kõigis SFF laadides; üllatusena avastasin, et olen temalt varemgi lugenud ühe sarnase loheloo “Orm the Beautiful”, mis võiks olla omamoodi järellooks käesolevale tekstile.

Igal juhul, vananev nõidsõdalane rändab pärapõrgusse, et öelda vennale, et see on vabanenud pagendusest - kuhu see on saadetud tapmise pärast, mille siis olevat sooritanud keegi teine, nagu seda on peategelane välja selgitanud (et ta ise on üsna kurikuulus, siis eks see tõde või olla nii ja naa). Venna ja ta naise jäljed viivadki ta sinna kaugele ääremaale, kus närusel maastikul hingitseb talupoegade asundus - mida juhib peategelase kunagine võitluskaaslane, kellega tal pole just kõige soojemad mälestused. Siiski võetakse ta külalisena vastu (mistõttu teda ei tohi tappa) ning talle lubatakse venna kohta teadmist anda.

Nimelt selgub, et vend ja ta naine on surnud (nagu ka teised noored sealt asundusest) ning selle on põhjustanud lohe, kes/mis on end sisse seadnud naabruskonna vulkaanis - ja tema tegutsemise tõttu on see vulkaan ärganud. Kui nõidsõdalane tapaks lohe ja tooks temalt võluainet, siis saaks nii venna, ta naise kui ka teised noored selle võluaine abil surnuist äratada (jajah, samas antoloogias on see Valente lugu).

Nõidsõdalane ei usu lohe olemasolu ja üleüldse, kui ka on, kuidas on võimalik sellisega üleüldse hakkama saada. Igal juhul, ta läheb vulkaani juurde ja tõepoolest, seal ongi lohe - keda pole küll võimalik tappa. Ja lohel on üllatus, miks ta just selle vulkaani juures tegutseb (“miks üldse inimesed sellises näruses kohas tahavad elada”). Kuid ühtlasi on lohel igav ning ta pakub väetile inimesele mõistatuste äraarvamise võistlust.

Nagu öeldud, päris lahe tekst, kus juba peategelane on parajalt nurjatu, aga samas ka sümpaatne. Hakka või rohkem viikingitega fantaasiat lugema. Eks hinnete järgi paistab, et Beari lugemiselamused on laias skaalas, see tekst on kindlasti üks mõnusamaid kogemusi.

Eric-Emmanuel Schmitt - Oscar ja Roosamamma

Tegelikult on antud raamat tore ses mõttes, et ta ei ole liiga paks ja ometi on tema sisse pandud päris kenad elu mõtte kohta käivad mõtteterad. Ikka palju selliseid.
Süžee on samuti aus. Ei toimu leukeemiahaige poisi maagilist tervenemist vms, ent samas juhtub kümnekonna viimase elupäeva kohta palju asju ning neile on isegi üpris talutav põhjendus loodud.

Aga samas on raamatu puudus sama kui pluss: "Oscar ja Roosamamma" on õhuke raamat, kuhu on topitud nii palju sügavaid mõtteid, kui mahub. Kõik juhtub sedasi, et inimestel õnnestub öelda ja mõelda õigeid asju. Elu, surm, usk ja jumal on nii keerulised ja laiad mõisted, et nende kohta on juba kirjutatud ja kirjutatakse veel ja veel ja veel, inimesed ei ütle ja ei mõtle sageli Neid Õigeid asju, aga ometi tundub see raamat nagu mingi adekvaatne vastus kõigele.

Miks lapsed peavad surema, miks kannatused on, mismoodi leppida surmaga, mismoodi elada ...

On korraga meeldiv ja samas ebameeldiv, sest isegi kui ma muidu võiksin uskuda, et need ongi Teh Vastused, ma lihtsalt ei usalda ühtegi inimest nii palju, et tema vastuseid ammendavaks pidada. Kui elul oleksid lihtsad vastused, mis mõte üldse elada oleks?!

Aga noh ... halb see raamat kindlasti ka ei ole.

Ütleme ... on tore, et on olemas üks vastuseid täis raamat, mida võiks isegi ise surmahaige laps lugeda ja rahuldatud olla?

Andres Soosaar
Raamatuklubi
Markuse muljed
Delfiinihull laps

Marika Bailey - The White Road or How a Crow Carried Death Over a River (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis ühendab endas loomismütoloogiat ja kolonialismi taaka. Lugu siis varestest (no natuke de Linti Varesetüdrukute kanti), kes omamoodi vahelüliks maailma ja nö üleilma vahel. Varesekolooniat juhatab matriarh Esimene Vares, kes jagab oma järglastele Nimesid; ja üks noor ja tavaline vares tahab endalegi kangesti pärisnime teenida. Selleks vajab ta seiklust, mis teda määratleks.

Ning ta võtab kätte ning teistele teatamata lendab üle mere, kaugele-kaugele, kuni jõuab viimaks täieliku pimeduse ja veidraimate koletisteni, ning Surma valdustes kohtab veidrad rääkivad luud - need kuuluvad inimestele, kes pole tõelist Nime saanud, sest nad olid orjastatud ja siis merereisil peale tarvitamist üle parda visatud. Aga nimeta ei saa taevasse.

Noor vares leiab nipi, kuidas neid taevasse aidata, aga see on vaid ühekordne aktsioon; järgmised luud jäävad ikka merepõhja vedelema. Vares naaseb oma kodukolooniasse ja Esimene Vares kuulab ta ülevaadet juhtumistest. Nad peavad sellele orjastajale vastu hakkama, kuid selleks on vaja Surma abi.

Et jah, natuke siis de Linti Varesetüdrukute sarnased ürgolendid (no Esimene Vares siis), kes teevad kõiksugu tempusid, aga mingil moel on neile oluline ka maailma tasakaal. Eks seda õigluse teostamist saanuks ka kolonialismi teemata lahendada, kuid sellisena on see tekst vast enamat kui üks mütoloogiline lugu.

Karen Russell - The Cloud Lake Unicorn (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Et siis põhimõtteliselt tegu ühe raseduse looga algusest õnneliku lõpuni, saatjaks vahel aeda ilmuv ükssarvik, mille puudutus peaks siis puhastama. Või nii loo peategelanna usub.

Peategelane on siis naine, kes seni teadis, et ta keha pole võimeline rasestuma, mille tagajärjeks siis üsna vabameelne suguelu. Aga ühel hetkel siis … oled ikkagi rase. Ja sa ei tahagi teada, milline mees võiks isaks olla, sest noh, arvatavalt on see reaalsuses mingi nõme sitapea. Teised samasugused vallalised naised aitavad teda raseduse edenedes; naistearst pole just vaimustuses, et kohe 40-aastaseks saav naine hakkab sünnitama.

Ja siis see ükssarvik, kes ta üürimaja aeda ilmub ja kes samuti paistab olevat tiine. Uskumatu värk, aga naine võtab seda kui … no midagigi positiivset. Rasedusnädalad vahetuvad ning loode areneb.

Ükssarvik pole muidugi Beagle’i laadis viimne ükssarvik, vaid selline maagilise maailma puude kaasaegse Ameerika eluoluga, kus muidu sellisel mütoloogilisel värgil nagu kohta pole. Kindlasti omamoodi elujaatav lugu.

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

 

Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.

Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).

INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”

võtsid spordisärgi seljast

kleidi vedasin üle pea

pandlast lahti võtsid vöö

mina rinnahoidjad lahti tegin

sina püksid jalast, sokid jalast

tõmbasid, ja mina

langetasin püksikud - või mustikud -

jah, parem öelda nende kohta nõnda -

ja nüüd me lebame siin voodis

nagu kaks viilu leiba

või nagu kilud karbis,

üksteise lähedal

mu põske käega silitad

su käsi liigub minu kaela mööda alla

sõrmed õlgadel siis peatuvad

“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”

ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga

sinu ema piilumas me tuppa

- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?

pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette

tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti

ja läheb tagasi kööki

sina pöörad ennast minu poole tagasi

käed naasevad sealsamas

õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea

puudutad mind pehmelt

nagu rannaliiv

kuid siis

ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku

- mõtle peaga, pisike -

ta õhkab valjult

pööran ennast tema poole,

näen ta ajamata tüükas nägu,

ütlen tal

- millal ma peaga poleks mõelnud?! -

siis pööran ennast sinu poole tagasi

mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd

kui sasin selle hõredamaid karvu

kuid voodi sinu selja taga

jälle kääksatab

sa pöörad selja mul

- Andrjuška, söö oma kompott ära -

sa suudled ema valjult, ütled tal:

- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -

tema aga turtsatab:

- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -

ja lahkub siis kuhugi

nii et sa

oled jälle minuga

ja sinu käsi minu kõhul

liigub vähehaaval

madalamale

on juba ligi, on nii õrn

on juba nii

ja siis

ma kuulen selja tagant oma vanaema,

too oigab häälekamaltki veel

- seda ma just arvasin, va liiderdaja -

teist nägu lausa läinud -

ja mina

võtan oma kõhult sinu käe

pööran pooleldi end vanaema poole

ja sellesama sinu käega

pearätti lillat silitan,

ja ütlen valjusti:

- ma olen süütu, memm,

ja süütuks nõnda jäängi -

siis pööran ennast jälle sinu poole

samal hetkel sinu selja taga

seisab kevadkuldses pleedis

memmeke, see on

sinu vanaema nüüd -

no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -

vastaksin, et “minu nimi”,

aga ma jään vait

su käed ma lükkan puusadelt

nii et jaheneb

nii et lausa lumi

sajab meie vahel maha,

justkui kaks tinasõdurit

me hommikuni külmas lebame

aovalgel tuleb koristaja

lükkab lume meie vahelt kokku

siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma

sa kaua-kaua piidled vastu

minu pruune nibusid

ja pärast ütlen:

tead, võtame end õige riidest lahti

ja ma võtangi

siis järgemööda seljast

oma isa

vanaema

ema

õe

ja sina nõndasamuti ka oma

ema

venna

vanaema

lapsepõlvesõbra

meelisklemist õpetanud

suhtenõustaja

siis olemegi lõpuks rüüta

inimesed,

need, kelle kohta öeldakse “paljad”

(lk 34-37)

err kultuur

mööda netti

värske rõhk

PH Lee - Frost's Boy (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Iseenesest igati muinasjutuliku ülesehituse ja ülesandega lugu, aga teksti lõpp on meeldivalt värskendav.

Loo jutustaja kuulub lugude rääkijate sellesse poolde, kes tohib ainult tõtt räämida (teine pool tohib siis ainult valet väljendada). Ja selline tõerääkija jagab siis lugu Külma pojast.

Ühel külmal maal metsa surema jäetud poisslaps on nii ilus, et metsloomad ei murra teda söögiks ning hinge vaakuva lapsukese võtab lõpuks julm Külm endale abiliseks, külmutades teda üha endasugusemaks. 

Külma poiss kasvab kasvab kaunitariks, ning ta üheks meelelahutuseks saab noorte neidude võlumine - kuid kui noored suudlevad, külmub neiu sealsamas surnuks. Külma poisi sellised teod ei jää saladuseks, ning edaspidi püüavad neiud teda üle kavaldada, aga kauni poisi võlud mõjuvad ikka mõistustvõtvalt.

Kuni Külma poiss näeb üht tavalist neidu, keda aga vanemad on selliselt kasvatanud, et enne pulmi ei tohi noormeestega lähemalt suhelda, ning neiu kutsub poisi koju, vanemate ette. Kõik teavad, mis juhtub peagi. Neiu ema mõtleb välja plaani, kuidas tütar külmasurmast päästa …

Ja nad elasid õnnelikult. Või … kuidas ikkagi?

Nagu öeldud, igati normaalse jutu muudab lahedaks just see tõerääkija viis jutt lõpuks lahendada, mis muudab ühe tavalise fantaasialoo korraga vähe tumefantaasiaks. Sest tõde saab … mitut moodi esitada.

Catherynne M. Valente - L'esprit De L'escalier (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugesin teksti algusest otsani läbi, et oleks ikkagi läbi loetud. Tekst on siis tõlgendus Orpheuse müüdist, kus siis mees on toonud surnute riigist oma naise tagasi. Ainult et naine on nüüd enamvähem … mitteelav (ehk siis eksisteerib, aga pole elav) surnu, kes/mis istub kodus ja painab oma olekuga mehe elu.

Tegevus toimub enamvähem tänapäevas, aga samas ka müstilisemas ajavormis, kus tegelased kreeka mütoloogiast tegutsevad tänapäeva oludes. Kui Apollo ja muud sellised on kuidagi ülekantavad tänapäeva reaaliatesse, siis kolmepealine Kerberos on ikka … midagi muud.

Ja no muidugi, miks Orpheus tõi naise tagasi, kui see ei tahtnud elavate maailma naasta.

Võrdlemisi tüütu tekst (vaata postituse alguslauset), alles loo teises pooles hakkas minu jaoks midagi kokku mängima ja hetkeks tekkis mõte ühe võrra kõrgem hinne panna, aga samas - see teksti esimene pool oli ikka jube tüütu, ning polnud mingit soovi korduslugemisega asja selgemaks saada.

Maarit Leijon - Musträstas (Musträstas, 2022)

 

Tume tõlgendus rüütel Sinihabeme prototüübi ainetel (metavärk!), ehk mees oli sedavõrd teisest maailmast, et teda ei saanud kuidagi surmata. Kuid samamoodi teistmoodi on ta ainus ellujäänud ohver, tüdruk hüüdnimega Musträstas, kes kohtuprotsessil paljastas selle maniaki kuritegusid (et tüdruk üldse seal lossis olla sai, siis seepärast, et teda esitleti poisina: aadlik nimelt kogus oma lossi poistekoori, kelle liikmeid siis seksuaalrünnaku käigus tappis).

Aga et aastakümned on möödunud ning kõigest hoolimata pole õnnestunud meest surmata, siis lastakse ta hoopiski vanglast vabaks, ning ta naaseb patukahetsejana oma valdustesse, kus teda valvavad rüütelmungad. Musträstas on … täiskasvanud naine, kes juhib rikast majapidamist, ja tema elamisse saabuvad kaks lindpriid, kes palgatud paruni tapmiseks ja vajavad selleks ainsat ellujäänud ohvrit. Naine lähebki nendega kaasa ning nende retk paruni maavaldusteni on vaat et sama värvikas kui seal paruni ja ta kaaskonnaga kohtumine. Sest noore Musträstaga lossis toimunu oli enamat kui lihtsalt rituaalne ja perversne mõrvamine.

Jällegi üks vägagi tähelepanuväärne naistegelane, kelle arusaam õiglusest ja kättemaksust vajab lugejalt esimesel hetkel vähe seedimist. Jälle üpris õõvastava atmosfääriga tekst, kus hiliskeskaegset Prantsusmaa olustikku on vürtsitatud õige tumeda fantaasiaga.

ulmekirjanduse baas

E. Lily Yu - Small Monsters (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu ühe lohelaadse olendi kasvamisest täisealiseks - maailmas, mis on täis kõiksugu ilmatuid saaki otsivaid kiskjaid ning kellele selline loheliha on vägagi meelepärane. Vägagi meelepärane on see niisamuti olendi sünnitajale, kes vahel jahisaagist ilma jäädes vähe järab lohe jäsemeid (mis küll kasvavad tagasi, aga valu on valu).

Et vältida toidulauaks olemist, põgeneb see olend ema koopast ja satub vihma käest räästa alla, ehk siis tema ärasööjaid või õigemini maiustajaid tuleb järgemööda ette, aga viimaks õnnestub tal leida ookeani ääres oma koht; kus ta tutvub olendiga, kel on õige kummalised eneseteostused. Aga lohelaadne saab viimaks võimaluse kosuda ja vastu hakata oma senistele jahtijatele.

Maailm on siis õige fantastiline, umbes nagu sauruste ajastu oma üleelusuuruste kiskjatega (kuigi korraks mainitakse inimese söömist). Tekst ongi omamoodi segu niisuguste olendite mõttemaailmast ja siis selle krabilaadse olendi … eneseteostusest lähtuvast mõttemaailmast. Polegi autorilt varem midagi sellist lugenud.

Ottessa Moshfegh - Lapvona (2022)

 

"Täiega metal," säutsus selle raamatu kohta särav tõlkestaar Max Lawton, noor ja andekas Sorokini inglise keelde vahendaja. Ja ma olen temaga 100% nõus.

Lapvona on fiktsionaalne keskaegne küla, kus valitseb tavaline keskaegne vaimupimedus. Selle keskel elab Marek, lambakarjuse poeg, keda isa alatasa peksab; muldvana ja pime Ina, kes emata jäänud Marekit (isa jutu järgi suri ema sünnitusel) väiksena imetas - ning teeb seda vahel praegugi; Mareki isa Jude, kes hoolib ainult oma lambukestest; ja mõisavalitseja Villiam, kes hoolib ainult sellest, et miski ta meelt lahutaks. Marek tapab poolkogemata Villiami poja ning Villiam nõuab Mareki traditsiooni järgides surnud Jacobi asemel endale.

Küla tabavad järjest katastroofid. Kevadel ründavad seda röövlid (kelle on kohale tellinud Villiam), kevadele järgneb aga ilmatukuum ja põuane suvi. Loodus sureb, inimesed vaaguvad hinge - välja arvatud mõisas, kus kõike on külluses, sest Villiam on juhtinud oma veehoidlasse küla jootnud jõe. Külas seda ei teata - preester Barnabas kuulutab rahvale, et põuas on süüdi Saatan ja keegi oska näha selle vale taga tegelikku tõde.

"Lapvona" ei ole samas ei ajalooline ega fantaasiaromaan (kuigi fantastilisi elemente jagub küllaga). Kõik eespool kirjeldatu moodustab pigem laboratooriumi, milles Moshfegh lahkab (läbinisti modernistlikus keeles) filigraanselt inimloomuse tumedamaid külgi. Kõik inimesed on omal moel väärdunud, kõigil on oma helgemad ja tumedamad pooled. Kõigil on oma moraal - ja oma jumal, kellele see toetub. Religioon ongi üks "Lapvona" läbivaid liine: Marek usub, et mida rohkem ta (isa käe läbi) kannatab, seda õigem on ta jumala silmis; Jude piitsutab iseennast; Villiami teenrid söövad ainult kapsast, sest kõik loomad kuuluvad issandale jne. Mõneti on usk seega ülendav, kuid vägagi sageli hoopiski tume jõud, nagu isa Barnabase puhul, kes (ise õieti piiblit tundmatagi) kasutab seda külaelanike oma võimuses hoidmiseks. Hinnanguid Moshfegh otseselt siiski ei jaga, vaid jätab lugejale vabaduse ise inimese ja usu vahekorda lahti mõtestada ja mõtiskleda, milline maailm siis ikkagi tegelikult on.

Ütleks, et Moshfeghi käekiri meenutab paljuski Shakespeare'i. Õieti viis mind sellele mõttele romaani hamletlik lõpplahendus, mille järel jäin mõtlema, et Moshfegh on ajaloolist materjali kasutanud täpselt samal moel (ja sama vabalt) kui Shakespeare ise. Ja ma usun, et see võrdlus pole sugugi liialdatud, sest "Lapvonassegi" on kätketud terve maailm.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2022

 Tänavused Alveri debüüdipreemia nominendid on järgmised:

Sanna Kartau, luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum)

Gert Kiiler, romaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)

Juta Kivimäe, romaan „Suur tuba“ (Varrak)

Riste Lehari, proosakogu „Kafe“ (Tuum)

Janika Läänemets, luulekogu „Vihma ja kurbuse maja“ (Kultuurileht)

Reijo Roos, „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik)

Joonas Veelmaa, „Alaska“ (Puänt)

Lugegem.

Olivie Blake - The Atlas Six (2020)

 

Raamatu algus on paljutõotav. Alexandria raamatukogu, nagu välja tuleb, mitte ei põlenud maha, vaid läks põranda alla, et nõnda kaitsta kogus hoitavaid salateadmisi. Näiteks võlukunstist. Edasi tulevad aga juba klišeed, sest raamatukogu hoiab ja haldab salaühing, millega iga 10 aasta järel kutsutakse liituma kuus maailma parimat ja unikaalseimat võlurit (raamatu kõnepruugis medeiaani). Kuus kutsutut peavad veetma aasta koos, mille järel viis neist saavad ühingu liikmeks. Nõnda kohtumegi kuue noore võluriga, kes peavad aasta aega elama koos reaalsusseebilikus Londoni häärberis ja tõestama, et just nemad on parimad. Algsituatsioon on seega praeguseks juba suht klassikaliselt žanriromaanilik. Meenuvad, ma ei teagi, "Näljamängud", Grossmani "Võlurid" jms. Süžee on žanrikirjandusele omaselt skemaatiline, tegelaste isiksused puhtalt funktsionaalsed: neil on iseloomuomadused vaid selleks, et punktis x saaks juhtuda y. Selles pole iseenesest midagi halba - puhas žanrikirjanduski võib olla väga võluv. Mind aga ei suutnud Atlase noored kuidagi ära võluda.

Miks küll? Tahaks öelda, et romaanis puudus minu jaoks vajalik pinge. Süžeeline pinge sumbub mõningasse absurdi, kuna peategelaste aasta Londonis sisuliselt algab sellega, et nad tapavad maha majatäie spioone ja salamõrtsukaid, mis on neile justkui hane selga vesi, kuid piinavad siis sisuliselt aasta otsa ennast küsimusega, kas ühe inimese tapmine võib olla õigustatud. Ja ainukegi stseen, kus karakterite vahelist pinget oleks saanud parajal määral tekkida - kaks telepaati peavad lahingut ning üks sunnib teise rõdult alla hüppama, mille järel selgub, et kogu võitlus leidis tegelikult aset kolmanda tegelase peas ja näiline võitja on tegelikult jõukatsumise kaotanud - jääb kokkuvõttes tuimaks, sest kahest vastakuti sattunud tegelasest pole kumbki eriti sümpaatne ega isegi huvitav. Mille tagajärjel mind lihtsalt ei huvitanud, kumb neist võidab.

Ehk see oligi raamatu üldine viga: Blake on püüdnud kirjutada raamatut, kus ükski tegelane pole sümpaatne, millel on selgelt ka oma point, sest tippvõlurite salaühing ei saa ju koosneda eriti sümpaatsetest tegelastest. Mõelge näiteks kasvõi, milline on elu Pratchetti Nähtamatu Ülikooli hierarhia tipus. Või siis "Troonide mängus", kus sa kas võidad või sured. Vahemärkusena olgu öeldud, et GRRMi saaga on mul kolmel korral esimese raamatu keskel pooleli jäänud. Ja võib-olla on ka just GRRM olnud ka Blake'i suurimaks eeskujuks, nii et kui sulle "Troonide mäng" meeldib, siis ei pruugi minu siinset arvustust liialt südamesse võtta. Aga läheme siiski tagasi "Atlase" juurde. Keegi Blake'i raamatu võluritest pole minu jaoks piisavalt groteskne (oletan, et see võiks siin olla õige sõna), et taolist antikangelase rolli välja kanda. Kõik on pigem sellised, et "ta võiks olla väga tore, kui ta nii nõme ei oleks". Sedasama võib kokkuvõtteks öelda ka raamatu enese kohta: võiks olla väga tore, kui ta ei oleks nii nõme.

Martha Wells - Kõik süsteemid punases (2022)

 

See kuulus sissejuhatus viimaste aastate ühele armastatuimale ulmesarjale:

“Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud.” (lk 3)

Tegelikult olen varem seda raamatut lugenud ingliskeelsena ja ega esmamuljele midagi targemat lisada oska. Lihtsalt et eesti keeles on ikka hulga mõnusam lugeda ja käesolev tõlge näib minu jaoks igati normaalne. Ja kuuldatavasti on toimetamisjärgus Mõrtsukboti teine osa. Seega, pidu kaasaegse eestikeelse teadusliku fantastika põllul.

Wellsi eestinduse ilmumine on kahtlemata vägagi üllatav (lisaks veel see, et tõlkelühiromaane just palju eraldiseisvate raamatutena ei ilmu); esimesel hetkel ei meenunudki muud kui Ann Leckie triloogia, mis oleks sedavõrd nö laineharjal ja auhinnatud ulmekirjandus, mis nii kiirelt oleks eesti keelde lahendatud (nojah, see lühiromaan ilmus küll tegelikult viis aastat tagasi, aga sarjast räägitakse senini). Aga tegelikult on muidugi veel VanderMeer ja Jemisin (see vist küll on jäänud pooleli?), ehk ka Novik (need kõik ilmunud Varrakult). Eks kaudsemalt ka Cixin Liu ja George R.R. Martin (no nende ingliskeelsete esmailmumistega küll teatud ajanihe). (Mingist YA kirjandusest ei jaga ma midagi.)

Jutt on siis ulmest, mis on trendikas just nüüd ja laiema meedia ja lugejaskonna hulgas. Tähelepanuväärne on muidugi see, et ükski neist trendiulme tõlgetest pole Eestis just suuremat müügimenu nautinud, seega ei julge ka Fantaasia kirjastusele suuremat kassahitti ennustada. Kuid vähemalt on see ilmunud jõudsalt enne jõule ning see on korraliku välimusega, kena lisandus pühadesäras kuuse all. Või nii.

“Kõik seisid ja vaikisid. Ma sain nende näoilmetest aru, et nad kõik mõtlevad pingsalt. Kesksüsteem, mis juhib nende baasi, millest nad sõltuvad, et saada toitu, varjupaika, filtreeritud õhku ja vett, üritab neid tappa. Ja nende poolel on vaid Mõrtsukbot, kes lihtsalt tahab, et kõik jääksid vait ja jätaksid ta rahule, et ta saaks terve päeva meelelahutusvoogu vaadata.” (lk 71)

ulmekirjanduse baas

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.

Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.