Kurblik lugu draakonisoo väljasuremisest. Ilus Orm on viimane draakon, kes on peitunud mäe sisse, oma suguseltsi jäänuste keskel (need kõik on niisamuti Ormi-nimelised). Ilus Orm teab, et ta on viimane ja suremas, ning teab ka seda, et peale tema lahkumist tuleksid inimesed ja tassiksid draakonite luud laiali - luud mis on väärtuslikumad kui kalliskivid. Ja pealegi, surnud draakonid laulavad oma luude läbi, niimoodi nad püsivad… mäletatavatena.
Noh, inimesed ongi nüüd kaevandusmasinatega draakonite mäe kallal ning üle pika aja liigutab end Ilus Orm, ta väljub mäest ning tapab inimesed ja hävitab nende tehnika. Kuid see pole lahendus - Ormi surma järel oleks taas inimesed kohal ning draakonijäänused tassitaks laiali. Ilus Orm lubab oma surnud suguvõsale, et ta leiab lahenduse.
Lahendus on.... draakonijäänuste Loodusloomuuseumi annetamine - nemad hoiaksid luukeresid koos ja nii saaksid need edasi laulda. Muuseumi esindaja on sellega muidugi nõus, aga kuidas finantseerida niivõrd kulukat operatsiooni? Pole hullu, Ilusal Ormil on selleks oma lahendus.
Et siis selline nukker lugu, pole küll otseselt Beagle’i “Ükssarviku” vaimus, aga omal moel poeetiline ja mõtlik ning igavestel teemadel hulpiv. Mõni päev kirtsutaks sellise loo peale nina, teine päev aga peaks täiesti normaalseks lugemiselamuseks. Nagu täna. Eks Bear kirjutab ühtviisi häid kui igavaid tekste.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar