Üpris segaseid tundeid tekitav raamat – teose olemuslik pool raskesti
hoomatavaks, aga kahtlemata on see huvitavalt kirjutatud; siin avaneb lummavalt
haige maailm ja hingemaastik. Aga mis see ala X on ja mis selle põhjustas,
millegipärast ma oma mõtteid sellest jagada ei tahaks (mitte et need kuidagi
erilised oleks, lihtsalt … olgu järgnevate lugejate retk enda sisemuse
kõledusse teistest mõjutustest võimalikult vaba), igatahes kuskil hävinenud
võõrtsivilisatsioonist Maale lendunud killust niisugune võrsumine … näib
kuidagi väga lihtsa lahendusena.
Jätkuvalt paneb imestama, et Varrak selle triloogia eesti keelde tõlkis
(nagu ulmebaasist seda lugeda võib, polnud tõlkija sellest triloogiast just vaimustunud),
vaevalt et lugejamenu seda raamatut kuidagi puudutab. Noh, aga kindlasti
rikastab selle lugemine vastuvõtlikumate lugejate siseilma ja sellest saab
omakorda eesti kultuur rikkamaks.
7 kommentaari:
Oletaks, et triloogia võeti tõlkida filmi pärast - see aitab alati raamatuid müüa.
Habichti kommentaari lugedes on mul hea meel, et "Leppimine" on siiani lugemata - VanderMeer mulle autorina meeldib ning triloogia esimesed kaks osa kah (teine siiski mõnevõrra vähem kui esimene), kuid selle raamatu peale ilmselt ei tasu mul aega kulutada. Kahtlustan isiklikult, et kolmandale osale sai saatuslikuks liialt tihe ajagraafik: ühe aasta jooksul kolm romaani välja anda ei ole siiski naljaasi. Selle töö üks paremaid tulemusi ongi tegelikult VanderMeeri enda kirjeldus sellest, kuidas tal peas asjad päris korralikult lappama läksid: https://www.theatlantic.com/entertainment/archive/2015/01/from-annihilation-to-acceptance-a-writers-surreal-journey/384884/
Kuskil nägin pealkirja, et vaid "Annihilation" läks filmimisele, muu vast mitte.
Ja vast III meeldis ehk rohkemgi kui II osa... Et rohkem vaatenurke, ja tulehoidja ja direktori omad tegid justkui soti selgemaks - kuidas nende maailm läks aiva hämaramaks ning irdunumaks. Aga samas see bioloogi tagasitulek, annan alla.
Mitte et oleksin VanderMeeri kirjeldust sõna-sõnalt läbi lugenud, aga eks ta kirjeldab päris kenasti seda, kuidas kõiksugu mõjutused saavad uue kasutusviisi (ja tõlgenduse) ilukirjanduslikus tekstis endas. Sest no kõike ei saa vaid kirjutuslaua taga istudes sulepeast välja imeda (no muidugi on alati võimalus kirjutada asjadest, millest midagi ei tea - nii on vahel päris koledat noortekirjandust aretatud).
Hmm, siis peab ikkagi lugema.
Uups, jagasin spoilereid.
VanderMeeri jaoks olen liialt nõrga inglise keelega, ses suhtes olen teiste romaanide puhul üsna kiirelt alla vandunud.
Aga kui ikkagi kavatsed lugeda ... siis omal vastutusel.
Mulle meeldis väga see, kuidas iga järgnev osa triloogias tõmbas eelmisel jalad alt - kontekst muutus (avardus mingis mõttes nagu ala X ise) ning ma pidin lugejana kogu eelneva enda jaoks uude valgusse seadma. Väga meeldis ka see, kuidas see triloogia kujutas looduse ja inimese vahekorda. Et loodus ei ole ei kuri, aga hea, vaid need on mingid täiesti inimkesksed väärtushinnangud, millest sellel pole sooja ega külma. Loodus on meile täiesti hoomamatu süsteem, mis võib olla sellegi poolest kohutavalt ilus. Inimest polegi siia tegelikult vaja. Tore oli ka see, kui erinevad olid kõik kolm osa stilistiliselt - nagu oleks täiesti erinevad autorid need raamatud kirjutanud. Selles mõttes on Vandermeer ikka täielik kameeleon. Sellest on muidugi kahju, et Habicht ise aru ei saanud, mida ta eesti keelde ümber pani - kui tõlkija ise tunnistab, et ei saa oma tekstist aru, paneb see muidugi tema tõlke kvaliteedis päris korralikult kahtlema. + Sõimata avalikult raamatut, mida sa ise tõlgid, on ikka väga ebaprofessionaalne käitumine.
Jah, loodust ei saa vaid inimkeskselt hinnata.
Aga, kui siin tuli mängu see uus faktor ehk see tundmatu tsivilisatsiooni killuke, mis asub moondama, kuidas seda hinnata? Kas see moodustas loodusega sümbioosi või asus seda muutma või loodus sulandas selle endasse?
Just nimelt! ;)
Postita kommentaar