03 jaanuar, 2020

N. K. Jemisin – Obeliskivärav (2019)


Jätkub Jemisini auhinnatud triloogia eesti keelde vahendamine ning ikka veel ei suuda ma sellest täiega vaimustuda – ja no mäletaks ma siis suurt „Viiendas aastaajas“ toimunut. Muidugi, kui kunagi peaks ilmuma viimane osa, peaks enne selle kallale asumist esimesed kaks osa uuesti läbi lugema.

Kuid õrnalt tundub, et „Obeliskivärav“ on ehk kuidagi loetavam (või kontsentreeritum?) kui avaraamat. Tegevusliine on vaid kolm ja need kõik toimuvad enamvähem samaaegselt … ja susi teab, keda või mida neist usaldada, kes ema ja tütart ümbritsevad. Igal juhul, ema on kinni jäänud maa-alusesse hiiglaslikku pelgupaika, kus siis taaskohtumine Alabasteriga ei kulge just kõige rõõmsamalt – kuna mees on Maa lõhestamise järel kivistumas ja ta kivisööjast sõber maiustab ta kehaosadega. Siiski annab Alabaster mitmeid vihjeid, mida Essun peaks tegema, et Maa saaks Kuu tagasi ja nii ehk aastaajad vaibuksid.

Samal ajal langeb see maa-alune Castrima piiramisrõngasse, mida mahitavad … teistsugused kivisööjad, kel pole mingit soovi näha Essunit obeliske ühendamas ega muidu pikemaajalist inimtegevust. Castrimale pannakse ette ultimaatum – kas sealsed inimesed ühinevad vägevama kunnaga ning heidavad välja orogeenid (kivisööjatele saagiks) või nad hävitatakse. See küsimus … tekitab pingeid.

Essuni tütar Nassun on koos oma lapsetapjast isaga aga rännanud seni teadmata suunas, kuni viimaks jõudnud sellisele ääremaale, kus kuulu järgi ravitakse lapsi orogeneesist vabaks – aga tegelikult on sealse „kooli“ pidajatel (kaitsjatel!) mingid omad salaplaanid, mida neile usaldatud haigete inimestega peale hakata. Jällegi – kas Nassuni ja ta võimete kasutamine on tingimata nö üldiseks hüvanguks (või mis see üldse olla võiks?), mida kaitsja Schaffa õieti plaanib, miks ta sellest noorest tüdrukust nii hoolib. Ja siis see kivisööja, kes lõpus tüdrukut avitab. Eksole.

Ja need kivisööjad, ehk siis iidsed inimesed ning nende erinevate fraktsioonide soovid ja vajadused ja omavahelised võitlused – Essun kogeb nende võitlusi eriti teravalt (Hoa!); Nassuni puhul ei suuda ma just kindlalt väita, mis on tema mentorist kivisööja kaugemaks sihiks. Ja Maa, ons ta tõesti nii kurb või hoolimatu või vihane.

Ühesõnaga, igati geoloogiline fantasy, kus viimsepäevamöllu on avalehtedest viimasteni ning mitmed kivimid ja kivisööjad õige uue sisu saavad. Jemisin pole miski traditsiooniline ulmeautor, mistõttu teksti lugemine pole kindlasti uinutav öökapilugemine. Eks oleks huvitav teada, kas tõlkija on kohendanud esimeses tõlkes esinenud küsitavusi tõlkevastetega ja kas on lootust, et kolmas osa samuti ilmub.



hyperebaaktiivne
ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: