11 november, 2022

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.


Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

Kommentaare ei ole: