02 veebruar, 2017

Naomi Novik - Välja juuritud (2016)

Viimasel paaril aastal on olnud mitu toredat juhust, kui eesti keelde on tõlgitud verivärskeid ja aktuaalseid (ning auhinnatud) ulmeteoseid - näiteks Leckie triloogia, Vandermeer, Reynolds ning nüüd ka Novik. Tegemist pole siis noortele suunatud popkirjandusega, vaid just ulmeringkondades hinnatud teostega. Kas ja kuivõrd on kirjastused valmis seda joont jätkama, on muidugi huvitav näha, seni pole küll neile raamatutele suuremat vastukaja näinud, millest on muidugi kahju.

Kui eelpool mainitud kolm autorit on sci fi vaimus kirjutanud, siis Novik on nö lugejasõbralikuma fantasy autoriks (ehk siis seda raamatut võiksid lugeda peale täiskasvanute ka noored). Pole siin kuningriikide vahelisi apokalüptilisi mõõduvõtmisi, küll aga nö üks nõiaks osutuv külatüdruk, kes asub oma maanurka neid vaevavast metsaneedusest vabastama - aga et tegemist ikkagi 21. sajandi teosega, pole võitlus vaid mustade ja valgete jõudude vahel, lõpuks on tegemist erinevate hallide varjunditega; omal moel võiks siit eristada koguni ökoloogilist või lillelapselikku meeleolu. Kuigi nii sõnastades võiks teos paista vähe tobe, on see ikka päris põnev lugu.

Siin pole küll abercrombielikku musta huumorit või popautorite emotsemist - lihtsalt üks klassikaline fantasy, kus saab peategelasele kaasa elada ja süütutele kannatajatele kaasa tunda. Jah, maailma ähvardab inimsoo hukk, kuid see pole niivõrd grandioosne kui Bretti, Rothfussi või Martini romaanisarjade puhul - eks abiks seegi, et tegemist on siin ja praegu ühe jutustaja looga, lugemisel ei kulu suurt auru laiali pillutatud tegelaskujude ja eri aegade vahel. Kuigi lool ei puudu ka ajastuteülene mõõde jne.

Samas huvitav muidugi, et see raamat võitis eelmisel aastal kahe ulmeauhinna parima romaani tiitli… millest selline rahulik valik? Ma saan aru, miks see teos lugejatele meeldib, samas pole tegemist just novaatorliku raamatuga.

“Lohe pööras ümber ja lahkus, ning kõige hullem oli see, kui asjalikult oli ta kõnelnud. Ta polnud minu peale nähvanud ega mind lollakaks nimetanud, ta polnud öelnud, et külatüdruku elu ei ole väärt riskimist, et Mets muudab mind oma peremeesorganismiks. Ta polnud öelnud, et olen nõiajookide laialipillutamisest ja õhust lilleõite tõmbamisest joovastunud idioot, kui ma arvan äkitselt, et suudan päästa kedagi, kelle Mets oli endale nõudnud. 
“Tüdruk on läinud.” Endale omasel järsul moel oli ta kõlanud isegi kurvalt.” (lk 108-109)


“Samuti oli ta nõustunud kihluma Varsha ertshertsogi tütrega, üheksa-aastase tüdrukuga, kes oli talle sügavat muljet avaldanud ilmselt sellega, et suutis üle peenra sülitada. Ma küll kahtlesin veidi, kas see on ikka õige alus abielule, aga oletan, et see polnud kuigi palju hullem kui abielluda tüdrukuga sellepärast, et tolle isa oleks muidu mässu algatanud.” (lk 448-449)

ulmekirjanduse baas
lugemine on põgenemine paradiisi

Kommentaare ei ole: