Eelkõige jääb see jutukogu meelde autori poolt loodud julgete karakterite poolest - kui õieti aru saan, siis siin õieti pole ühtki varju-matstraati peategelaseks. Nii mehed kui naised, Traat ei löö risti ette katsetamisega - ühe loo kirjutab muuhulgas üldse mulgi murdes (noh, see tulemus on nii ja naa). Ja kui juba katsetatakse karakteriloomega, siis ega ta pahatihti ka halasta neile - mitte et just peategelane kaotaks elu (nojah, siiski “Lossimägi”), küll aga mitu olulisemat kõrvaltegelast, mis paneb loo lõpplahenduse vägagi kummitama (eelkõige “Seasaaga”, miks mitte ka “Kius”).
Laias laastus võiks jutud jagada kaheks - on kaks kaasaegsete linnategelastega teksti (“Mänguveski” ja “Lossimägi”) ja üks ajalooline keskuselugu (see mulgikeelne “Kius”). Ja siis kogu teine pool, üsna tinane vaade nõukoguliku maaelu köögipoolele, kus purjus mehed ja erineva saatusega naised elavad seda ühismajandielu. Kohati on Traat sedavõrd kriitiline, et seda võiks juba satiiriks pidada (“Seasaaga”) - kas tõesti võibki olla nii hull (või koguni naturalismi sünnitis?)? Kuid jah, satiiri siit vast küll ei leia, seeasemel saab kasvõi puskariajajast öövahi suu läbi kiirkõnni läbi 20. sajandi esimese poole Eesti ajaloo.
Eks Traati võiks võrrelda ühe varasema mulgi autoriga - austet August Kitzbergiga. Kuid hoiakud on üsna erinevad. Kui Kitzberg ajab ikka naisevõtujuttu ja viskab mitmes jutus naljagi, siis Traat kirjeldab seda veidralt mulksuvat nõukogude maaelu, kus plaani täitmine oleks justkui A ja O, aga samas … inimesed üha jätistuvad. Kitzberg liigub tsaari-Venemaa aegruumis, Traat nõukogude ühiskonna raames. Ühele eelnes ja teisele järgnes see täieline Eesti Vabariik.
Muidugi, huvitav oleks lugeda tolleaegset retseptsiooni, ega ma pole üldsegi tuttav selleaegse külaproosaga.
Mänguveski 5/10
Seitse paberit 4/10
Kohavahetus 6/10
Lossimägi 4/10
Kius 5/10
Seasaaga 6/10
Partii 5/10
