Mõneti tüütu lugu keskealisest mehest, kes teab end põdevat mingit surmahaigust ning korralikku elumõtet leidmata otsustab endalt elu võtta. Naine, täiskasvanud laps ega tuttavad pole teadlikud sellest haigusest, ainult Tallinnas elav tuttav arst - kes muidugi ise selle diagnoosis. Mees otsustab, et ta kaob jäljetult, keegi ei teaks tema saatusest, lihtsalt kaob ja kõik. Selleks leiab ta huvitava koha - Viljandi Lossimägedes suletud maa-aluse käigu, mis olevat kunagi olnud lossist salajane väljapääs; nüüd saab see tema sissepääsuks. Plaan on kena, aga nüüd tuleb see kuidagi ellu viia (või noh, kuidas nüüd öeldagi).
Nagu näha, siis mehe egoistlikud otsused pole lähedaste jaoks just kõige meeldivamad. Aga noh, sellised probleemid kaasnevad eksistentsialismi tingimustes. Nagu ikka, ei vali Traat peategelast kõige lihtsamal viisil, seekord siis on sõjaveteran, kes nüüdseks on end töötanud tehases edukaks ametnikuks. Aga noh, see haigus.
Eks lugu lõpeb puändiga, kuid seegi ei anna tekstile löövamat muljet, Traadi kohta kuidagi saba ja sarvedeta tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar