Piinlik muidugi, aga iseenesest polnud varasema elu jooksul Kitzbergi loomest muud lugenud kui “Libahunti” (ja hiljuti “Maimu”); kõik need näidendid või lastejutud on kuidagi kõrvale jäänud. Ja noh: romaane ta teatavasti ei kirjutanud - kuid ega tsaariajast peale Eduard Vilde polegi romaane tänapäevani aktuaalseks jäänud.
Aga siis jäi millegipärast näppu “Külajutud”, millega oli plaan natuke pead tuulutada peale Eriksoni “Toll the Hounds” lõpetamist … aga kujunes lõppkokkuvõttes igati armsaks lugemiseks (ja samaaegselt siis “Dust of Dreams” alustamise taustaks). Eks nende tekstide hindamine on omal moel keeruline - tehniliselt võttes paras romantismus ja realismus; emotsionaalselt on need lood aga omal moel kaasakiskuvadki (millest siis keskmine hinne 4,5) . Sest Kitzberg oskab ikkagi inimese õnne ja õnnetuse elavaks kirjutada.
Ja kirjutamine ei tähenda korralikku, reeglipärast juttu - ei, Kitzberg aegajalt ikka veiderdab või vestleb lugejaga või ajab üldse esseetamist või mälestusi; toimetamist võiks siin olla küllaga. Vast markantseim oleks Hennu-diloogia, mis sulatab kokku eri žanre ja jõuab vaat et postmodernismi. Ühelt poolt kirjutab Kitzberg küla õnnetutest, teiselt poolt on kogu peateemaks siiski kõiksugu paarisaamised või -saamatused. Ja noh, Mulgimaa (kuigi kaks lugu irdub sellest linnaproosana - üks Viljandi agulist ja teine Tartu üliõpilastest), see Mulgimaa, kas saab olla uhkemat kanti ilma peal (saab).
Murest murtud 4/10
Maimu 4/10
Libahunt 6/10
Rätsep Õhk ja tema õnneloos 4/10
Kelmikülas 5/10
Koopavana 5/10
“Rahvuslik” 4/10
Püve Peetri “riukad” 5/10
Pika patsiga preili 4/10
Veli Henn 5/10
Hennu veli 5/10
“Oleks tädil rattad all…” 4/10
Tõõtsid 3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar