Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.
Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.
Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?
Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.
Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.
Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?
“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.
Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.
“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”
Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)
“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)
“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar