Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.
Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.
Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.
Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.
