Kogumiku nimilugu võiks laias plaanis samahästi ette kujutada piretraualiku lasteloona - naine avastab, et järjest kaovad tal sõrmed. No pole kõige hullem, elu läheb edasi, vaja lapse ja mehe eest hoolitseda, aga noh, viimaks tuleb siiski arsti juurde minna. Kus küll ei selgu midagi.
Edasi tulevad küll teistsugused rõhuasetused kui lastelugude puhul harjunud - mehega lähevad suhted halvaks (vähemate sõrmedega naine pole enam voodis hea), viimaks peale sõrmusesõrme kadumist tuleb ka lahutus ning ega siis töökoha kaotuski enam mägede taga ole. Aga elu läheb edasi - kuigi mitte just õnneliku lõpu poole.
Eks tekst ise on sellisena fantastika, aga samas see lõpplahendus ise on omakorda midagi sellist, mida ma õieti endale ei oskagi rahuldavalt tõlgendada ja teeb seetõttu … rahutuks. Ühesõnaga, hea värk.
Aga tõepoolest, kui lihtne oleks sellist teksti hoopis lasteloona, pannes teatavaid täiskasvanuelu raskuseid kõlama hoopis, noh, õnneliku lõpu ootusena, ettevalmistusena. Vaat siis ikka, kuidas eelarvamused end muudkui meelde tuletavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar