Sellist teksti võiks vast nimetada mulgi seebiooperiks - ehk siis sisu on iseenesest üsna ajuvaba, aga samas muudkui on emotsioonid üsna laes ja koguaeg käib üks draama. Ja siis tuleb finaal, mis on ootamatult traagiline. Iseasi, kas ja millist moraali siit enda jaoks õieti võtta.
Lugu siis sellest, et sepapere jagab maja parkaliperega, kes majast osa üürivad. Sepanaine Luise ei saa kuidagi parkaliperega läbi ning eks neidki tüütavad sepaproua süüdistused ja ähvardused. Ühesõnaga, ühiselu probleemid. Sepp ise ei viitsi naise probleemidega tegelda, peab seda tühiseks jamamiseks ja parkalipere naljadeks. Viimaks leiab sepanaine viisi, kuidas meest panna parkalipere peale vihastama - ja ise ta kaebab parkalinaise külakohtusse. Kõik ei lõppe siiski loodetud viisil …
Mulgi seebiooper on ühtlasi ka seepoolest, et kogu tekst on kirjutatud läbivalt mulgi murdes. Noh, eks see natuke tüütu ole, aga mis siis ikka. Tegevustik leiab aset vast 19. sajandi teises pooles. Ja eks lõpplahenduseta oleks seda teksti vastu vähe nõrgemalt hinnanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar