Teine tekst kogumikust ja kujutlusse on tekkinud esialgne korrapära - Kalmsten on päris hea maailmalooja, aga tegelased jäävad vähe ühekülgseks. Ka seda teksti võiks nimetada üldplaanis sirgjooneliseks seikluslooks (no tõepoolest, jutt liigub sirgelt oma finaali poole, alles viimastel lõikudel tuleb hoopis laiem mänguväli), samas aga tegelased peavad ehk rohkem taluma klobimist kui puhtalt sirgjoonelise puhul vaja.
Kui eelmises tekstis oli naispeategelane, siis seekord meespeategelane, kellele sekundeerib märkimisväärne naistegelane. Eks nende vahel on palju erinevat pinget, mis küll ei jõua kuidagi fantaasiakepini (no tänu jumalale, see oleks mõndagi lahjendanud), ja eks märkimisväärne on seegi, et naine on vast peakõrguselt mehest üle - kes siis antud juhul on pea tavapärane rusikakangelane.
Eessõnas on autor rääkinud aurupungi mõjudest; vast märkimisväärne on sellele maailmale omane tappev või meelemõistust hävitav igapäevane udu. Millegipärast assotsieerub midagi sarnast varasemast loomest: “Raske vihm”, “Põgeneda rottidelinnast” - kuigi jah, lugedes blogipostitusi tunduvad need olevat oma maailmaloomelt midagi muud; aga vast see tegelastele pealesurutud ebameeldiv maailm, kuigi siin on see udu vast jah loomulik osa elust, mitte kuigi hiljutine maailmat tabanud kataklüsm. Nojah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar