Agatha Christie - Tumm tunnistaja (1994)

Siinkirjutaja jaoks oluline tähelepanek Suure Autori kohta: lugedes tema teost teistkordselt, ei olnud kaotanud teos oma võlu (vaatamata asjaolule, et tegu detektiivromaaniga). Nimetet võlu püsimajäämisele andis tubli panuse lõpplahenduse mittemeelesolemine.

Noh, nagu alati käib veidi närvidele (ehk ei ole usutav) fiktiivse kirjapanija Hastingsi naiivne lähenemine tegevusele. Vist päris igas raamatus tekib olukord, milles -- vaatamata kõigele olnule -- Hastings kahtleb Hercule Poirot arvamuses. Noh, ta võiks juba ära harjuda, et Poirot´l on alati õigus. Vähemalt ei tule mulle küll ette, et see kunagi teisiti oleks olnud.

Ja ma ei saa ka sellest aru, kuidas täpselt Christie on järgnevaid asju asju mõelnud. Teadupärast on enamus Poirot´ lood üles ehitatud niiviisi, et tegu justkui oleks Hercule Poirot truu, kuid natuke lihtsameelse sõbra üleskirjutustega toimunud sündmustest. Sama süsteem nagu Sherlock Holmes´i lugudes, kus kirjutaja on doktor Watson. Kui tegu peaks olema Hastingsi meenutusega möödunud sündmustest, ja sündmuste käigus avaldab ta tihti ja julgelt oma kahtlusi ning vääraid oletusi, mis on ilmselged möödapanekud ning ei lange lõpplahendusega üldse mitte kokku, siis kuidas see psühholoogiliselt seletatav peaks olema. Et kas Hastings on nii vapper mees, et tagantjärgi julgeb öelda, et tol hetkel ma arvasin asjadest päris valesti ning teeb end sellega lugejate silmis naiivseks tobukeseks. Sest ei hooli lugejate arvamusest ning on seega ülimalt vapper isiksus. Nõrk ikka tõstab end esile ja ütleb kohe alguses (ja usub ise ka), et mina teadsin kohe, kes tegelt kurjategija oli. Või teine seletus: Agatha Christie kui teose tegelik autor on selle asjaolu päris kahe silma vahele jätnud ning ta püüab tõsta Poirot´mainet Hastingsi arvelt. Tähendab, kui mu arutlus nüüd kuidagi arusaadav oli, siis mu küsimus on, kas tegu on tõelise autori poolse möödapanekuga või ei suuda mina Hastingsi tüüpi lahendada: mumeelest ta pole tegelt nii üllas.

Ahjaa, samas, kui ma ei eksi, siis mõned ajad enne detektiivlugude kirjutamist avaldas Christie mõned armastusromaanid, mis olevat ikka päris viletsad olnud. Muidugi pole ma neid lugenud, kuid külapealt olen kuulnud, et tegu psühholoogiliselt viletsate teostega. Aastaid hiljem kirjutatud detektiiv- või põnevusraamatus "Kümme väikest neegrit" tuleb see päris kenasti välja: on väga põnev ja korraliku ülesehitusega raamat, aga empaatiaga seal küll liialdatud pole.

Cormac McCarthy – Kõik need ilusad hobused (2000)

“Kuid kahes asjas olid nad täiesti ühel nõul ja neist ei kõnelnud nad kunagi, nimelt et Jumal on loonud hobused maale kariloomi talitsema ja et kariloomad on mehe jaoks ainus sünnis vara.” (lk 121) – aamen.

Ubadest ja tortiljadest lugemine tekitab pideva näljatunde, või õigemini mõjub isuäratavalt. Peaks kuskil tex-mex roogi manustama.

“Ta peatus linna servas tienda'l ja ostis mõned tortiljad ja mõned purgid ube ja salsa't ja pisut juustu, rullis selle kõik oma teki sisse ja sidus tekirulli uuesti sadula taha, täitis siis uuesti lähkri, ronis sadulasse ja pööras hobuse põhja suunas. Vihm oli kogu ümbritseva maa küpseks teinud ja teeäärne rohi säras ja haljendas vooluvetest ja avamaal õitsesid lilled. Tol ööl magas ta kõikidest linnadest eemal väljal. Ta ei teinud lõket. Ta lebas ja kuulas, kuidas hobune oma kütke juures hammastega rohtu pügab, ning kuulas tühjuses puhuvat tuult ja vaatas, kuidas tähed ületavad taevavõlvi ja hääbuvad maailma serval pimedusse, ja seal nii lamades tundis ta südames ahistust, nagu oleks seda tangidega pitsitatud. Ta kujutles maailma piina mingi vormitu parasiitolendina, mis otsib inimhingede soojust, et seal haududa, ja ta teadis, mis inimesi selle külaskäikudele vastuvõtlikuks teeb. Ta polnud aga teadnud seda, et tol olevusel puudub mõistus ja seega on ta võimetu teadma inimhingede piire ja John Grady kartis, et võib-olla neid piire polegi.” (lk 244)

Tõeline iluproosa, tekst uuristab end hinge, vaoshoitud ja tugevad hingekraapimised. Ja mõelda vaid, jutt on kauboidest.

“Unes kuulis ta kaljude vahel sammuvaid hobuseid ja kuulis neid hämaras madalatest tiikidest joomas, kaljud iidsete varemekividena siledad ja sirgjoonelised ja vesi nende suudelt tilkumas ja helisemas nagu kaevu tilkuv vesi ja ta nägi unes hobuseid ja tema unenäos liikusid hobused viltuste kivide vahel hobustena, kes on sattunud mingile muinasasulale, mingi maailmakorra luhtunud jäänustele, ja kui kividele oligi midagi kirjutatud, olid ilmad selle ära kulutanud, ja hobused olid ettevaatlikud ja liikusid väga valvsalt, veres tallel mälestus sellest paigast ja teistest paikadest, kus oli hobuseid olnud ja kuhu nad uuesti olid ilmumas. Lõpuks nägi ta unes, et rahu ja kord hobuse südames on kestvam, sest see on kirjutatud paika, kust vihm ei saa seda kustutada.” (lk 266)

Millegipärast arvasin tänase päevani, et see raamat on Redfordi filmi “Hobulausuja” aluseks, ja lugedes ikka vaikselt imestasin, et miks hägused teadmised sellest filmist üldse ei lähe kokku siit raamatust loetuga.

“Rohi ja veri. Veri ja kivi. Kivi ja tumedad medaljonid, mida esimesed lapikud vihmapiisad olid neile tekitanud. Ta mäletas Alejandrat ja kurbust, mida ta oli esmakordselt tema õlgade nõos näinud ja mida ta oli uskunud mõistvat ja millest ta ei teadnud midagi, ja tundis sellist üksildust, nagu ta polnud tundnud lapsepõlvest saadik, ja ta tundis, et on maailmas täiesti võõras, kuigi ta armastas seda endiselt. Ta mõtles, et maailma ilusse on peidetud saladus. Ta mõtles, et maailma süda lööb mingi hirmsa hinna eest ja maailma valu ja ilu liiguvad erisuunalises erapooletus seoses ja et selles ennatus puudulikkuses võib lugematute hulkade veri lõpuks koonduda nägemuseks ühestainsast lillest.” (lk 268)

orkaani südames on vaikus
päevaleht

Gordon Thomas – Salasõjad. 100 aastat Briti luuret MI5 ja MI6 (2009)

Viimase 2 nädala rist ja viletsus lugemiskogemus, millest nagu ei oskakski midagi kirjutada. Vandenõuteooriahuvilistele ja muidu põnevuse otsijatele vast tänuväärne lugemisvara. Raamatu rõhk pole niivõrd tasakaalustatud ajaloolisel ülevaatel, vaid pigem viimase 10 aasta sündmuste dramaatiline ülevaade ning nende sündmuste juurtele osundamine (nii saab teada, et jah, Briti luurel on olnud tegemist nii Nõukogude Liidus kui Aasias või Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, aga noh, see on ka kõik). Ühesõnaga, milline supermaailm ikka tavainimeste kohal kõrgub ja kihab.

Teksti on mugavam lugeda kui põnevusjuttu, erilise mõnuga omistab autor reaalsetele inimestele emotsioone ja paneb neile sõnu suhu jms. Mis paneb muidugi küsima, et miks ma peaksingi uskuma, et see raamat esitab tõelähedase vaate sellest salamaailmast? Miks ei peaks seda võtma desinformatsioonina või soovunelmate esitamisena? Pole just suurt vahet mõne Forsythi raamatuga. Erinevate kildude esitamine teiste maade luureteenistustest muudab teksti aegajalt kaootiliseks. Ja raamatu täispealkiri on pisut eksitav, samahästi võinuks sinna lisada CIA ajaloolise ülevaate. Kui algul tundus, et Thomas on mõõdukalt kiitev oma riigi luuretalituste suhtes, siis hiljem lisandus kriitilisemaid mõtteidki.

Meie kõigi austatud ja armastatud telekokk Nigella Lawson oleks võinud saada spiooniks (lk 95). juhuslikult tuli välja, et üks Forsythi raamat põhineb teadatuntud faktil (Iraagile supersuurtüki ehitamine, lk 279). Tõlget võinuks toimetada, aegajalt esineb kummalisi väljendumisi, rääkimata näpukatest.

“Petrie kiitis heaks ka plaani lasta Kuninglike Õhujõudude lennukeil lennata üle Kanali ja päästa valla tuvisid, kes kandsid valeinfot – lootuses, et nad lendavad Prantsusmaal natsimeelsete isikute tuvilatesse ja külvavad segadust. Iga otsad ringi pööranud ja Suurbritanniasse tagasi püriv lind riskis sattuda mõne pistriku küüsi, kes kuulus lindude vahelthaaramise üksusse, mille Lõuna-Inglismaa rannikul oli loonud MI5. Seda üksust kamandas lord Tredegar, riigi üks juhtivaid jahikullikasvatajaid.” (lk 122)

Indrek Hargla – French ja Koulu Tarbatus (2007)

Üllatusega selgus, et siingi 3 eri lugu – mida jälle ei mäletanud (see ehk seletab, miks kolmandat raamatut lugedes tundus see ühtäkki poolituvat). Ausalt öeldes arvan ja mõtlen nüüd, et just see raamat on F&K teostest seni parim, mängulust eelkõige ja kurvastavaid roimi võimalikult vähe. (Huvitav, et paljud lugejad hoopis teevad seda igati maha.)

“Pöörane pööripäev” - seal esitatud nö põhjamaa talve klišee on puhtjuhuslikult viimastel kuudel kogemata kombel Eestiski vallandunud. See ühepäevalühiromaan on vast naljakaim F&K lugu, põder Aivar võiks hiljemgi mõnes loos lugejat põrnitseda (ent samas vähem väljenduda pöötades), tervitatav oleks ühtlasi tarvaste suurem osakaal. Huvitav on see, et Hargla pakub ühe dateeringu loo toimimisajaks – Maavalla aasta 10139, mis maausuliste dateeringu järgi võiks olla 1926. aasta. Hmm (mitte et kuskil oleks viidet, nagu neid ajaarvamisi võiks ühendatuks pidada). Igal juhul, vuntsikas tekst ehk situatsioonikoomika.

“Sekeldused semiootikutega” - siin peitub teatavasti tähtis seeme F&K reisuraamatu jõustruktuuridesse. Päris tänuväärt, et igasugu marginaalsed tegelased vilksatavad hiljemgi (no nt brothers SigurRos). Hargla näeb igati vaeva, et Leibo ja teised maavillased kogemata kombel võõrsõnu frivoolselt väärväljendaks (seda ka järgmises lühiromaanis). Nell puudub ja French vaid paheline, nii need muhud saabuvad. Pretensioonikam tekst võtab ehk elurõõmsamat lähenemist vähemaks (vaieldav muidugi), maha saab notitud üks või kaks tegelast.

“Võbelev viirastus” - jälle ootamatu, et tegemist nii otsese eellooga kolmandale raamatule (see ehk põhjendab enda väikest imestust, kui reisuraamatu algul ikka meenutati maavillaseid kõrvaltegelasi, keda nagu pidanuks teadma). Ja ma veel imestasin “Nelli lümpja” puhul, miks see Beguristain karpi ei suhisenud, vaid jäi kuidagi upakile. Ahjaa, jälle ühepäevalühiromaan ehk siis action algusest otsani; mis paneb mõtlema, et sellised lood on Harglal ajaviiteliselt igati mõnusaimad.

baas

Elo-Mall Toomet - The Pain in the Beautiful Answer (2007); Nagu ei kusagil mujal (2008)

Kuna kaks luulekogu täiendavad teineteist nii tonaalsuselt kui teemadelt, siis pole ehk patt kahest ühe pealkirja all kirjutada.

Enne kõike tuleb aga öelda sellist üldist asja, et luule nagu ka muusika ja tihti ka kujutav kunst räägivad iseenda eest. Luule on nagu muusika, sa kas tunned seda või ei. Kirjutada ja analüüsida muidugi võib, aga asjale lähemale see tegelikult ei vii. Niisiis, alustan oma pealiskaudset pseudot ja lisan lõppu ka paar tegelikku luulenäidet.

Elo-Mall Toometi luule on üleni mõtte- ja tundeluule. Mõlemad kogud on täis passiivset kurbust ja paratamatut valutamist. Konkreetne objekt ja põhjus puuduvad. Tema luule väljendab üksindushetkil rõhuvat melanhoolsuse koormat: on painajad, surm, süütunne, hääbumine, üksindus jne. Just selliste teemade ja tonaalsuse, aga ka kasutatud vabavormi tõttu ei saa lahti tundest, et see luule on kirjutatud iseendale, mõtisklus- ja järgivaatamishetkil, üksiolles.

Kuigi - nagu öeldud - on kogud sarnased, on ingliskeelne kogu justkui vabam. Raamatus "Nagu ei kusagil mujal" sisalduvad luuletused on kirevama sõna- ja kujundikasutusega. "The pain in the Beautiful Answer" luuletused on pikemad ning voolavamad ning rõhuasetus on eelkõige tundel ja mõttel, mistõttu on ka metafoorsust vähem. Need luuletused sobiksid laulusõnadeks ehk päris kenasti. Võib-olla ma nüüd lihtsustan, aga selles kogus kannavad mõtet pigem sõnad kui loodud kujundid. Näiteks

/.../Poison

Destruction

Machinery

Made

To celebrate meaningless torture/.../" (lk 74)

"if you want to

Come closer

So that I can see

Every scar

On your precious body

And feel

Every thorn

That has hurt you

Touch me with your hands when they carry

The ost bitter pain

The purest beauty" (lk 34)

Mõni luuletus ka eesti keeles (leheküljenumbrid raamatus puuduvad):

"Ära räägi välja
Öiset hirmuund
Ära reeda mis sus sügaval on kasvand
Ja ära ütle välja seda nime
Su põhjamulda kes on puudutanud"

"Päike aeleb igalpool
Ja näeb mind läbi
Päike
Anna mulle sellel suvel sooja
Ma andsin sinul
Teistel aegadel
Külmadel talvedel
Ma olen sinul mõelnud
Kes tegi tuld päriselt pimedas
See olin mina
Sa oled kõrgel ja mina olen madalal
Sa näed mind läbi
Jooda mind purju ja naera mu üle
Ära lase külma mu ligi
Võta mind hoida ja soojendada
Ma olen üksi"

Indrek Hargla – French ja Koulu (2005)

Paar juhumõtet sellestsinatsest raamatust, kus kolm lühiromaani kenasti kokku sõlmunud (kas on miskit F&K lugudest varem ilmunud? Ei tea).
Huvitav, mis pilguga autori ametikaaslased ta raamatute poliitilist olukorda tõlgendaksid.
Veider, aga üleüldse ei registreeri endale, et French on tegelikult paksuke, ta ilukõnede lummuses on muidugi tavaliselt silme ees noor Sean Connery.
Kahju, et Leibo kolmandas isikus rääkimine väheneb iga tekstiga.
Imbi spordiluuletused (lk 321-324, loe siit) on igati head ja sobiks võistlustel innustamiseks ette kanda. Ongi nagu... lugemisaasta või midagi sellist.
Eesti raha võiks kanda krooni ja sendi nimede asemel tõepoolest nimetust tamm ja oks, noh, võibolla jõuaks eurodele omakeelsed lembenimed anda.
Hmm, kuidas Soluzzo sellele üldse ei reageeri, et kõik Frenchi ümberkehastused räägivad alati ühtmoodi ülbelt ja vimkaliselt? Mingi hetk võinuks ehk miskit nokkida. Sest mis on kroon ja sent? Ikka ühed laensõnad.
Beguristaini pudeli tekkimise puhul pole Vitaliale just võimalik viiteid leida, pigem olnuks Beguristain selline iseõppija (käesoleva raamatu järgi siis).
Capri saare unenägu (lk 413) läks, noh, peaaegu täide kolmandas raamatus. Huvitav, kas Imbi ja Pinerolo sebivad ka teises raamatus (ei mäletaaaa...).
Hargla tegelased on ühtlaselt kiiksuga käpardid või eufoorilised sosssepad, kes omas kontekstis – Maavallas (ja muidu Suure Muutuse järgne maailm) – toimivad normaalselt, sest see on inimlik või suisa õnnelik ühiskond; tõeline love, peace & happiness. Kui selle mõtteni jõudsin, täitus mu põu heldimusest.
Samas on vahel autor tegelase suhtes kuidagi armutu või suisa parastav – seda küll muidugi läbi Frenchi silmade (nt Soluzzo lk 430-431; huvitav, kas neljandas raamatu elab ta üle järjekordse metamorfoosi?). Või tuleb sedastada, et French pole just kõige täiskasvanulikum.
Kolmandas raamatus oleks võinud ehk vähe rohkem kirjutada sellest, kuidas Nell libaks tagasi sai.
Nell on sexy.
Hmm, huvitav, aga uuesti lugemine ei tundunud just üliväga naljakana – võrdluses taas kolmanda raamatu algusega. Ületarbimine?

“Ohates määrisin Leibo pissapõhja pomidooripüreega ja seejärel katsin ühtlase hapukapsakihiga. Leibo sõrm peatus järgmiseks – ja ma loomulikult ei imestanud sellegi üle – mugulapudru kausil ning hiigelsuur pissa kattus kollaka kleepuva möksiga. Kõige peale raputasin ohtralt keedetud sealiha ja keskele krooniks sai suur pekikamar.” (lk 121-122) – seda tahaks isegi süüa.

“Nii et me õhtustasime, soovisime seejärel üksteisele jõudu ja jätku leivale, kinnitasime, et seda on tarvis, ning Imbi ja Nell hävitasid oma tavalise leivalaadungi ja mõned liitrid magusat õlut.” (lk 182)

“Ma sulgesin silmad ja üritasin ette kujutada, millises seisus võin ma leida oma südamekalli Burgundia Krooni siia kuu aja pärast tagasi tulles, ma nägin vaimusilmas purukslöödud aknaid, ümberpaisatud laudu, täislagastatud põrandaid, mille otsas tantsivad Kõiv ja Tikk kätest kinni hoides orgiatantsu ja üürgavad täiest kõrist roppe läbulaule. Ma nägin, kuidas Tikk jagab niisama kiusu pärast kõiki mu Burgundiast tellitud hõrgutisi Tarbatu vaestele, kuidas ta teeb endale šokolaadivanni ja loputab end pärast kõige hõrguma veiniga. Aga mis teha – selline see Tikk juba on, aga kuna on tegemist Koulu kodukandi poisiga, kelle vanematele Koulu oli lubanud, et kasvatab temast inimese, siis minu sõna siin ei maksnud. Ma tegin silmad jälle lahti, otsustasin minna kööki ja anda Tikule üks profülaktiline kõva nahatäis.” (lk 306)

baas
ulmeseosed seal viiteid muudele kirjutustele, ei hakka siin kordama
blogistaja

Jüri Kolk - Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis) (2009)

Üks viimatise Alveri-auhinna nominentidest - ja mu meelest täie õigusega, hea raamat. Kõigepealt muidugi välimus - köide ja kaanekleebise trükk on pärit Pärmivabriku trüki- ja köitekojast.
Raamat ise kuulub laias laastus tollesse Tartu eksp-värki, meenutades kohati Erkki Luuki, kohati Kasparit, mõni asi Harmsi (nt "Seitse" lk 73-75). Aga täitsa oma nägu on ikkagi ka. Mul on selliste tekstidega alati see, et kui asi läheb puhtalt naljaviskamiseks, muutub asi igavaks. Sellised tekstid on enamasti naljakad ja nali on pool kogu asja mõnust, aga kui ma tajun, et see nali pole kirjutajale endale üllatav ja ta on otsekui ette arvestanud, et "siia nüüd panen puändiks sellise nalja", siis ei viitsi. Ma tahaks, et nali oleks kosmiline, natuke (veel parem, kui palju) ebaturvaline, mingi põhimise semantilise läbikukkumise jälg. Tegin väikest arvepidamist tekstide üle ja sain tulemuseks, et kui mul oleks hästi karmid toimetajaõigused, viskaksin siit raamatust välja umbes pooled tekstid, et saada enda jaoks piisavalt kange kraam. Aga eks see oleks üsna subjektiivne ja ei pruugiks teiste jaoks midagi öelda.
Aga minu ideaal-"Barbar Conan" koosneks sellistest tekstidest: esmajärjekorras "Ooper" (lk 12), "Tervis, äkiline ese" (29), "Taevapõdra rahvas 1" (35), "Maailmalõpukohvik" (38), "Koletu kopp" (43), "Herakles kaalub psühholoogikarjääri" (56), "Ripplagi" (66; siin on see eriline juhuslik õnnestumine, et Solarise laevaring annab luuletusele lausa ajastut üldistava nüansi), "Tervisejooksja hajamõtted" (68); ja tippu toestavana tekstid "Suumanlik, loogilisevõitu jada" (17), "Tähenduslik" (18), "Hernepõllul" (25), "Keelevägi" (40 - aga ainult "lõhnakuusiku" pärast), "Rapuntsel lasi patsi alla" (42), "Pehmeloomuline poees Mephistotelese ainetel" (47), "Karjäära tähtkuju 1, 2, 5" (48-50), "Jõuliselt optimistlik poees" (54), "Magab" (58), "Loomine on kohustus, privileeg" (61), "Luule, raisk, puhub üle välja 2" (63), "Mõrtsuksai" (76), "Statistiline" (82), "Suur Peeter ja Väike Peeter" (90). Ja võib-olla mõned päris lühikesed tekstid täiteaineks veel juurde. See, mis välja jääks, oleks siis vähem pingeline naljatlemine ning niisama udutamine.
Nii et jah, tore raamat. Ega midagi erilist rohkem ei oskagi öelda, kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt sirvin, kui vahel muude asjade hulka väikest ajulühistamist vaja läheb. Kui lisa tuleks, poleks paha, isegi kui tuleks koos muu räbuga.

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kolgi blogi
Kolgi pilt
kirjastuse tutvustus ja esitluse pildid
Mario Pulver
Kivisildniku kiidung
Ivar Sild Sirbis

Daniil Harms – Maaõlm (1996)

Sinine vihik nr. 10 (lk 23)

Elas kord punapea, kellel polnud silmi ega kõrvu. Tal polnud juukseid ka, nii et punapeaks kutsuti teda tinglikult.
Ta ei saanud rääkida, kuna tal polnud suud. Ka ei olnud tal nina.
Tal ei olnud isegi käsi ega jalgu. Polnud tal kõhtu, polnud tal selga, polnud tal selgroogu ega mingeid sisemisi elundeid. Polnud midagi! Nii ei saagi aru, kellest ülepea jutt.
Parem, kui me temast rohkem ei räägi.
(1937)

-

Juhtumused (lk 24) 

Kord sõi Orlov üleliia herneputru ja suri ära. Ja sellest teadasaanud Krõlov suri ka ära. Aga Spiridonov suri lihtsalt ära. Ja Spiridonovi naine kukkus puhveti otsast alla ja suri ka ära. Ja Spiridonovi lapsed uppusid tiiki. Ja Spiridonovi vanaema jõi ennast põhja ja läks laia ilma kondama. Aga Mihhailov lõpetas juuste kammimise ja läks kärna. Aga Kruglov joonistas pildi piitsaga daamist ja läks hulluks. Aga Perekrjostov sai postiga nelisada rubla ja läks nii uhkeks, et peksti töölt minema.
Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu alla.
(1933)

-

Pudenevad mutid (lk 25) 

Üks vanamutt pudenes liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks.
Teine vanamutt ukerdas aknale, et allakukkunut näha, ja pudenes ka liigsest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja lömaks.
Siis pudenes aknast kolmas mutt, siis neljas, siis viies.
Kui kuues vanamutt alla pudenes, sai mul nende vahtimisest villand, ja ma läksin Maltsevi turule, kus kuulu järgi olevat ühele pimedale kingitud villane sall.

-

Midagi mittemidagiütlevat Harmsist. Riiulit näppides selgus, et see on üleüldse esimene LR, mille olen ostnud. See on õige tõlke-Harms, Martsoni tõlgitu (2002) on kuidagi puine (võrdluseks on lugude juures lingid Martsoni tõlgetele). Harmsi võlu on see, kuidas lood lõppevad – noh, oli midagi, ükskõik kui traagiline või absurdne, aga aitab kah, rohkem ei viitsi kirjutada (või – milleks kirjutada, kui niikuinii ei avaldata?), jutt on muidugi pikematest tekstidest kui need eelpool olevad. Ja muidugi pisiasjad ja väiklus ja egomaaniad. Üks kihvtimaid teatrielamusi on olnud Pepeljajevi Kineetilise Teatri etendus Harmsi ainetel (oli mingi lugu telliskiviga vastu pead saamisest, seda pole eesti keelde tõlgitud).

“Siinkohal katkestan ma ajutiselt oma käsikirja, mis on minu arvates niigi juba pikale veninud.” (lk 104)

Indrek Hargla – Frenchi ja Koulu reisid (2009)

Võib tunnistada, et tegemist ühe viimase aja oodatuma raamatuga, mida soov lugeda (enamasti on raamatuvalik juhuslikest hetketujudest ajendatud). Tagakaane definitsiooni järgi olen hinnanud F&K lugusid kui “humoorikaid kelmiromaane” ning kolmandat osa alustades lootsin taas igati heas mõttes meelelahutust kogeda. Ja – raamat algaski igati vahvalt, kuni Tarbatust lahkumiseni võiks tekst sobida lugemiseks igale eestlasele, tänuväärne ja vabastav naer sel sitasel masuajal. Heinategu forever ja segasaunad massidesse. Hargla laksatused kõrgkultuurinähtustele on klišeelikud, aga naljakad.

““French, palun, kas sa serveeriksid mulle midagi kerget?” palus Imbi järgmiseks. “Dirižaablite peal toidetakse viimasel ajal nii halvasti... Ainult mingid võileivad ja salatid. Midagi lihtsat ja kerget oleksin ma palunud, kapsaid ja seapraadi ja mugulaid või midagi...”” (lk 95)

Noh, Euroopasse minnes ja olles algab tõsisem tegevus, taaskohtumine nii mõnegi vana vaenlasega ja üksteise ülemängimised. Nii paksu raamatu puhul on alati küsitav, kas tekst on läbivalt piisavalt pinges või tõusvalt huvitav. Ei ole, tinglikult saaks teksti jagada kaheks romaaniks: nö Brocki afäär, mida ilustab Koulu ja Frenchi ja Nelli ja Imbi omavaheline neliksäristamine ja lisasäristamine kurjade jõududega, ühesõnaga – elu pulbitseb ning nalja ja intriige igale sõrmele (ehk siis tavapärane F&K möll). Brocki afääri lõppedes tekkis vähemalt mul selge pingelangus, ja ütleme et alates 18. peatükist algas teine romaan, nö Kibuse afäär, ehk siis Frenchi egotripp Imbi saatel.

Et teises pooles on Koulu ja Nelli enamjaolt kaugel taustal, siis see võtab särtsu ära, Frenchikesksus on ehk liialt üheplaaniline või tasakaalustamata (vt baasist Must Kassi arvustust); ning Imbi jääb raamatu jooksul ühtviisi labaseks ja see muutub pisut tüütavaks, kaua võib lugeda sellest võrgutusvalmidusest. Reis Antibes'i (23.-24. peatükk) on oma põhjalikkuses ja kõrvalekaldes natuke ballastiks (idee järgi pidi sinna kibekiirelt kihutama, aga pigem kestnuks reis mõned nädalad kõigi oma lühemate petuskeemide teostamiseks – või sain tõesti valesti aru?). Raamatu lõpupoole Antibes'st lahkudes saab Maavalla viisik taas kokku ja särts enamvähem taastub, lisaks Harglalt tore katse nii mõndagi eelnevat vussi keerata (oh, Almeida), liinid jooksevad kokku ning saavad hea või halva lahenduse. Romaani lõppedes jäi ehk kaks otsa tulevasteks raamatuteks, love will tear us apart, kuidas siis muidu.

“Ma ootasin ja süütasin sigareti ja mõtlesin sellisele eksistentsialistlikule küsimusele, et miks on tänapäeval ühel orjal nii raske leida peremeest, kes oleks korraga nii ekspert paljaste blondiinide piilumise kui ka maailma alustalasid raputava arbumise alal.” (lk 526-527)

Vabatahtliku orja vaatepunkt on teadagi huvitav, et noh, tegelane vaatlebki end kui orja, kui palju sellest ikka tänapäeval lahedalt lugeda saab (eks see pisut s/m ole, kasvõi suhtes Nelliga). Igatahes, tekkis igati soov kaks eelmist raamatut üle lugeda, et kui selgesti on näha selle raamatu juuri varasemates tekstides (kas on olemas raamatutest eraldi lühilugusid?). Hmm, Vitalia... paneb kukalt kratsima, natuke nagu võõrkeha, liiga erandlik või jumalik teiste tegelaste seas, justkui mõni de Linti mütotegelane; paneb tõesti mõtlema, kas eelmistes osades samuti midagi sellist eksisteeris. “Kadunud sõrmuse” (lk 467-468) ja mõnest teisest trikist sai vist hiljuti loetud mõnest Zelazny raamatust[Gaiman hoopiski, nagu teavitab kommentaator Tiina], kui nüüd mälu ei peta (või tegemist lihtsalt universaalsete võtetega?). Loodetavasti järgmises osas saab teada, mis Mõmmmäe kutist lõpuks sai, teisitimõtlejate vangistamine pole teatavasti kena.

“Vitalia sasis Nellil siis kõrvade juurest kinni ja tiris ta kivi taha. Ma ei ole kindel, kuidas kirjeldada neid hääli, kui keegi end libahundist tavaliseks tüdrukuks tagasi pöörab, erootiliseks neid just otseselt nimetada ei saa, aga päriselt ebahuvitavateks ka mitte. Kindlalt saab väita ainult seda, et ma poleks tahtnud seda pealt näha. Kui Nell kivi tagant nähtavale ilmus, üritas ta teha kõik, et näha välja täiesti tavalisena, nagu poleks midagi erilist juhtunud, ja ta üritas ka tähele panemata jätta minu ja Leibo vaidluse selle üle, kas loomadel on kombeks oma ülimat kiindumust väljendada keelega lakkumise abil või mitte.” (lk 600)

Kokkuvõtteks, mõnus lugemisvara.

baas
bukahoolik
need read
õhtuleht
ekspress
sex, drugs and great books
läbikäigu k

Roger Zelazny – Hukatuse kaardid (2009)

Raamat, mille kätte võtmiseks pidi eelnevalt kiirkorras 5 teost läbi lugema (ehk siis Amberi esimese pentaloogia) – aga mis teha, pakkus huvi seniveerimata “Sündmuste horisondi” väljaanne. Kui nüüd õieti mõistan, siis sarja tulevastest trükistest moodustaks umbes kolmandiku Asimovi ja Zelazny eestindused? Pole just paljutõotav.

Et siis nüüd rõhk Amberi printside järglastel. Frakir on uuem täiendus (mingi Kaose värk?), omamoodi sarnasus vabade vangide jalavõruga. Nüüd, kui pea igaüks kaarte sepistab, on kadunud elitaarsus, järel vaid lahja kangelaslikkus ja igapäevasus. Olen halb lugeja – nii kui Zelaznyl jääb peategelane üksipäi askeldama, muutub tekst igavaks, kuigi jah, just sel ajal peaksid toimuma kõik need müstilised sündmused ja saatuse keerdkäigud jne. Aga no ei hakka mulle tööle, on üks nüri nühkimislugemine. Raamat lõppeb igati poolikult (isegi võrreldes Amberi esimese seeriaga), pole lahendusi ja vaid rohkem mõistatusi. Kui muidu fantasy eestindustel on pigem probleemiks raamatute pooleks raiumine, siis nüüd justkui sooviks, et järgmine raamat olnud samade kaante vahel, et muidu säändsed õhukesed kõvakaanelised. Seda on muidugi absurd oodata.

baas

Gilbert Keith Chesterton - The Man Who Was Thursday (1946)

Vaeveldes hetkel kirjutamisvaeguses, koostan Chestertoni ja tema teos(t)e kohta vaid lihtsa ja pealiskaudse faktide loetelu. Lisaks – muutes teksti sündsusetult pikaks – toon ära raamatust “The Man Who Was Thursday” ühe toreda lugemise. Niisiis.

* Gilbert Keith Chesterton (1874-1936) oli inglise kirjamees: kirjanik, esseist, luuletaja, ajakirjanik. Nätieks debüteeris ta 26-aastasena hoopis luules ning mõni aeg hiljem andis välja oma ajalehte. Meie siin võõramaalastena teame teda muidugi (kui üldse) proosakirjanikuna.
* eesti tõlgetest arvatavalt tuntuim on Kersti Undi “Isa Browni lugusid”.
* eesti keelde tõlgitud siiani vaid 5-6 raamatut.
* ülisalajased allikad kõnelevad, et peagi ilmub “Mees, kes oli neljapäev” eesti keeles.
* jutustamislaadilt ning žanriliselt on isa Browni lood Agatha Christie masti lugemisvara. Kahtlustan aga, et taoline paralleel mu peas sünnib eelkõige asjaolu tõttu, et mõlemad autorid olid kirjutamisajalt 20. sajandi alguse inglased. (Christie oli Chestertonist 16 aastat noorem.)
* ja tegelikult ongi erinevused kahe mainitud kirjaniku vahel ühisosast suuremad. Chestertoni kirjanduslik tegevus-, aga ka teemavaldkond on mitmekesisem ning kaugemale ulatuv. “Nali, nonsenss, paradoks, nähtuste ja asjade “pahempidipööramine” on tõesti üks Chestertoni üks peamisi kunstivõtteid” kirjutab Kersti Unt raamatu “Isa Browni lugusid” järelsõnas.
* ahjaa, “The Man Who Was Thursday”. Raamat ilmus esmakordselt 1908. Ei, ma ei saa sisust rääkida, sest selle teadmine vähendaks võimalikku lugemisnaudingut vähemalt poole võrra. Üldsõnaliselt: keeratakse peapeale arusaamad ja suhestumised, must on valge ja valge veel valgem ning kes on selle kõige taga, jääb lõpuni selgusetuks. See on põnevusjutt poliitika ning huumori põimingutega.
* Siinkohal lõpetakski ühe toreda lõiguga nimetet teosest, lehekülgedelt 90-92.

““With pleasure, if you don’t mind hearing my story,” replied the eminent foreign philosopher. “I am by profession an actor, and my name is Wilks. When I was on the stage I mixed with all sorts of Bohemian and blackguard company. Sometimes I touched the edge of the turf, sometimes the riff-raff of the arts, and occasionally the political refugee. In some den of exiled dreamers I was introduced to the great German Nihilist philosopher, Professor de Worms. I did not gather much about him beyond his appearance, which was very disgusting, and which I studied carefully. I understood that he had proved that the destructive principle in the universe was God; hence he insisted on the need for a furious and incessant energy, rending all things in pieces. Energy, he said, was the All. He was lame, shortsighted, and partially paralytic. When I met him I was in a frivolous mood, and I disliked him so much that I resolved to imitate him. If I had been a draughtsman I would have drawn a caricature. I was only an actor, I could only act a caricature. I made myself up into what was meant for a wild exaggeration of the old Professor’s dirty old self. When I went into the room full of his supporters I expected to be received with a roar of laughter, or (if they were too far gone) with a roar of indignation at the insult. I cannot describe the surprise I felt when my entrance was received with a respectful silence, followed (when I had first opened my lips) with a murmur of admiration. The curse of the perfect artist had fallen upon me. I had been too subtle, I had been too true. They thought I really was the great Nihilist Professor. I was a healthy-minded young man at the time, and I confess that it was a blow. Before I could fully recover, however, two or three of these admirers ran up to me radiating indignation, and told me that a public insult had been put upon me in the next room. I inquired its nature. It seemed that an impertinent fellow had dressed himself up as a preposterous parody of myself. I had drunk more champagne than was good for me, and in a flash of folly I decided to see the situation through. Consequently it was to meet the glare of the company and my own lifted eyebrows and freezing eyes that the real Professor came into the room.

“I need hardly say there was a collision. The pessimists all round me looked anxiously from one Professor to the other Professor to see which was really the more feeble. But I won. An old man in poor health, like my rival, could not be expected to be so impressively feeble as a young actor in the prime of life. You see, he really had paralysis, and working within this definite limitation, he couldn’t be so jolly paralytic as I was. Then he tried to blast my claims intellectually. I countered that by a very simple dodge. Whenever he said something that nobody but he could understand, I replied with something which I could not even understand myself. ‘I don’t fancy,’ he said, ‘that you could have worked out the principle that evolution is only negation, since there inheres in it the introduction of lacuna, which are an essential of differentiation.’ I replied quite scornfully, ‘You read all that up in Pinckwerts; the notion that involution functioned eugenically was exposed long ago by Glumpe.’ It is unnecessary for me to say that there never were such people as Pinckwerts and Glumpe. But the people all round (rather to my surprise) seemed to remember them quite well, and the Professor, finding that the learned and mysterious method left him rather at the mercy of an enemy slightly deficient in scruples, fell back upon a more popular form of wit. ‘I see,’ he sneered, ‘you prevail like the false pig in Aesop.’ ‘And you fail,’ I answered, smiling, ‘like the hedgehog in Montaigne.’ Need I say that there is no hedgehog in Montaigne? ‘Your claptrap comes off,’ he said; ‘so would your beard.’ I had no intelligent answer to this, which was quite true and rather witty. But I laughed heartily, answered, ‘Like the Pantheist’s boots,’ at random, and turned on my heel with all the honours of victory. The real Professor was thrown out, but not with violence, though one man tried very patiently to pull off his nose. He is now, I believe, received everywhere in Europe as a delightful impostor. His apparent earnestness and anger, you see, make him all the more entertaining.””

mõned lingid:
Wikipedia eesti ja inglise,
Ants Orase põhjalik artikkel ajakirjas Looming 1937/1,
Chesterton oli suure kondiga mees,
online-literature-punkt-com,
eesti keeli on olemas need raamatud (ja üks vist veel, 20. sajandi väga algusest - kui keegi seda oma ihusilmaga näinud on, anda palun kommentaariumisse teada).

R-Ü: Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik (August Voldemar Kõrv, 1939)

Kui soov mõnd sõna täpsustada, siis proovin lahkelt aidata käesoleva raamatukese abil (ei hakanud ära tooma näitelauseid või käänamisi/pööramisi).

R
raage – rahke, pooltoores, poolkeenud
raamama – korratusse seisukorda viima, allamäge minna laskma, ruineerima
raamla – harimata ning elutamatu maa-ala
raand – ämber
ragenema – raguma, pragunema, pakatama, rahkuma
raham – riigiomand, riigivara, finants
rahjus – vilets olend, jõuetu, murtud inimene (vanadusest, haigusest)
raig – seemnesari, munand
raimla – raiumis-, raimakoht
rait – ilmatu suur, hiigelsuur, kolossaalne
raiur – rauapeitel; raiuja
rakatama – rõkatama, rõõmuhüüdeid väljendama
rakatis – maiusroog, hõrgutis, delikatess
raking – korrastus, organisatsioon
rakkim – (riigi-)põhikord, konstitutsioon
ralge – laevaõnnetus, laevahukk
ralkur – laevaõnnetuslane, merehädaline
ramlane – jõumees, atleet
ramp – raibe
rane – mõrkjas-hapu (nt halvaks läinud või, rasv)
ratkus – kiire, õdus, hubane
raukama – raugastama, raugaks või raukjaks tegema
raul – lõualuu
reba – alp, narr, kerglane; kehaosa allpool puusi
rebutama – mingit uut asja, eriti rõivast lohakalt käitlema
reel – maapagu, (kodumaalt) väljasaadetud olek, eksiil
reenama – mustama, ära määrima; teist taga rääkima
reesev – küllaldane
rehik – toreda olekuga, ninakas, häbematu, rehke
reig – (värske, verine) haav
reiv – võistlus, võist, rivaalsus
rekk – pori, räpp, roe
rekk – käperdamise tagajärjel lohakaks muutunud (olend)
relde – teadaanne, teade, aruanne, raport, ärajutustus
remu – müra, lärm
renu – raibe, raisk
reosk – kõlbmata asi, raibe
rese – rõske, niiske
retkur – rändur, sõitja, uurimis-teekondlane
revetama – kõigest jõust kiskuma või tõmbama
ribakas – lohakas, närune, korratu (inimene); lagunemas olev (maja)
rigu – rõvus, rõve ehk riivatu asi
rihvand – riivatu inimene
riikma – riiki valitsema
riikur – riigi valitseja [riikur põline rikkur]
riimur – riimija, riimisepp
riin – piirkond, maa-ala, regioon
rildang – sisseseade, seadeldis, seadis
rine – viljatu, sigimatu, steriilne (maapind, ka piltl.)
ringam – teiste sõnadega ümber üteldu, perifraas
rinnastus – koordinatsioon
riuduma – närbuma, otsa lõppema, kustuma (tervis, pilk, tuli, valgus)
riun – südametunnistusepiinlikkus; kahtlus, mis tagasi hoiab midagi tegemast, kõhelus, skruupel
rive – must, korratu; rõve; tige, torisev
rodev – tüse, tugev, tugeva kondiga
rogama – ilma kindla sihita või ilma juhita sinna-tänna ujuma (nt paat)
rohmama – hoolimatult (kuhugi) viskama
roide – läbinuhkimine e – nuuskimine
roidus – hulgus
roitlik – äraandlik, reetlik
rolk – võrukael, kelm, kaabakas
roogla – söögimaja
roomitsema – maas olema, lamama, vedelema
rubi – kärn, korp, rõuge
rultama – ootamatult, aimamatult tabama, kallale tungima
rung – (jäme) puutüvi
ruttur – isik, kel on alati suur rutt
rõhmane – võidunud, määrdinud, räpane
rõks – nurg (noore latika sarnane kala); krapp, õitsekell; külakrapp, keelekandja
rõlt – tapalava, ešafood
rõmmima – peeneks taguma, peenestama
rõugutaja – nõiamoor, tont, koll
rõukama – vaigistama, rahustama
rõõnama – rüvetama, määrima, mustama
rõõne – triip, viir, jutt, riba
rädi – risu, praht, okste- ja puuderägu
räid – kupatatu, hautatu
räisama – äkitselt suure rammuga tõmbama ehk kiskuma
räketama – palavalt paistma, kõrvetama
rämbima – vaevaliselt käima (nt soisel maapinnal)
ränklema – kõigest jõust töötama
ränstuma – vanadusest, hoolitsuse puudusest kõdunema, pehastuma, lagunema (nt maja)
räss – sassis olek; segadus, rahutus, mäss
rävak – reo, renu, risu, näru
räävetama – peenelt vihma sadama
rübal – kobar, tari, kimp (nt sõstramarju, pähkleid)
rükkima – tõstma, (kivi) hoovama (nt rinnaga)
rüle – kolesuur, määratu, enormne
rülm – veemöll, veekeerlemine, veekeeris
rüme – hulk, sumb (inimesi)
rümu – kuulujutt
rüüv – tuleriit

S
saam – saamine, saak
saave – tulemus, resultaat; saalis, took
saduma – pilvituma, vihmale kiskuma, sajule lähenema
sakas – puukänd
sakk – vilets puu, puujäss
salmima – salme tegema, luuletama
same – segane, sogane, ebaselge, tume, tuhm (vesi, silmad)
samik – samataoline asi või loom
sammama – õiendama, täitma (nt kohustust); jõudlema
sannik – märg, pehme rohumaa
sarnik – sarnane ese või olend
satutama – tegema, et satuks [mis tähendab mida?]
seedlema – korduvalt seeduma
seemas – parajal, kohasel ajal tulev
seerma – välja kannatama, sallima
seevima – millekski kasulik, tarviline olema, mingit ülesannet täitma
seiguma – ühtima, kokku liitma
seisam – see, mis liikumatult paigal seisab
seiti – segamini, segi
selde – kristall
selgamus – seljatäis
seltsik – seltsiline, seltsimees
selustama – mingi raamatu sisu refereerima, kommenteerima
serve – vedel aine kõva toidu juurde
sigur – seakarjus
sihkama – vaatama, vahtima
sihustama – järele aimama, imiteerima
siiblema – lendlema
sinelm – sinine plekk (ihul löömise tagajärjel)
sinkuma – tegevuseta või passiivne olema
sirnama – vaatama, vaatlema, kaalutlema, pidama (millekski)
siruk – hoone, mille pikkus on tunduvalt suurem ta laiusest
sisask – ööbik
sisetead – südametunnistus
siugamus – pikk sihvakas inimene
sivutama – (kedagi, midagi) mööda minema, mööda jõudma, ette jõudma (kellestki, millestki)
sobe – kokkulepitud; kujunenud harjumuste kohane, tavaline
sobik – paindlane, oportunist
soinama – halvasti tegema, ära rikkuma
sole – sale, sihvakas
solge – sale ja painduv, graatsiline
sompima – segi ajama, segi pilduma, segi pildudes rikkuma
soorduma – toime, hakkama saama, võitjana välja tulema
sooveldama – (kedagi) (kellelegi) hääd soovima, (kedagi) häätahtlikult toetama, soosima
soovik – hääsoovlik, poolehoidja, sooveldaja; soine, vesine heina- või karjamaa
sord – rõhumine, surve
suge – see, millest miski tekib või midagi koostatakse, alge, element
sugima – sigi(ne)ma, tekkima; korda minema, hästi minema, õnnestuma; sobima
suistuma – hooga kõrgelt alla kukkuma
sulgmus – kinniolek, sulgemisseisund
suljuma – heljuma (tiibu liigutamata), planeerima
summima – sumama; rohmima, rühmama; võmmima, partsima, loopima
surgastuma – kängu jääma, (kasvus) kõdunema, atrofeeruma
surmuma – surma, surmatud saama
suulas – lobiseja, tühjade juttude tegija, suukas, suilas
suurus – eine, pruukost
sõidak – jalutussõit, -käik, sõitmaminek
sõidis – sõidutasu
sõlmitus – intriig
sõnut(e)lema – osatama (teisi sõnu)
sõõn – (piima, koore, mustuse) triip, viir; tume pilveriba, viir
säpsatama – võpatama, värahtama (hirmust, kohkumisest, imestusest)
särve – serve; eine, suupiste, kerge kehakinnitus
sööksma – tormama, kargama
söölas – ahne sööma, palju sööv
süritama – kõrvaldama, kõrvale juhtima, kõrvale nihutama

T
taamus – kahju, halvem olek
taane – täna varemalt, täna mõne aja eest
taaren – sügavik, kuristik
taasutama – pääsisu lühidalt kokku võtma, pääjooni kordama, rekapituleerima
taatsi – tagasipidi, tagurpidi (liikudes)
taav – vanaisa
taevastama – taevani ülistama
tagastuma – tagasi tulema
tagu – lööm, löök
tahr – aiaga piiratud ala, tarastis; tara; mustusplekk, -laik
taibuma – painduma
taidma – oskama, mõistma
taidur – väga osav midagi tegema, kunstnik, virtuoos, artist
tajula – tajumisala
talbe – kindel, püsiv, vankumatu
taldutama – taltsutama, vaigistama, mahendama, leevendama, modereerima
tale – tagavara, reserv
tallestu – koht, kuhu tallele pannakse, ladu, depoo
taltus – taltsas, vagur
talur – talupidaja, talunik, põllumees, farmer
taosus – sarnasus, analoogia
taotsema – (midagi teha) viisiks, kombeks olema
teas – selgitus, avaldus, teadaanne, deklaratsioon
teatelm – päeva-aruanne, teateleht, bülletään
tebe – läbematu, rahutu-ruttav, ettetükkiv
teevima – (midagi) kätte saama, saavutama (teatava püüdmise, pingutamise tulemusena)
tehitama – opereerima
teige – leidus, märkamine
teimima – uurivalt läbi vaatama
teista – hiljuti natukese aja eest
tekis – tekkinud ese
telutama – hukkama, pää otsast maharaiumisega
temmeldama – mürama, möllama, pillerkaaritama, lärmitsedes karglema, edasi-tagasi jooksma, üksteist taga ajama
tene – peenike, õhuke, habras
tergistuma – teravaotsaliseks minema, teravnema
terutama – meelde teritama (kordamise abil)
tiidakil (olema) – viltu, kergesti kukkuvas asendis
tiidus – kiire, pakiline, rutuline
time – lähedalt ähvardav, ajaliselt üsna lähedal olev, varstine (nt hädaoht)
tine – kahvatuhall, läiketa; peenelt ning tumedalt kõlisev (kella hääl)
tinse – intensiivne, pingul, kange
tirbe – hädavaevalt, parajasti (nt ulatuv, kuhugi jõudev)
tirruma – ainiti, tardunud pilgul vaatama
tiugasti – pinguletõmmatult, tihedasti, kõvasti
tohe – uhkevõitu, kõrk, omaette, sõnaaher (uhkuse tõttu)
tohu – uduaur
toibe – poolsoe (vähem kui leige)
toimar – toimaja, toimepanija
toimetu – tegevuseta, inaktiivne
toimistu – agendi teotsemisruum, agentuur
toimus – toimuv nähe või sündmus; stseen
tojakil – küünarnukile nõjatudes
tojalik – päätu
toobuma – end tooma, toodud saama
took – rahasumma,mille mingi majandusüksus tuluna annab
toovutama – (midagi) pidulikult, pühalikult tõotama
torsakas – pahane, tusane (tühise asja pärast)
tover – seltsimees, kameraad
tubik – korter ühe toaga
tugal – raske, kitsikuline, täbar (nt seisukord)
tuhutöö – kõrvaltöö
tukkur – tukkuja, unekott
tulm – tulemus, lõppsumma, kogusumma, resultaat
tundem – otsustamistunnus, kriteerium
tuprama – segi ajama, segi liigutama, sodima
turre – turdumine, turdunud olek
turund – börs
tuuhe – lopsakas-tihe (põõsas, puulatv, juuksed)
tuunjas – tume, läbipaistmatu, opaakne
tuva – otsusele jõudmine, kindlaks tegemine, määramine
tõbur – tõbine, põdur inimene
tõht – mõju, tagajärg, efekt
tõrgastama – vastu tõrkuma
tõsitama – tõestama
tõõbe – rumal-julge, rumal-jõhker, kohmakas-jõhker
täos – teatud, teadmisel
tätar – tükike, helbeke
täälima – seletama, avaldama, deklareerima
täär – tagavara, varu
törge – jäme, jämedajooneline, silumatu, peenuseta, toores (töö, viga, käitumine)
törrutama – inetult, tüütavalt välja ulatuma, paistma, (väljaulatuvalt) püsti olema
töölas – raske, vaevarikas
töölema – (millegagi) tegemist tegema
töösklema – töös kinni olema, töötama, tööga seotud olema
töötis – töö tulemus
türbeldi – vaevalt, hädavaevalt, napilt, just, ääretasa
tüsiline – keeruline, raske
tütrek – võõrastütar
tütrem – poja- või tütretütar
tütrend – võõrastütar
tütresk – adopteeritud tütar
tütrim – pojapoja- või tütretütretütar
tüünitama – vaigistama
tüür – ihne, kalgi südamega, omakasupüüdlik, kade

U
udelema – uudishimulik olema
uhmama – uhke, väljakutsuv olema, braveerima
uhu – korratu segadik
ulane – ulaolev, ulaelav
ulap – laid, veeväli, avar veeselg (merel, järvel)
ulard – ulakas, logeleja isik
ulde – häälitsuse kuuldavaletoomine, häälitsus
ulk – nali, jant
ulustama – maalt välja, maapakku saatma, põlustama, lindpriiks kuulutama
umm – vanaema
ura – tee, elukutse, karjäär
uri – ohver
usav – usalduslik, omavaheline, konfidentsiaalne
use – usaldus, usaldusväärsus, usutavus
uubuma – (kangesti, raugemiseni) väsima

V
vaadung – ülevaade olukorrast, orientatsioon
vaame – ebamäärane, udune
vaaneline – vaga, harras
vaart – käik, hoog
vaduma – kärmesti käima või töötama
vaevik – haiglane laps; vaevakoht
vaibevara – pärijateta vara
vaigama – vaikima sundima
vaigis – see, mis on vaigitud
vaikuma – vaikseks muutuma
vaimumalnidus – vaimujuuresolek, meelekindlus, külmaveresus
valandama – sõnastama, valemina väljendama, formuleerima
valpus – valvel olek
vamm – haavamine, vigastus
vargur – varas
vastamik – vastaspartei, opositsioon; vastamisi olija või istuja
vastlema – vastu väitlema, oponeerima
vedus – tubli, tugev, mõjuv
veenutama – uskuma panema, veenma; süüdlaseks osutama
veerdama – kellelegi midagi salaja omaks toimetama, insinueerima
veiar – veider, veidrik
veik – kihlvedu
velbas – kaval, rebaslik
velp – käeliigutus, žest
velvima – ühes tooma, endaga tooma, (kaasa) tingima, kaasa tooma
vennak – poolvend
vennask – kasuvend, adopteeritud vend
verdama – kaudselt, ääriveeri mööda, varjatult ja kaunistatult teist süüdistama, teistele kibedat tõtt ütlema
verv – vaimustus, vaimukus, elavus, tulisus, hoog
vigus – vigane koht, vigasus
vihe – lõikav-kõle ja vihisev (tuul)
viherik – tuulispää, äge tuulepuhang
vihlama – sisse lõikama
vihvatama – sähvatama, sähvima; vetruvalt kargama
viimik – see, kes või mis jääb viimaseks
viipuma – edasi-tagasi liikuma ehk õõtsuma
viisama – salamahti luurama, tähele panema, luurates vaatama, kuulatama
viitus – viivitus, ajaviitmine
viiv – tund
vilamus – miski või keegi suureks ning pikaks kasvanu
viline – jõukas
viljand – küllalt, ohtrasti
viljur – isik, kes midagi kestvalt viljeleb
vilts – logeleja, viltsija
viruk – valus elukogemus, kurblik juhtumus, raske elusündmus, viletsus
virus – lebamiskoht, kanapee
volbe – ihar-magus
volm – (mingi eseme, keha) kogu, suurus, “maht”, volüüm
voodama – saaki, voot andma
voom – metsik hoog, vihatuju
vooras – tubli, vooruslik
võibuma – võimeline olema
võikama – vastumeelseks, koledaks pidama
võimima – valitsema, võimu omama
võitus – võidurikas, võidukas
võrgend – riuge, püünis, intriig
võst – vastuvõtt
võtkustama – (lühidalt) kokku võtma, resümeerima
võtukas – perekonda vastuvõetud võõras laps
võus – liigkasu
võusur – liigkasuvõtja
võõrlema – võõrusetendust andma; võõrsil, külas olema
vägindama – vägistama, vägivalda tarvitama
väisur – külastaja, visitöör
väitama – jõupingutusega püüdma teha, kangutama, pingutama
välik – väljavõte (suuremast tööst)
välme – väljamõeldis, leidus
välmur – väljamõtleja, leidja, leiutaja, leidur
väär – rõdu
väärtam – väärtusmõõdupuu
vööt(e)lema – valmistuma, end valmis seadma
vülmama – võimust, ülevõimust saama, täiesti võitma
vüümima – sisse pühitsema

Õ
õduma – mõnuma; mõnusalt elama
õek – poolõde
ões – kaasõde
õesk – adopteeritud õde
õgev – sirge, otse
õgilas – söölas, õgimishimuline
õgujoon – sirge, õige joon
õieng – otseseis, sirge olek
õiermaa – lilledega kaetud muru
õigerdama – ikaldama, äpardama, õndama
õigur – õigusteadlane, jurist
õiutama – tõendama, kinnitama
õnduma – äparduma, nurjuma
õnnik – õnnelaps, -seen
õnnitsema – õnnelik olema, õnnelikult elama
õpis – õpitud teadmine või kogemus
õppama – õpetama
õõnuke – kõhn, vilets, nõrk

Ä
äive – võime
älnidus – ära olek
ämune – segane, hämar
ängama – pakkuma, andma
ärama – (kellelegi midagi) ära ütlema
äre – äge, ärritatud, vihane
äretama – esile, välja kutsuma, ärritama, provotseerima
ärkuma – erguks muutuma, ärevile minema
ääv – ajajärk

Ü
übe – ennast täis, iseteadev, enesega rahul, tohe
ühtal – ühel pool
ühtis – üksolev, ühtiv
ühtla – omaduste poolest ühtlane ala
ühtum – ühend, kombinatsioon; terviku või ühtekuuluva salga moodustav kogu
ülde – ikka, alati, ühtelugu; üleni
üldima – üldiseks saama või kujunema; kangemaks, pahemaks, ägedamaks minema (torm, mäss, viha, haigus, palavik)
ülitu – üleliia suur, kange, määratu, pöörane
üllik – rahvas, publik
ümbima – rahuandmatult ümbritsema, nagu ümber piirama, nagu painaja mitte rahu andma
ümbrine – ümber-olev
ümmal – nõutus olekus, segaduses
ünd – kordaminek
ünse – ebalahke, ebasõbralik, vastutulematu
ürgama – algama, algust tegema
ürjak – algus, algamine
ürm – õnnetusjuhtum
üsatama – kaisutama, süles hoidma
üttama – kõnetama, kõnetlema
üürik - üürimaja

Birk Rohelend – Mu sõraline sõber (2009)

ETV luuleminutid on igati toredalt teleka ees veedetud aeg, ja nähes järjekordset kaunist neidist seal esinemas, tärkab minul küll huvi raamatute lugemiseks. Nii sattusingi sellise huvitava tekstini.

Seda võiks vist nimetada ülbeks proosaks, igatahes raamatu algul mõtlesin paaril korral nii. Tegemist siis 33. aastase Karli tagasivaatega oma elule. Reklaamifirma tegelane, edukate edukas järglane. Naisautori kirjutatud traditsiooniliselt macholik tekst, mis paneb mõtlema, et kas tegemist on paroodiaga või “Ameerika psühho” maavillase variandiga või millegi kolmandaga jne; ei tea, senini ei oskaks rasvase näpuga ühele kindlale variandile vajutada. Või hoopis kibe satiir kõrgeltarenenud kontoriinimeste kultuurist? (See pole raamatuga seotud – iseenesest mind ärritab, et kui üleüldises plaanis räägitakse keskmisest tööinimesest, siis see kuvand on kontoriinimene – keskmine inimene töötab arvuti taga ja juulis me kõik puhkame ja kehade kängumine on põhjustatud laua taga istumisest. No mida kuradit, kas on siis täiesti ära unustatud inimesed, kes töötavad välitingimustes või teenindajad või suisa tehaseinimesed? Ei, meediakuvand on ikka mingi kontorirott.)

“Teiste inimeste elulugude puhul häirib mind alati kõige rohkem see, et kõik on kuradi loogiline. Et alguses on kõik nii ja edasi naa, ja et mis lõpuks saab, võib juba sissejuhatavate lausete järgi aimata.” (lk 51)

Raamatus endas otsest tegevust ei toimugi, käib üks pidev mineviku meenutamine ja laiamine. Mina ja ema ja isa ja tibid ja lollid. Lisaks autoril huvitav peenisetunnetus ja vagiinakriitika. Kõik on jutustajale vastik, jäle ja kole (v.a. ta enda keha). Järjekordne teoreem sellest, kuidas õnnetu lapsepõlv keerab inimesi tuksi, koduvägivald ja mittevanemlikud vanemad. Selline ühetaoline ülbe voog muutub pikkamisi lämmatavaks, ootaks nagu actioni (sõraline sõber!), aga ei, käib ruutrumba Erose ja Thanatose saatel. Ühesõnaga, poole raamatuga sai nagu jutustaja olemus selgeks, edasi muutus pisitasa tüütavaks. Kui mälu ei peta, siis Karli sugused võiks olla chaneldiori raamatus ülemuseks (aga ei mäleta täpselt). Ma ei saa aru, mis kummiga seksimisel (lk 94) viga on, miks sellest mingi paganama üleilmne eksistentsiaalne probleem on tehtud (see ei ole raamatuga seotud küsimus, lihtsalt ühe episoodi lugemisel torkas pähe). Raamatu lõpuks saab viimaks pihta, millest selline minevikulisus; omamoodi ootamatu lahendus, suisa vanainimeselik. Ja ma muudkui ootasin ühe põneva nüüdisvärgi puhkemist, aga võta näpust. Pluss!

“Ma pole näinud ühtegi filmi, lugenud ühtegi raamatut ega mänginud ühtegi arvutimängu, mis oleks minus tekitanud pooltki seda viha, mida tekitavad pärisinimesed – just need inimesed, kellega ma igapäevaselt kohtun.” (lk 56)

Tegemist on siis noore inimese kirjutatud tekstiga. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja, sellise negatiivsuse lugemine pole just lihtne tegevus (või noh, tegelikult on, aga pole just meeltülendav). Kui järgmine raamat pole mingi noortekas, siis täitsa loeks. Ahjaa, visuaalne külg (tekstil siis!) on normaalne, vahel ülepakutud, vahel tabav.

lugemissoovitus
vint
nädala autor
metslilled
librarian cat
ekspress
mmx
mae
i kill ah

Yukio Mishima – Kuldne tempel (2009)

Hoiatuslugu sellest, et arhitektuuri ei tohi armastada; inimese õige armuobjekt on ikka teine samaväärne inimene. Raamat sarjast “poisist kasvab noormees” ehk siis järjekordne lugulaul sellest, kuidas tiinekaiga möödub raskelt ja tähtsalt; kinnise ja äbariku nooruki juhtme kinnijooksmine ehk vaade sellest, kuidas kujunevad nö koolitulistajad (60 aastat tagasi). Oma roll ka Teisel maailmasõjal ja sellele järgnev okupeeritud Jaapani alandus. Ja eks oma osa ka selleski, kuidas noormeestele on naised kui mingid kaltsud – traditsioonidega ühiskonna värk.

Jaapani tõlked on teadagi kõik nii salapärased ja pisut teistsuguse reaalsusega. Ajalooline ja budistlik taak on minusugusele maarahva õrna kultuurikihiga inimesele mõneti lämmatav – et kuidas küll kõik see käibel püsib ja interpreteeritav on (no tegemist võib vabalt olla nö kirjandusliku liialdusega). Mõneti ehk asotsiaalne tekst, tajude ja aistingute ja väärdunud tundevirvenduste raamat; maiuspala ehk Woolfi ja Plathi austajatele, võiks vaikselt ja kobavalt sedastada.

“Näis, et põrgu võib välja ilmuda nii päeval kui ööl, ükskõik kus ja ükskõik millal, just siis, kui sa sellest mõtled või seda soovid.” (lk 105)

Kelpmani maal paistab huvitav olevat, üleüldse on selle sarja kujundus senini igati maitsekas.

vint
orkaani südames on vaikus
industrial snowflake
tõnise lugemispäevik

Roger Zelazny – Kaose kojad (2002)

Corwini tuikumine Kaosesse... meenutab pisut... Mordorisse ja Turmamäele kobimist... Kergelt psühhedeelne trip... ainult et igavavõitu... Sohu vajunud hiiglase pea (lk 81-82) on müüdiraamatu taustal...üks muhe nähtus... Dialoogiaustajana kummitab probleem... et dialooge on vähe... ja rõhk eelkõige Corwini elamustel... ent Zelazny pole mulle just veenev... psühholoogilise sügavuse poolest... Nii vähe uusi intriige... Oeh... viies raamat... see lõppeb ikka pateetiliselt... autor valas arvatavasti... kirjutades pisaraid... Senise lugemuse põhjal... ei saa end pidada Zelazny austajaks... aga edaspidigi...võiks ehk... hmm... nojah... ahjaa... läks juba meelest... tahtsin öelda et... midagi... ütle midagi... mida... aa... selle raamatu kohta või... ei... ahjaa... et võib... edaspidigi Zelaznyt lugeda... või nii... ununes midagi... migreen... raisk...

“Ent siiski oli see nauditav hetk ning einestades kadus mu võõrastus. Ta oli täiuslik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades mind endast rääkima. Suurema osa ajast vaatas ta mulle otsa ning iga kord, kui me teineteisele midagi ulatasime, puutusid meie sõrmed kokku. Kui ta püüdis mind kuidagi lõksu meelitada, siis tegi ta seda igatahes väga meeldival moel.” (lk 71)

baas...

Andrus Norak – Kirsside pillamise päev (2008)

“Lille elu läks nii, nagu see läheb enamikul Eestimaa naistel. Ta abiellus, sünnitas kaks tütart ja sattus siis raskesse autoavariisse, mis ta kogu ülejäänud eluks liikumispuudega jättis.” (lk 65)

Mittehea raamat ja ei taha sellest siin kirjutada.

ekspress

Warren Murphy – Remo. Muutunud mees (1996)

See raamat on vist sarjast “eriti mõttetu ameerika jura”. Loed ja imestad, et miks küll ometi tõlgitud on. Machokirjandus, eriti käepärane lugemine võrdlemisi tühjadele ajudele. Leiab avaldamist igati asjalik lähenemine, et naised näevad mehi kui seksimasinaid (ja mehed on muidugi teadlikud oma sellisest mõjust). Igasugu tapmised ja surnuks piinamised kaunistavad lugu.

Mis tekitab paratamatult küsimuse, miks feissbuuk oma välimuse nii ebamugavaks ja ebameeldivaks muutis.

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila – Müütide raamat. Mitme rahva lugusid lähedalt ja kaugelt (2009)

Vahel tuleb omamoodi deja vu - nagu loeks death või black metali vms bändinimede registrit (ütlemata metafüüsiline on nt ajalehest Metroo lugeda plaadiarvustusi). Kõlab klišeelikult, aga huvitavad kokkuvõtted nii mitmestki senitundmata müüdist. Raamatus on niipalju suuri narratiive kokku pressitud, et tekib tunne justkui loeks meeletut gigaromaani; nii de Linti, Crichtoni kui Gaimani tõlked saavad kenasti konteksti juurde. Lugemise edenedes on juba raske millegi peale üllatuda, kõik on üks lõpmatu eriskummikute möll; veider tungimaailm, mis raamistab ühiskonda. Mesopotaamia loomismüüt (lk 12-16) on päris sarnane teaduslikule tõlgendusele sellest, kuidas Maal tekkis ja levis elu – et algul pulbitses vees ja siis maale ning erinevate kataklüsmide või evolutsiooni tõttu vahetuvad eluvormid. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb.

Mõnus, et müütide tõlgendused lähtuvad selgemõistuslikust võrdõiguslikkusest. Ja meeldivalt näpukavaene tõlge.

Väike näide Jaapani loomismüütidest:
“Surnute riigis käimine oli Izanagit rüvetanud ja ta pidi puhastuma. Pestes sünnitas ta kolm kõrgemat jumalat. Need olid päiksejumalanna Amaterasu, kes sündis, kui ta paremat silma puhastas, kuujumal Tsukiyomi, kes libises välja tema vasakust silmast, ja tormijumal Susano, kes vupsas välja tema ninast.” (lk 30)

Pisike katke Mesopotaamia probleemidest:
“Armastusejumalanna puudumine annab end maa peal tunda. Härg ei karga lehma, noored mehed magavad üksinda oma tubades ja neiud sõbrannade seltsis.” (lk 60)

Ülilühidalt sellest, miks naised on kõrvale tõrjutud:
“Naised on müütides kõrvale jäetud sellepärast, et müüdid esindavad ühiskondlikku pärimust, mida mehed on kujundanud “oma ajaloona”. Rohujuuretasandi muinasjutu- ja muistendipärimuses, mis jäi sageli naiste hooleks, esineb palju rohkem naiskangelasi.” (lk 136)

Ja nii tekkis arahnofoobia:
“Tarkuse ja kunstide jumalanna Athena oli tavaliselt vaoshoitud ja kaalutlev ega vihastanud inimeste peale. On teada ainult üks kord, kui Athena enesevalitsemise kaotas. Lüüdia printsess Arakhne oli nii osav kuduja, et tema tööd olid Athena omadest ilusamad. Kui Athena otsis Arakhne mustritest vigu, ei leidnud ta ainsatki. Vihahoos rebis ta kanga tükkideks. Jumalanna viha ehmatas Arakhnet sedavõrd, et ta tahtis end üles puua. Siis muutis Athena Arakhne ämblikuks ja poomisnööri niidiks, mida mööda Arakhne vigastamatult üles ronis. Ämblikuks, meisterkudujaks, pidi ta siiski jääma igaveseks.” (lk 207)

Kuidas lapsele nime valida:
“Lugude loogika juurde kuulub aga seegi, et kurjuse esindajat on sageli võimalik ära tunda nime järgi, kus kõlavad tugevad häälikud ja surmale või hirmule viitavad assotsiatsioonid. Darth Vader kõlab ähvardavalt ning ka morbiidset silpi mor sisaldavad Mordred, Morgoth, Voldemort ja doktor Moriarty ei ärata erilist usaldust.” (lk 229)

bukahoolik

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222

Roger Zelazny – Oberoni käsi (2002)

Taasuuendame tutvust Dworkiniga ja saame teada nii mõndagi uut! Corwin on muutunud! Brand on emo! Amberi puhul on raske aru saada, et peale sinivereliste ja hobuste ja paari valvuri keegi veel seal elaks! Peatükid kui ajalehtede järjejutt! Julian armastab Fionat! Oh kuidas intriigid muudkui muutuvad! Tore vaadata õdede-vendade ühiselt tegutsemist! Armas, kuidas vanaisa ajudes komberdatakse! Martin on salalik! Kuidas küll Ganelon selliseks asjapulgaks osutub! Zelazny pole ebausklik ja lõpetab raamatu 13. peatükiga! Ja nagu ikka – jälle täpselt 180 lehekülge oskuslikult raamatuks vormistatud!

“Ratsutasin edasi ja mõtlesin, kui erinevaid seletusi ma Amberisse naasmisest saadik olin saanud selle kohta, mis oli toimunud minu äraolekul, minu tagasi tulles ja mis toimus praegu – ning iga seletusega kaasnesid erinevad motiivid ja õigustused. Kõik need emotsioonid ja kavatsused, tunded ja eesmärgid keerlesid tulvaveena läbi faktidest linna, mida ma aeglaselt oma endise “mina” hauale ehitasin, ning kuigi tegu jääb teoks, nihutas iga tõlgendus kohalt asju, mida ma olin pidanud kindlalt paigas olevateks, muutes nii ka tervikpilti; lausa sedavõrd, et elu tundus hägusa varjudemänguna, varjusid heitva Amberi rollis oli aga mingi igavesti kättesaamatuks jääv tõde. Tõsi, ma ei saanud eitada, et tean nüüd rohkem kui mõne aasta eest; et olen asjade tegelikule olemusele lähemal kui kunagi varem, ning et kogu tegevus, millesse ma olin naasmise järel haaratud, näis liikuvat mingi lõpliku lahenduse suunas. Ja mida ma siis tahtsin? Et võiksin teada saada, mis on õige, ja sellest lähtuvalt toimida!” (lk 146)

baas

L-P: Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik (August Voldemar Kõrv, 1939)

L
laanima – siluma, silitama
laapima – (pääd) sugema; nobedasti toimetama
laevama – laeval sõitma
lagamik – ääretu lai veeväli
laikima – välja nägema, näima
lailama – (üles-alla) hõljuma
lambik – hoone, mille kõrgus on vähem pikkusest
laotu – mittesünnis, mittesobilik
lappuma – maha pilluma (vedeliku kohta)
lapseli – lapse-eas, lapsepõlves
lapsem – lapselaps
lapsesk – lapseks võetud laps, adopteeritud laps
lapsim – lapselaps
lapsis – lapselaps
lastik – miski veniv, vetruv, elastiline
lauhke – pehme, mittekarm (kliima, ilm)
laupima – sõna kuulma
lavepärane – rohkesõnaline, laialivalguv
lebe – mahe, pehme (ilm)
leema – vahest, vist küll olema
leenutama – mahendama, vaigistama
leep – lauge, mittejärsk
leibama – leiba sööma, toitu, einet võtma
leis – vaba aeg, tööta olek
leistima – korda saatma, toimetama, tegema
lemmetar – naislemmik
leppuma – (kellegagi) nõusse jääma
libask – meelitaja, sabaliputaja
lihing – tasategemine, tasumus, kompensatsioon
liigus – liig-olemine
liikmik – liikumist tekitav aparaat, mootor
liimak – väikesed vaevalt hõõguvad söejäänused, söe-ebemed
liuhka – libamisi, laugelt
loek – lugemine; loend
loiglema – laisalt lamama
loisk – pehme, mahe, sulapoolne (ilm)
loobur – taganeja, renegaat, apostaat
looduma – end looma, moodustama, kujunema
loond – mitte-raha, ainestasu
loostaja – registraator
lorm – vana tarbetu kraam, kolu
lorp – jõudehulkur, kõlvatu isik, päevavaras
lostuma – vedelaks, lõdvaks minema
losu – lohk, sissemuljutud rada; lohakas, vedelev olend
luhing – (kala-) parv
luhistuma – kokku langema, varisema (ehitis, mäekülg, lootused)
luigutama – last pudelist toitma
luisuma – alla libisema (pikkamisi)
lukkama – lukku, riivi panema
lumbuma – läbimärjaks ligunema
lurk – äkiline kõrvalekääne, -pööre
lurnidus – silmakirjalisus
luulma – arvama, välja mõtlema
luurur – luuraja
lõdus – mahe, lahke
lõhevil – lahti, avali lahedasti, kohevil; lahke, avala ilmega
lõhustik – kuristik
lõigama – kohustama, kohustusega siduma
lõip – puulõhkumisel viltu, kõrvale kargav, umbes kiilukujuline tükk
lõpund – jäse
lõsnima – lohakalt, hooletumalt tegema
läimima – hooletusse, lohakile jätma
lüll – rumal inimene, lollpää
lüngi – viltu, längu
lüüak – lüüasaamine

M
maalduma – piima andma hakkama (nt ahtra lehma kohta); pehmenema
maalutama – maalduma panema, sõõrutama; pehmitama; kallistama, vaigistama (last)
maatama – magatama, magama panema, magada laskma
mahkjas – magekas, magedavõitu
maide – tungivalt, pakiliselt, hädaliselt, kibedasti, parajasti, karvapäält
maiduma – himukaks, maiaks muutuma
mairitelu – meelitamine, meelituse ütlemine
majus – majapidamine
mald – meelerahu, püsivus, läbemus, kärsimus
mallis – rahuline, mahe, järeleandlik
malnidus – juuresolek, säälolek
mampuma – (oma raskuse mõjul) tihedasti kokku vajuma (maja, laadung)
maruma – marune olema, tormama, mässama, märatsema
meebe – mitte-karm, mitte-nõudlik, mahe, häätahtlik, “pehme”
meekama – pilkama, naerma kellegi, millegi üle, naeruks pidama
meenama – meelde tuletama
meep – šanss, võimalus, õnnejuhus
meevima – (midagi) ilma olema, ilma läbi saama
melgune – kaunis suur
melle – teatamine, teadaanne
menaldama – nõnda menetlema või korraldama, et õnnestub teha seda, mida taheti
menuma – menu omama, menu tegema
merik – meremees
mestama – riskeerima; ära kaotama, ilma jääma, teadmata kuhu jätma või panema; tapalaval hukkama, giljotineerima, pääd otsast raiuma
mihus – omadus, kvaliteet
miividus – naiivsus
minendama – (kaupa) müüma, minema panema
mool – muul, sadamatamm
mootsik – naljakas, veider
muga – väidetavalt, räägitavalt
muge – ruuge
muhistama – muhedaks tegema
murrik – kõrge murdlaine
muuk – kohmetu, mitte käituda oskav, saamatu, pikaldane, sõna-aher
muupel – suur kirjatäht, majuskel
mõna – lärm, riid
mõntima – valeks tunnistama, ümber lükkama, dementeerima
mõuk – maamats, kohmakas, harimatu inimene
mõõtem – normaalmõõt, standard
mõõtlema – (karistust) kaaluma, mõõtma, määrama
mädima – ära mädanema, roiskuma
mälemik – mälestusteraamat
mälestu – mälestiskogu, memuaarid
märgustama – märku ehk signaali andma
möhkel – mingi suur ja jäme ese, kivimürakas, lahmakas
mügi – peen kandiline kruus
mülditama – lämmatama (tuld)
müllak – möll, segadus, lärm, tumult
müüm – müük, müümine
müümar – kaubitseja, kaltsukaupmees

N
naarur – vee alla mineja, tuuker
naerastama – naeruväärseks tegema, ära naerma, mõnitama
nailas – abiellumishimuline
naisik – naisemoeline
nandang – enda alla võtmine, okupatsioon, okupeering
nastlik – tähniline, laiguline, lapiline
naum – puuvili, frukt
nautur – lõbumaitsja, lõbuinimene
neelask – õgija, täitmatu sööja
neenima – mitte hoolima, ei mikski panema, ignoreerima
neep – pojapoeg, lapselaps
neepel – väike kirjatäht, minuskel
nehkama – mitte hoolima, ei mikski panema, ignoreerima
neik – üksikasi, detail
nekkama – kätte maksma
nemp – tühine, ebatähtis asi, bagatell
nere – ninakas, häbematu, impertinentne, insolentne
nide – tihe, läbipõimunud side; nidekond – kõigi asjasse puutuvate olude side, olude suhtlus
nidu – sisemine side, tihe ühendus
nige – loge, kergesti lagunev; veider-vastumeelne
niglas – tuuker
niimama – leidma puudu olevat
niitama – nentima, sedastama, konstateerima
nimik – nimekaim, samanimeline isik
nirp – valiv, nõudlik
nirse – liigvaliv, mitte kergesti rahuldatav
nisv – patt, pahe
niverdama – kahekorra pigistama, keerdu väänama
noidlema – (kedagi) ettevaatlikult, hiilides lähenema, juurde roomama (lastavale jahiloomale)
nolima – (sorides, tustides) valima, paremat välja otsima
nolp – rohmakalt sööja, õgija, söölas
noobuma – saatusele alistudes mingi halvaga leppima, resigneeruma
norg – nukker, masendatud meeleolu
nugris – tegev, töökas, agar, hakkaja, kahmakas, nupukas
nuklema – vaevaga elust läbi lööma
nurakas – tusane, ebasõbralik, toriseja
nurjupidi – äraspidi, vastupidi
nurkima – (nurki mööda) otsima, tuhnima, nuhkima
nuuge – pruunikas-, võidunud-kollane
nõelnik – rätsep
nõibe – kes tahab, et temal ikka oleks õigus
nõmik – teadmisteta inimene, ignorant
nõnge – kangekaelne
nõuduma – nõu pidama; nõutud olema
nõulema – nõu pidama
nõutama – muretsema (endale midagi), hankima
nägal – ahne, ablas, himukas
nälbitama – maiustama
närgas – kergesti vihastuv, pahaseks saav
närpama – närvalt maitsma (toitu)
näändima – nõrkema, lõppema, roiduma, raugema, ära kurnatud saama
näävama – (hingeliselt) haavama
nöörama – nööriga ära märkima, nööriga mõõtma
nühkama – lohistama, (korra) nühkima
nürbe – haavunud, pahane, tusane
nüssama – pigistama, litsuma, muljuma; lüpsma
nüübe – ükskõikne
nüüdima – päevakorral, aktuaalne olema
nüüp – olek, olemine, omadus
nüüre – kurb-sünge, kurb-tühi (nt maakoht)

O
ohistama – (midagi) ära aurama, lenduma panema
ohtuma – kannatama, ohus olema
ohulasa – võisteldes, võidu
oige – lõtv, loid, leige (nt vesi)
oigukas, oiguline – tujukas, kapriislik
oik – tuju, kapriis
oire – eeltundemärk, sümtoom
oistma – (midagi) kergelt sulama panema, kostutama
oit – veelomp
oivatsema – tubli, väljapaistev olema
olbus – tähelepanu, vaatlus, observatsioon
olm – tõsiasi, fakt
olvang – tähelepanu, vaatlus
omatus – mitteomane
ombama – kahtlustama, kahtlustatavaks pidama
omus – oma olek, endale kuuluvus
onar – haiglane
oni – sügav koht meres
oodis – eine, oode; oodus
oskur – asjatundja, ekspert
ostis – ostetud asi, kaup

P
paarama – määrima, rüvetama
padur – soine koht, uhtmaa
page – jõude, vaba, tööta
pagin – vahk, äkiline hoog
pahatuma – hääkskiitu mitte leidma
pahuti – kondensaator
paikur – paikus, kohal asuv, paigal püsiv elanik
painak – väike kummardus
paindlane – isik, kes tihti oma põhimõtteid ja veendumusi muudab, oportunist
pamitama - “teise ilma saatma”, kõrvaldama (= tapma)
pamur – sünge, tume, pilves (ilm)
paratu – mittesobiv
pattama – (kedagi milleski) süüks panema (kellelegi midagi)
peang – pidamine
pees – soe, soojus
pees – peit, redu
peeslema – end soojendama
peirima – läbi elama, tunda saama, kogema
peksima – ennast ära peksma (millegi vastu)
peletu – kartmatu
pelt – lumekübe
penama – pääle ajama
pendima – mädanema hakkama, pehkima, repetuma
piga – peaaegu
pihkar – piparkook [Kivirähki “Pagari pihkar” kõlaks päris hästi]
piibama – last jalal kiigutama
piikima – (sisse) soolama
piimur – meier
piirsus – (tähtaja) kindlapiirilisus, määratus
piisima – salamahti vahtima, luurama
pikkigus – pikaeasus
pillar – pillaja
pillima – täitma
pitserärama – pitserit ära võtma
pohm – pahatuju, pahurus
pojak – võõraspoeg
pojam – pojapoeg
pojand – võõraspoeg, kasupoeg, adopteeritud poeg
pojim – pojapojapoeg
pooleldasa – enda poolt
pork – malk, kepp
pragi – praht, rämps
puhutama – paisutama
puigas – naljahammas
puikama – süüd teise peale ajama
pujatama – end sisse poetama
puljama – tõstma, punnima, uppima, midagi nagu suure rutu ning vaevaga tegema
pulmama – agaralt midagi toimetama
purama – tülitsema, lärmitsema
purgima – tühjendama, tühjaks laadima
puudama – (kedagi, midagi) puudu, vaja leidma, igatsema, ilma olema
puudum – puudus, viga, defekt
põguretk – põgenemisretk
põigas – kõrvaltee
põkats – puhver
põldur – põllumees, põllu-, maaviljur, põldnik
põri – põrumise tagajärjel tekkinud pragu
põtk – parajalt sügav koht meres, kus kalu püütakse, kuhu võrgud sisse pannakse
põuk – jäme pesu
põõkima – väsinult, raskusega võideldes käima (nt kui tee on halb)
päevama – (midagi) kuupäeva märkima (kirjal), dateerima
päevima – päeva mööda saatma
päevkond – ööpäev
pägu – peaaegu
pälk – põuavälk; jahukaste
pälvis – töötasu
päsmas – kimp, salk
päss – raske seisund
pääks – suur tihe männimets
päänima – pääle käima, pääletikkuvalt nõudma
pöius – sokk, poolsukk
pöngitama – tugedega varustama, et miski püsti, lahti või kinni seisaks
pühur – pühak
püretama – rüvetama, teotama, roojastama
püstima – võima, jaksama
püüs – püüdmisvahend

A-K: Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik (August Voldemar Kõrv, 1939)

A
aadend – paleus, ideaal
aatelu – ideoloogia
abama – taotlema
abu – pihakoht
agrane – segane
ahav – läbipuhuv kõle kevadine tuul
ahin – ägedus, rutt, kiir
ahtlik – ahtapoolne, kitsavõitu
ahu – koht, kust mets on maha raiutud
ahupää – sagripää
ajetama – taga kihutama
alakulune – nukker, melanhoolne, rõhutud meeleolus
aluvanemad – vanaisa ja vanaema
ametlema – ametit pidama
andepäev – antud, märgitud kuupäev, daatum
annak – päranduseks antav raha, vara
annang – (ühekordne) andmine; antav hulk, määr
arastlema – aravõitu olema
armama – (kedagi) armu andma, amnesteerima
arvatus – hääksarvamine, äranägemine
auer – uduaur

E
easus – ealine olek
ebaelvus – mitte-ühesugusus, mitte-ühevõrdsus, ebavõrdsus
ebastama – (midagi) võltsima
edis – ettemakstud raha, kautsjon
eduma – edasi liikuma, edasi jõudma, avansseeruma
eede – ettepanek
een – sisseastumine, sisseminek
eerdama – teatama, teisile kaebama, ilmutama, avaldama, teatama (midagi, mis hingel pakitseb)
eestama – esindamine, representeerimine
eetma – ette panema
eetsi – edasipidi (liikudes)
ehakas – kerglane, mittetõsine, maldamatu, mõtlemata, kavatsemata
ehtlik – end ehtida armastav
eland – kirikuametiga seotud tulud
elbuma – uuesti elustuma
elutama – elu andma, elusolenditega asustama
elv – ühesuurune, ühesugune, võrdne
emak – võõrasema
emam – vanaema
emask – adopteeritud ema
emim – vanavanaema
ennatama – tasakaalu kaotama, segaseks, ägedaks minema, liiga kiirustama
eranik – eraisik
erinik – eriteadlane, spetsialist
eriskummik – kummaline, veider isik [inimene, kes on kummik, kipub olema veider]
eritelu – osadeks lahutamine, analüüs
erivus – erinevus, diferents
ermistama – ära märkima, väljapaistvaks tegema, (teiste seast) esile tõstma
erum – pension
erutis – erutusvahend
estma – takistama
ettama – ette kujutama, kujutlema

H
haan – kraan
hagrima – varastatud vara ostma
haibakas – hõredaviljaline koht põllul
hait – kahju, viga
haletama – kurb olema, leinama
halgas – kergesti lõhkev, murduv
haraspidi – pahupidi, vastupidi
harev – hõre
harpama – pika sammuga astuma või hüppama
heistlema – tülitsema, vaidlema
heitima – kohkuma, hirmuma, segaseks minema
helahtama – üks kord heliseda laskma
helk – terav, läbitungiv (hääl)
hembe – hell, mahe; meeldiv, armas
hemmutlema – hellitama
hepp – kerge, elav, erk
heppima – vallatlema, rõõmsasti hullama
hergistuma – tundeliseks, tundehellaks muutuma
heris – kelm, vigurvänt
hiib – peenekshõõrutu; vaht, pärm
hilistama – (kedagi või midagi) hiljaks jätma
hiljuma – aegamööda edasi liikuma; ka hilistuma
himme – tuhm, kahvatu, matt (valgus, helk)
hingats – laugas, mis kunagi kinni ei külmu
hirsik – palgimets
hommama – toimetama, toime panema, toimepanemiseks vaeva nägema, toime panna kavatsema, nõutama
hong – vana, suur mänd
hoon – halb, vilets, lahja
hoovist(e)lema – amelemine, meeldida püüdmine, lipitsema, kurameerima
huba – kobe; kerge-lõbus
hubin – praksumine, mühin (tule põlemisel)
huiluma – huljama, hiilima, edasi-tagasi käima
huisk – kergats, tuisupää
huisku – mõtlemata, hoolimata
hund – toredus, suurepärasus
huntsutama – segi, sassi, korratusse ajama
hurmeline – tumepunane
huum – kuma, kumin; tume valu
hõder – õrn
hõir – võidurõõm, triumf
hõõlas – rida; kiht
härm – mure
härsima – mitte rahu andma, ärritama, väsitama
härtu – südamest armas, kallis, pai(ke)
häste – väljakutse, provokatsioon
hästitama – parastama
hüvistu – varade kogu, aktiva
hüüs – vara, rikkus

I
ibe – valge, viljakandmatu liivamaa
igama – vananema, ajast ja arust minema; midagi omandama kauaaegse vahetpidamatu tarvitamise või valduse tagajärjel
igar – aega nõudev, aeglane
igrine – igavene, põline
ihmama – hõõrumise teel siluma ja välja venitama
iibama – juurde võtma (suuruselt), kasvama, nähtavamaks muutuma
iinima – ainiti, üksisilmi, uurivalt vaatama
iiral – ärevil, elevil; ripakil, rippuvalt; himutsevalt erk, ere
iletama – vastik, jälk olema
ilnis – salakavalalt tige, perfiidne
imandama – järeldama
inestama – inetuks tegema
irema – irevil ehk lahti olema
irstas – liiderlik, roppu elu elav
irvand – (halvustavalt) irvitaja, pilkaja
irvkuju – karikatuur
isak – võõrasisa
isask – adopteeritud isa
isek – enesearmastaja, isekas isik, egoist
istuk – istuasend

J
jahm – ehmatus, üllatus, võpatus
jalgama – jala käima
jallidus – armukadedus
jaunidus – suursugusus, õilsus
jaunama – sekeldama, jändama
juhama – viltu käima (vankri kohta)
juhislik – normatiivne
juhutama – juhtuma panemine, tekitama
julu – laisk, loid
julusi – tormjulgelt
jutund – jututaoline kirjutis
juuvima – hääks kiitma
jõlbe – jõhker, häbematu, hoolimatu, insolentne
jõnk – kohmakalt kuri, jäme, mõistmatu, räpakas, hoolimatu
jõõrastama – viltu kiskuma, kallutama (sõidukit pöördel)
jämuti – jämeduse poolest
järe – suur, paks, jäme
jätang – järelejäetu
jäälilik – järeleandlik
jülhe – suurepäraselt, uhkelt metsik, sünge, õudne (mets, maastik, loodus, orelimäng)

K
kaarev – kaaretaoline, lookjas, kõver
kaastama – kaasas olema, saatma
kaasuline – kaaslane, saatja, saatkondlane (pulmas)
kaasutama – kaasa tõmbama
kaatma – korda saatma, enamasti midagi halba
kaavik – täistopitud loom
kaavitama – kaasa aitama, kaasa mõjuma
kabe – ahtake, sale; puhas, kena
kabu – neiu, tüdruk, naisterahvas; kohitsetud loom
kada – näru, kaltsukogu; korratult ja sasis rõivais olev inimene
kadal – vilets, armetu
kahak – kaklus
kahkuma – pisut külmetuma
kahm – kärmus, väledus, osavus
kahurdama – kahurit laskma, kanoniseerima
kaljuma – valjusti häälitsema, karjuma, hirnuma
kalu – koli, tühine kraam
kalvetuma – kahvatuma
kamming – soeng
kamu – jõud, tüsedus, lihavus
kanelik – kodujänes, küülik
kannang – (põllu-, maa-)saak, toodang
kaostama – (midagi kelleltki) tegema nii, et keegi millestki ilma jääks, midagi kelleltki ära võtma
kartsas – redel; varbe
kasa – väärtus, auväärsus; hunnik, lasu, virn
kasama – (kedagi millegagi) austama, millegi vääriliseks pidama, millestki lugu pidama
kasm – kuristik, sügavik
kasulus – kasulik olek, paremus
kats – proov
katsutama – katsuma (teadmisi), eksamineerima
kavak – invaliid
kave – mõte, nõu, otsus
kavene – tahtlik, meelega tehtud
kavik – šabloon
keevesk – keevaline inimene
kehk – täispuhutud, upsakas, ülbe isik
kehvuma – kehvaks, vaeseks jääma, proletariseeruma
kein – abinõu, vahend
kelmama – (kedagi) kellelegi kelmust tegema, kedagi petma
kelmlas – kelmikas
kergeldama – kergemeelne, kerglane olema, kergatsit mängima
kerjak – kerjaja
kevatama – kevadet üle elama, veetma
kidelema – haiglema, haiglane olema
kihm – paha iha, himu
kiidik – kiidus, kiidukukk
kiindlik – hõlpsasti, kergesti kiinduv
kiiras – püsimatu, rutakas, ennatlik
kindima – veenma
kingama – kingaga varustama, kingi jalga panema
kinne – veene, veendumus
kinnik – kinnisvara, liikumatu varandus, immobiil
kires – kirju loom
kitsustik – kitsas mäekuru
kiuk – äge viha, vimm
kivik – koht, kus palju keskmise suurusega kive
kivitis – (kividega) sillutis
kober – segane paks vaht
kodulane – omamaalane, kodumaalane
kogem – kavatsus
kogunane – kogu, terve, totaalne
kohe – kohtamine, kokkusaamine, randevuu
kojus – vaimulaadiline ilmutis, kummitis
kokkuma – kokku juhtuma, langema, sattuma
koller – (näo) kuju, jume
kolmeli – kolmekordselt
kome – tume, kumisev (hääl)
koolesklema – minestusse langema
koomits – väike onn, kuur (nt kanade tarvis)
kooslik – keerukas, komplitseeritud
koplama – kätega katsuma, kompama, kobama
korm – toidu tagavara, moon
kostak – ühekordne koste, oraakli avaldus
kulst – nõidus
kumikas – kumisev, kõmav hoop, laks, lops, löök
kummama – kokku kuhjama
kurjuma – kurjaks minema
kuundlema – päält kuulama
kõlastama – suurustama
kõld – õhuke nahk, kile
kõnund – majapidamine
kõnundus – majandus
kõrnistama – vürtsitama, vürtsiseks tegema
kõrvama – kõrvale seadma
kõrvuma – kõrvu olema või seaduma
kõupama – ära ostma altkäemaksuga
kõõts – kängujäänud, atrofeerunud laps, suure pää ning kõhuga, aga nõrkade käte ning jalgadega
käbras – tugev, äge, keevaline
käppama – (kedagi, midagi) käega võtma, puudutama, kompama, haarama; varastama
käskustama – käskima
kättamine – kätteandmine
kättuma – kätte anduma [ei ole vist x-rated]
kääl – vallatu, üleannetu, sõnakuulmatu, kerglane olend
köber – kühmuke
kööper – sahkerdaja, hangeldaja, parisnik
külguma – (millelegi) küljes kinni rippuma, adhereerima
küntis – jäik, tööks paindumatu
küseldav – paljuküsitud (kaup)
küsilik – küsimishimuline
küsind – intervjuu
kütang – ühekordne kütmine, kütmisjuht; niipalju kui üheks kütmiseks vaja läheb
küüsik – küüntega varustatud olend