Vargas Llosa nihkub tasapisi mu lemmikautorite panteoni (kohtlane muie), seega on natuke huvitav sedagi esseed lugeda (kus muuhulgas päris palju juttu Cortazari loomest). Mis on hea romaan? Sõnulseletamatu maailm (õigemini ei viitsi huvitavast tekstist kokkuvõtet teha, vabandust). Vargas Llosa suhtub kirjandusse üpris aupaklikult või siis romantiliselt, mis on pealetükkimatult ülev (pole siin juttu marketingist ega projektikirjutamisest ja muust kultuuritööstuses hädavajalikust - “sooja leiba – mõtelge!”). Ja ega romaani kirjutamist saagi õpetada – las autoril tuleb nii kuis torust tuleb, rohkete ebaõnnestumiste ja nappide õnnestumistega üleüldises keskpärasuse tühermaal (sellise lause eest võiksin saada grafomaania nädala auhinna, jutu jätkuks). Aga mis siin podiseda, parem mõned tsitaadid, nagu ikka – ohtralt pikki tsitaate (kuigi mulle meeldiks ka lühikeste tsitaatidega pommitada, aga – laiskus).
“Ilukirjandus on vale, milles on peidus sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema. See ei ole ajaloo peegel, pigem selle vastaskülg, sest just nimelt selle, mida ei olnud, pidid looma kujutlusvõime ja sõnad, et teostada ambitsioone, mida tegelik elu ei olnud suuteline rahuldama, et täita neid tühimikke, mida inimesed enda ümber avastasid ja mida nad omaenese loodud vaimudega täita püüdsid.” (lk 8-9)
“Igasugune fiktsioon on fantaasia ja käsitööoskuste abil loodud konstruktsioon, mis põhineb teatud sündmustel, isikutel ja seikadel, mis on kirjaniku mällu oma jälje jätnud ning käivitavad tema loova fantaasia, mis omakorda paneb sellest seemnest idanema nii rikkaliku ja mitmetahulise maailma, et vahel on peaaegu (ja mõnikord täiesti) võimatu ära tunda selle aluseks olnud autobiograafilist materjali, mis on teatud mõttes salajane lüli igasuguse fiktsiooni ning selle vastaspoole ja vastandi, tegeliku reaalsuse vahel.” (lk 14)
“Romaani võime meid enese “tõesuses”, “autentsuses” ja “siiruses” veenda ei tulene tema sarnasusest või identsusest reaalse maailmaga, kus asume meie, lugejad. See peitub romaani olemuses, mis on loodud sõnadest, ning ruumi, aja ja reaalsuse taseme liigendusest. Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ja vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu, mis näivad talle ei rohkem ega vähem kui kujustunud reaalsus, loetud elu. See on romaanitehnika suur triumf: saavutada nähtamatus, tagada loole efektiivne ülesehitus, mis annab talle värvi, dramaatilisust, õrnust, ilu ja sugestiivsust, nii et lugeja unustab omaenda elu, sest lummatuna sellest käsitööoskusest, ei tundu talle, et ta loeb, vaid et ta elab selles loos, mis on vähemalt hetkeks ja selle konkreetse lugeja jaoks suutnud asendada päriselu.” (lk 63-64)
“Kirjapandu on kõikides romaanides ainult üks osa või fragment sellest loost, mida seal jutustatakse: loo tervik, mille iga viimanegi koostisosa – mõtted, žestid, esemed, kultuurilised viited, ajalooline, psühholoogiline, ideoloogiline materjal jne., mida eeldab ja sisaldab totaalne lugu –, hõlmab lõputult avaramat materjali, kui see, mis on tekstis eksplitsiitselt, ning ükskõik milline romaanikirjanik, isegi mitte kõige ülevoolavam ja paljusõnalisem, kellel on vähegi aimu jutustamise ökonoomikast, ei suudaks seda materjali oma tekstis edasi anda.” (lk 83-84)
bukahoolik