Mario Vargas Llosa – Kirjad noorele romaanikirjanikule (2011)

Vargas Llosa nihkub tasapisi mu lemmikautorite panteoni (kohtlane muie), seega on natuke huvitav sedagi esseed lugeda (kus muuhulgas päris palju juttu Cortazari loomest). Mis on hea romaan? Sõnulseletamatu maailm (õigemini ei viitsi huvitavast tekstist kokkuvõtet teha, vabandust). Vargas Llosa suhtub kirjandusse üpris aupaklikult või siis romantiliselt, mis on pealetükkimatult ülev (pole siin juttu marketingist ega projektikirjutamisest ja muust kultuuritööstuses hädavajalikust - “sooja leiba – mõtelge!”). Ja ega romaani kirjutamist saagi õpetada – las autoril tuleb nii kuis torust tuleb, rohkete ebaõnnestumiste ja nappide õnnestumistega üleüldises keskpärasuse tühermaal (sellise lause eest võiksin saada grafomaania nädala auhinna, jutu jätkuks). Aga mis siin podiseda, parem mõned tsitaadid, nagu ikka – ohtralt pikki tsitaate (kuigi mulle meeldiks ka lühikeste tsitaatidega pommitada, aga – laiskus).

“Ilukirjandus on vale, milles on peidus sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema. See ei ole ajaloo peegel, pigem selle vastaskülg, sest just nimelt selle, mida ei olnud, pidid looma kujutlusvõime ja sõnad, et teostada ambitsioone, mida tegelik elu ei olnud suuteline rahuldama, et täita neid tühimikke, mida inimesed enda ümber avastasid ja mida nad omaenese loodud vaimudega täita püüdsid.” (lk 8-9) 

“Igasugune fiktsioon on fantaasia ja käsitööoskuste abil loodud konstruktsioon, mis põhineb teatud sündmustel, isikutel ja seikadel, mis on kirjaniku mällu oma jälje jätnud ning käivitavad tema loova fantaasia, mis omakorda paneb sellest seemnest idanema nii rikkaliku ja mitmetahulise maailma, et vahel on peaaegu (ja mõnikord täiesti) võimatu ära tunda selle aluseks olnud autobiograafilist materjali, mis on teatud mõttes salajane lüli igasuguse fiktsiooni ning selle vastaspoole ja vastandi, tegeliku reaalsuse vahel.” (lk 14) 

“Romaani võime meid enese “tõesuses”, “autentsuses” ja “siiruses” veenda ei tulene tema sarnasusest või identsusest reaalse maailmaga, kus asume meie, lugejad. See peitub romaani olemuses, mis on loodud sõnadest, ning ruumi, aja ja reaalsuse taseme liigendusest. Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ja vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu, mis näivad talle ei rohkem ega vähem kui kujustunud reaalsus, loetud elu. See on romaanitehnika suur triumf: saavutada nähtamatus, tagada loole efektiivne ülesehitus, mis annab talle värvi, dramaatilisust, õrnust, ilu ja sugestiivsust, nii et lugeja unustab omaenda elu, sest lummatuna sellest käsitööoskusest, ei tundu talle, et ta loeb, vaid et ta elab selles loos, mis on vähemalt hetkeks ja selle konkreetse lugeja jaoks suutnud asendada päriselu.” (lk 63-64) 

“Kirjapandu on kõikides romaanides ainult üks osa või fragment sellest loost, mida seal jutustatakse: loo tervik, mille iga viimanegi koostisosa – mõtted, žestid, esemed, kultuurilised viited, ajalooline, psühholoogiline, ideoloogiline materjal jne., mida eeldab ja sisaldab totaalne lugu –, hõlmab lõputult avaramat materjali, kui see, mis on tekstis eksplitsiitselt, ning ükskõik milline romaanikirjanik, isegi mitte kõige ülevoolavam ja paljusõnalisem, kellel on vähegi aimu jutustamise ökonoomikast, ei suudaks seda materjali oma tekstis edasi anda.” (lk 83-84)

sirp

lugemik
bukahoolik

Ellen Niit – Karud saavad aru (1972)

Eesti seenbudismi varjatud neoklassika. Sostenuto kravall või latsaroone messiaad. Aga see ei pruugi nii olla, ehk on see metakronismi difusaat. On hommikune uitmõte ehk elukubratsioon.

KALAD
Mull-mull-mull-mull,
väiksed kalad,
kus on teie
väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?
Kull-kull-kull-kull –
kulla mees,
meil pole jalgu
tarvis vees.
Ujuda meil vabam on,
kui uimed meil
ja sabad on.

Roger Zelazny – Üksildane oktoobriöö (2001)

“Kui mul polnud oma pead ega oma keha, misasi ma siis üldse olin – siruli seal seente ja haisu keskel, kõrvus kajamas korduvad loitsud? Ettekujutus, see kõik sai olla vaid ettekujutus, eks ole? Ma polnud sellest varem aru saanud ega saanud ka nüüd. Kui rohelised ojad seenteni jõudsid, muutusid need mustaks, tõmbusid krimpsu, vajusid kokku. Meie kujutised peeglis hakkasid virvendama, jäid vaid põhivärvid ja needki hakkasid kokku sulama. Püüdsin ennast vaadata, aga kõik oli udune.” (lk 244)

Kui Kivirähk andis läbilõike ühest tüüpilisest novembrist, siis Zelaznylt saame teada, kuidas kulgeb oktoober (huvitav, millised romaanid samuti kirjutavad detailselt ühe kuu möödumisest?). Tekst on mingis mõtte samast voolusängist Amberi lugudega ehk siis jalutuskäik või lippamine intriigivõimaluste sasipuntras. Zelazny on autor (mitte et see oleks eksperthinnang), kes elab eelkõige jutustamismõnust, ta ei näe just suurt vaeva kontidele liha kasvatamisega – saaks vaid eripärase looga edasi lipata! Ja seepärast meenutab tekst (mulle) mõneti laua-, rolli- või arvutimängu. Omamoodi lõbus on lugeda, kuidas peategelane krants Snuff käib mõtlikult kividele sirtsutamas jms.

“Nii ta rääkis mulle kogu selle loo, kuidas sobival aastal, kui Halloweeni ajal paistab täiskuu, kogunevad teatud inimesed üksildasel oktoobriööl ühte kindlasse kohta, mille tõmmet nad on tundnud, sest sinna on tekkimas värav, mille kaudu Iidsed jumalad võivad pääseda tagasi maale. Mõned kohaletulnutest püüavad värava avanemisele kaasa aidata, mõnede eesmärgiks on aga hoida värav suletuna. Juba ilmatu kaua on võit jäänud sulgejatele, seda vahel küll väga napilt, ning räägitakse ka, et alati ilmub sulgejate poolele sünge mees, poolhull mõrtsukas ja rändur, kes tuleb koos oma koeraga. Mõned arvavad, et ta on Kain ise, määratud märgituna igavesti maal hulkuma, mõned ütlevad, et tal on leping ühega Iidsetest, kes tahab teiste püüdlusi nurjata, täpselt ei tea aga keegi. Ning need inimesed hangivad endale teatud tööriistu ja muid jõuallikaid, kohtuvad ettenähtud kohas ja üritavad oma eesmärki saavutada. Võitjad kõnnivad minema, aga kaotajaid karistavad nende jultumuse eest avamiskatsega seotud kosmilised jõud.” (lk 211)

ulmekirjanduse baas

vihmamehe päevaraamat
need read

Lois McMaster Bujold – Vori mäng (2011)

Raamat algab põnevalt ja tempokalt (ja seda lõpuni), Miles muudkui satub jamadesse nagu murduvate kontidega noorsandile ikka kombeks. Näiteks osaleb ta soojenduseks Barrayari vastases sõjaväemässus või keerab käkki keiserlikule julgeolekuteenistusele. Aga siis keerab olukord hulluks – Barrayari keiser isiklikult hüppab tundmatus kohas vette (isa pärast!) ja mutandil ei jää muud üle kui keisri päästmiseks taas kaaperdada endale piraadiarmee ehk admiral Naismith astub mängu. Mis ei kulge, teadagi, probleemitult, sest tegevusse sekkub üks hurmav-surmav femme fatale ja Milesi kiputakse süüdistama taaskord riigireetmises. Oseri ja Tungi võimuvõitlus piraadikamba juhtimise üle sarnaneb pisut Stalini ja Trotski omale – ehk siis kaadrid otsustavad kõik (lk 165-167). Raamatu lõpus on kena maailmadevaheline kosmoselahing, kus hävitatakse pompöösselt lahingutehnikat ja elavjõudu ning mille tagajärgi silub diplomaatia. Ühesõnaga, raamat kui rusikas silmaauku, põnevust ja möllu ja nalja, igati mokkamööda lugemisnauding ja eskapism.

Üllatuslikult tundub, et sarja 3. ja 4. raamat (ehk siis Milesi lugu) on paremad kui sarja kaks esimest (ehk siis Milesi vanemate lugu). Nikluselt nagu ikka lööv kaanekujundus, Fantaasia kirjastus võiks temalt mõned kaanekujundused tellida.

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

õhtuleht

Nick Hornby – Fever Pitch (2000)

Hornby on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ta lapsest peale Arsenali fännab ja kuidas see ta elule mõjub. Lapsepõlvemälestuste rekonstrueerimine on päris naljakas, kõik need arutlused, mis autori arvates tol ajal need Arsenali šokid temas põhjustasid ja kuidas see kõike muutis. Aga jutt pole vaid autorist endast, vaid ta vaatleb laiemalt, et mis üleüldse on see psühhoos nimega jalgpall, mis mõjutab laiu masse. Ehk siis siiras ja kriitiline ood jalgpalli fenomenile üleüldse.

Huvitav, mida Hornby arvab Wengerist? Vastupidiselt raamatus kirjeldatud “antijalgpalli” harrastavale Arsenalile (keda kõik peale fännide vihkasid, ei mingit glamuuri ega mänguilu), mängitakse nüüd justkui ilusat jalgpalli ja inglise pallureid on seal pea minimaalselt; kuigi jah, tulemusi suurt pole – mis ei mõju just üllatavalt peale Hornby okkalise kaasaelamise lugemist. Et raamat lõpeb 1992. aastaga, siis väga suur osa mainitud nimedest on mulle tundmatud (oh neid kaheksakümnendate Inglise liiga ülekandeid Soome telekast – ja seda muidugi mustvalgest telekast nähtuna).

Et siis selline raamat. Jalgpall ja elumured, need käivad koos kahekesi.

“Sport and life, especially the arty life, are not exactly analogous. One of the great things about sport is its cruel clarity: there is no such thing, for example, as a bad one-hundred-metre runner, or a hopeless centre-half who got lucky; in sport, you get found out. Nor is there such a thing as an unknown genius striker starving in a garret somewhere, because the scouting system is foolproof. (Everyone gets watched.) There are, however, plenty of bad actors or musicians or writers making a decent living, people who happened to be in the right place at the right time, or knew the right people, or whose talents have been misunderstood or overestimated.” (lk 201)

Roald Dahl – Charlie ja šokolaadivabrik (2002), Rajaajaja – Vari, valge kass ja kuu (2011)

Kõige väetimad tulevad esimesteks, nii vist kirjutati kuskil. Ja eks see siin juhtubki – paduvaene Charlie pere võtab üle Willy Wonka šokolaadiäri (mille toodetest lugemine paneb hambaaugud valutama), kus muuhulgas teevad orjatööd umpalumpad.

Kaht Dahli raamatut järjest lugeda on pisut liig, ega ta nüüd nii huvitav ka ei ole.

Eks tuleb anda lubadus filmgi mõni päev vaadatud saada.

ulmekirjanduse baas

Tegemist siis Rajaajaja kolmanda plaadiga viie aasta jooksul, vaikselt nokitsetakse pillide kallal ning ei aeta taga raadiomenu ega anderkraundi tegija staatust ja lihtsalt on muusika ja kõik. See plaat jaguneks enamvähem pooleks, on Kriisaga esimene pool ja senituttava Rajajajaga teine pool. Ausalt öeldes on hea mõte panna Kriisa emakeelselt laulma (sest kui palju sa ikka jälgid, mis võõrkeelseid oopusi ta senini Bullfrog Brownis laulnud on), laulude tekste lugedes nagu hästi ei usukski, et need on lauldavad, liialt kriimud teised – aga Kriisa laulab välja. Vokaalselt plaadi parimad lood. (Tõeline süvalause.)

Kui plaadi esimene pool on mõneti bullfrogilik ja kuidagi särtsakas-psühhedeelne, siis teine pool (alates “Vana harjuski laulust”) on nö folgilikum (ent ka psühhedeelse lõhnaga ja sekka segatud ka exotica värelusi). Vares laulab seekord nii sünge loo, et jalge all tossutavad vaikselt põrguleegid ja tahaks enda pead ahju pista. Ei pea nii lootusetu olema, härrased! Sest tuleb päev, mil pird läheb mõlemast otsast põlema. Plaadi viimistlejatele meeldib see, kui lugudes vaheldub mõnel korral tempo (ehk siis unemuusikaks raske kasutada) – rahulik, kiire, rokilik, bluusilik, exotica (huvitav, mida täpselt ma selle termini all tegelikult mõtlen?); seda muidugi eelkõige instrumentaalide puhul (“Karikakramängu” elektrikitarr on juba midagi sellist, mis paneks karmimates muusikaprojektides kõrvu kikitama).

Et tegemist puhtalt stuudioalbumiga, siis on vahest ehk liialt “puhas” muusika, natuke teaduslik-abstraktselt on helid kokku liidetud. Ehk siis, bändijämmist vast puudus. Plaadi parimateks lugudeks on Kriisaga lood (“Bluus agulis” - tore psühhobass!), “Vana harjuski hala” ja “Karikakramäng”. Peeter presidendiks.

õhtuleht

Aivar Lembit – Üks veri (2010)

Autor armastab hüüumärke kasutada, ja see on ohtlik märk! Üldiselt ma ei saa aru, milleks on ilukirjanduslikul teosel toimetajat vaja (tõlge on teine asi), aga selle raamatu puhul võinuks küll olla keegi, kes rahustanuks seda hüüumärkide tormi. Ja mõnd sisulist aspekti. (No vot, postituse avalõigus vaid üks hüüumärk, ja seegi liigne.)

““Vabandan veelkord!” muutus Jaanika nende sõnade peale päris kohmetuks. “See ei ole nüüd muidugi minu asi end võõrastesse tegemistesse vahele segada!”
“Ärge vabandage!” ütles Andres. “Tegelikult tuli see päris õigel ajal! Aga me võiksime omavahel ka sinatada, olen siin nüüd ju peaaegu igapäevane külaline!”
“Olen nõus!” lausus Jaanika silmadega noogutades. “Kartsin lihtsalt ebaviisakas olla!”
“Ära karda!” ütles Andres talle omakorda silma vaadates.
Jaanika ei pööranud pilku ära.
“Hea küll, kui sa nii tahad!” sõnas ta tasaneval häälel.” (lk 47)

Mõneti on tegemist meessoost vastega Lembele, vähemalt selle raamatu puhul; ja eks lugejate sihtgrupp on vast ka pigem vanemapoolsed raamatulaenutajad. Lugu kahest vennast – Andres ja Kalev, kes on pärit kuskilt väikelinnast (peale Andrese kõrvalpõiget Tartu toimubki enamus tegevusest seal kandis). Kalev on pisut rumal ning unistab rokkarist saamisest ja selle unistuse pärast hiljem täiskasvanuna ei taha tööl käia. Aasta noorem Andres on teisest puust, nohiklik ja õpib advokaadiks. On naised ja trallid ja eluraskused, mis vendi üha enam lahku viib – sest ikka tahetakse teisest parem olla. Autor on arvatavalt vanemast generatsioonist ja sellest lähtuvalt kirjeldab noorte (alla 25-aastaste) hingeelu ja tegemisi üsna, noh, vanamoeliselt (naine peaks kahekümneselt sünnitama – muidu liialt vana jms). Kuigi pagan teab, maailm on lai ja kes teab, mis elu Eesti suurlinnadest väljaspool on. Eks üpris lihtsameelne see tekst on (ai kuidas need hüüumärgid ärritavad!), samas finaal on huvitavalt pretensioonikas ja traagiline, vikatimees niidab kummalisi välju.

Raamatus viidatakse mõnelgi korral majanduskriisile, aga tegemist vast selle üheksakümnendate lõpu mölluga – ühes kohas tuleb välja, et politseiuurija Pudovkin on olnud oma naisukesega abielus umbes kümme aastat ja algas see lustiaeg juba nõukogude ajal (lk 115). Huvitav on see, et vendadel on üpris vanad vanemad. Nii on kolmanda kursuse juuratudengil Andresel (kes võiks olla siis ehk 21-22-aastane (lk 16)) 74-aastane ema ja 78-aastane isa (lk 48), kelle abielu üle neljakümne aasta kestis (lk 53; ehk siis järglased saadi millalgi viiekümnendate eluaastate alguses). Millegipärast on 12. ja 13. peatükk vahetusse läinud – või on autor harrastanud cortazarlikku ajaga mängimist; viited sündmustele, mis toimuvad, mis toimuvad tulevikus ja mis võivad ehk toimuda. Ühesõnaga, Lembiti tekstis on ajakasutus huvitavalt modernne. Vist. Vist! Aga noh, kui autor ähvardab kolme kuuga romaani valmis vehkida (senise kuue kuu asemel), siis soovitaks peale tormlevat kirjutamispalavikku teksti neljandal kuul siiski külma ja võimalikult erapooletu pilguga üle vaadata. Enda teksti toimetamine on nüri ja igav, aga kahjuks vajalik. Arvan. Ent eks iga autori enda asi.

Nikolai Baturin – Mõrv majakal (1993)

Kriminaalromaan on selle raamatu kohta öelda patuselt kitsarinnaline. Võiks kujutleda, et Baturin oli seda kirjutades üpris ülemeelikus tujus, isegi selline iseenesest tavapärane mõrvalugu toimuks kui mõnes alternatiivses maailmas, tegelased on sellised pooljumalikud kangelased või üliinimesed, kes troonivad oma uhkes üksinduses (õigemini mäetippudel). Baturinilm. Või siis – kalambuuride ja aforismide karussell, üpris vildaka ent eluterve tõe võiks siit iga päev endale kõrva taha panna (muudkui tahtsin valida tsiteerimiseks miskit, aga kõik kiskus va pööraseks ja käest libisema). Tahaks kohe lugeda mõnd käsitlust, kus juttu eelkõige Baturini karakteriloomest, kui palju on selles ennastkordavat vms, ikka heas mõttes hullud on need.

“Vastuoluline inimene on võluv nagu päikesevihm. Otsekui loodus, on ta lollikindel ning tulvil diaade: nagu peen ja jäme, soolane ja mahke, lõikav ja säästev, külm ja kuum... Papi Pino paradoks polnud kellelegi saladus, sellepärast armastati teda nagu loodust: kõik kiindusid temasse, või kui ta mõnikord tundus olevat talumatu, siis kannatasid teda kui halba ilma, teadmises, et peagi muudab ta end jälle talutavaks ja seejärel võluvaks.” (lk 75)

Nojah, lugu siis selline – rannaküla juures leitakse ühe suvitaja surnukeha. Uppunud, rohkem või vähem sunniviisiliselt (üks hetk keegi pakkus ketserlikult, et milleks enam uurida surma põhjust – surnud on surnud ja kõik). Asja saabuvad uurima kaks kapten-uurijat, üks tegutseb avalikult, teine salaja suvitajana (papi Pino). Rannarahvas on teadagi baturinlikult koloriitne (Levald ja rotid!), kelmid-pühakud üheskoos (või noh – balti maagiline realism?), ja eks loodus mühiseb ja kangutab ja kuldab. Mis selgub? Vist mõrvar. Kes? Kummal uurijal ei ole õigus? Milline juhus selgub liialt hilja? Kui ei teaks, siis ütleks. Elagu vaba mõttelend.

“Uurija ja ohver (sest kas pole iga roimar uurija ohver) seisid vastakuti, vaadates teineteist avalalt, vaenlemata ning veel lõpuni ammendamata huviga.” (lk 167)

Roald Dahl – George'i Imeline Arstirohi (2011)

Mõnus, kui juba esimesel leheküljel sedastatakse, et vanaema on jõledik (tõsi küll, samas on 8-aastane George väikestviisi toksikomaan (lk 41-42), niiet see võib vaid tunduda nii poisi väärdunud ajule – äkki on vanaema hoopistükkis kena mammi?). Niisiis, George ja ta isa-ema ja vanaema elavad maal, kes töötab, kes käib koolis, kes aheldatud vanadusest tugitooli. Ühel päeval paluvad vanemad, et George kindlasti annaks vanaemale arstirohtu ja seda muidugi õigel ajal. Peale mõningast kaalutlemist George nõustub. Mis vanaemalgi üle jääb? Tema ju ei saa liikuda, ei anta talle ratastooli ega midagi (võiks mainida, et väimehe ja ämma suhted pole just kõikse soojemad).

“Tavaliselt on vanaemad armsad, lahked ja abivalmid, aga see siin oli sootuks teistsugune. Ta istus päevad läbi akna all oma toolil ja aina irises, porises, torises, nurises ja virises ühe või teise asja pärast. Kordagi, isegi kõige helgematel päevadel, polnud ta George'ile naeratanud ja küsinud: “Kuidas sa end täna hommikul tunned, George?” või “Äkki sa tahaksid koos minuga lauamängu mängida?” või “Kuidas sul täna koolis läks?”. Tundus, et talle ei lähe korda keegi peale tema enda. Ta oli üks haletsusväärne tujurikkuv pahurusehunnik.” (lk 10)

Narkomaanid pole teatavasti just kõige tervema mõtlemisega (siiski – oleneb vaatenurgast), nii ka see poiss otsustab vanaemale omaltpoolt “rohtu” keeta (sest muidugi pole vanematel aimugi, kuidas laps ja vanaema kahekesi olles hakkama saavad). Ja mida ta küll loodab selle abil saavutada – et vanaema lendaks ja laulaks (lk 32) ja tantsiks (lk 38) ja üleüldse läigiks värviliselt (lk 28). Karm ja selgelt liialt kõrgendatud ootused. Aga mis välja kukub? Oi, palju huvitavaid tulemusi. Või on needki toksikomaani nägemused?

(Ühtlasi leiab siit huvitava mõtte selleks, kuidas lahendada ülerahvastatuse ja pensionäride probleem. Tuleb lihtsalt õige George'i Imeline Arstirohi valmistada (seda on nelja sorti, jutt on sellest kõikse viimasest) ja neile see sisse sööta. Tõsi küll, täpne retsept siin raamatus jääb pisut häguseks (ikkagi lasteraamat), aga maailma juhtivates uurimislaborites on see probleem (koos hambapastade ja pesupulbrite parimate omaduste arendamisega) kindlasti juba ammu lahendatud ning valmis kasutuseks.)

“George võttis korgi pealt ja hakkas ettevaatlikult paksu pruuni ainet lusikale valama. Samal ajal mõtles ta kõigile neile hulludele ja imepärastele asjadele, mida ta selle pöörase rohu tegemiseks oli kasutanud: raseerimisseep, karvaeemaldi, kõõmarohi, automaatpesumasinate pulber, koerte kirbupulber, kingaviks, must pipar, mädarõikakaste ja kõik muud asjad, rääkimata kangetest loomapillidest ja loomapulbritest ja loomavedelikest... ja pruunist värvist.” (lk 46-47)

No tegelt ma luiskasin, pole see George eriti toksikomaan midagi (väike vale kulub ikka ära). Vanaema on tõesti õel ja kurjajuur on hoopis keegi kolmas.

Lahe raamat.

ulmekirjanduse baas

Kätlin Kaldmaa – Neli last ja Murka (2010)

Armas lasteraamat sellest, kuidas nõukogude ajal lapsed suviti maal olid (ja mis mälestused endal sellesinatse ajaveetmisega on). Nüüd peaks esitama pika tiraadi sel teemal, kuidas tänapäeva lapsed ei oska maal midagi teha, aga noh, seda teavad kõik. Fantaasiavabad logardid.

Lugu siis sellest, kuidas kolm õde ja väikevend saadetakse suvel mõneks nädalaks vanaema juurde. Seal on suur koer, väike maja, rukkiookean ja palju muud. Ja muidugi vanaema, kelle äraolekul peavad lapsed ise hakkama saama. Ja enamvähem saavadki. Kuigi – juhtub nii mõndagi, keravälgust venna kaotamiseni, rääkimata ebausklikust naabritädist. Aga – pole hullu.

Uh, soolaliha on tõesti hirmus nähe (lk 37), endalgi meeles see tulitav suu. Ja suhkru manustamine maeiteamillega.

Poistele seda raamatut vist ette lugeda ei tasuks? No et selles suhtes, et kõik need riidekirjeldused nagu, või nii. (Samas võiks huvi pärast raamatu suveks maale vedada, ehk noored sugulased teeksid suuri silmi neid lugusid kuuldes.)

Illustratsioonid on ilusad ja vahel õõvastavad (lapsepeaga koerad!), vast parim on see, kus rukkipõldu kujutatakse – see kollane ookean (lk 65-66), seda oli endal küll lehte keerates vahva avastada.

“Nii kaugele, kui laste silmad ulatuvad, lainetab kollane-kollane väli, lainetab kollane-kollane meri, lainetab kollane-kollane ookean. Paremal kaugemal on järgmine kivikuhi, seal kasvavad mõned leedripõõsad, aga edasi läheb ikka kollane-kollane meri, mis voogab kogu päikesepäeva rahus ega oska mõeldagi endasse eksinud väikesest kavalast linalakast poisijõmpsikast.” (lk 67)

päevaleht

postimees

vooremaa

Nikolai Baturin – Laiuvad laaned, kauguvad kõrved (1981)

Puhkhabe on Sammalhabeme nö kirjanduslikult ürgsem esiisa, paganlikum juur ja huumus. Aga kas tegemist ka punkhabemega, on vast kaheldav. Et tegemist lasteraamatuga, võiks huvi pärast selle kinkida mõnele lapsevanemale ning seejärel uurida, kuidas ilmarõõmule maitseb säändne poeem.

Aga jah, raamat loodusearmastajatele, rituaalne ja vaimukas poeem looduse ülevusele.

Ja muidugi autori illustratsioonid.

“Põlislaane lindudest olid erksamad hangelinnud;
nende tsiitsutused olid teravad ja tungisid sügavale -
mõnes mõttes olid nad siis laulvad pinnud.” (lk 21) 

“Kuused on usupuhtad puud.
Nad on ainult taevast silmas pidanud -
muidu ei kasvaks nad nii kõrgeks
ega jääks igihaljaks,
müürikaitsvaks,
mühisevaks-igikestvaks...
Kuused on metsade geeniused, kes jäävad igikestvaks.” (lk 26) 

“Tuli on elusam kui elusolend. Tuli on elusolendi ehe hing – teda ei tohi susata pussiga, temasse ei tohi lüüa kirvest. Tulle ei tohi sülitada. Tuld ei tohi sorkida kepiga ega kustutada veega – üksnes mullaga. Tuli – turui – on püha. Lõkkel on oma lõkkepühak, leel oma leevaim, koldel oma koldemardus. Neile tuleb tuua leppeohvrit, mitte üksnes puude näol, vaid ka söögi- ja joogiohvrit. - Poetada tulle põdralihapalukesi, pritsida janust leegikeelt viinaga – vaadake, kuidas tuli tõuseb siis ludust, kirgub kui punapäine pruut. Kui ohvriand pole küllane või viin on vesi, siis lahvatab tuli nagu veri vingumehe silmi: kõrvetab karuse untatalla, põletab ära suusa, süütab püstkoja või koguni ... läidab laane tulemereks, tõstab ääsi kõrve kohale, okstesse huugava leegioreli.” (lk 70)

Urmas Vadi – Kirjad tädi Annele (2010)

Lühijuttude jälestajana tuleb ausalt-sirgjooneliselt-vankumatult tunnistada, et Vadi oskab neid kirjutada ja tegemist on Vadi parima raamatuga, seda eelkõige 3 erineva jutu õhutusel - “Tartu surm” (nö kirjanduspreemialik ilukirjandus ehk muuhulgas Ehlvesti mütologiseerimine), “Revident” (vaimukas omamoodi külaelu thriller; mind paneb ikka hämmastama, et niimoodi sundkorras on võimalik teksti välja imeda) ja “Toonesepad” (tõeliselt humoorikas lugu, nalja nabani, mingil moel kui “Tartu 7 venda”). Pea igas loos kirjutab autor kirjanik Vadist, aga selline “staaritsemine” pole üldsegi häirival moel, tegemist pole hulluva eneseimetluse vaid kirjandusliku mänguga. “Mitte sulada...” ja eelkõige laulupeo vahepildid on vast kogumiku nõrgemad tekstid, jäävad sutt suvaliseks lugemiseks muu raamatuga võrreldes (mõlema puhul tegemist selge tellimustööga?). Aga noh, põhimõtte värk.

Tuleb siis kurbusega tõdeda, et Vadist romaanikirjanikku ei saa. Mis siis ikka, elu läheb edasi. (No tõepoolest, “Toonesepad” on just-just õige pikkuse ja raskusega.)

“Kas see oli noorima onupoja vastuhakk või lihtsalt eneseväljendus, aga peale seda, kui ta oli käinud Norras, roninud koobastes ja mägedel, oli ta nagu vähe veidraks muutunud. Tema hakkas meisterdama aeda puust päkapikke. Võibolla oli ta saanud mõne ilmutuse osaliseks? Paljud täie aruga inimesed räägivad peale Norra mägesid, et päkapikud on olemas. Aga tema päkapikud, keset vanima onupoja sõjatehnikat, nägid oma tahumatuses välja veelgi jubedamad kui tavalised aiapäkapikud. Ta tegi neid alguses puuhalgudest, aga siis sai innustust juurde ja mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka toorikud ja päkapikud andsid juba jõuluvanade mõõdu välja. Mu õde hoidis kätega peast kinni, keskmine onupoeg oli nagu tavaliselt, kusagil sõjatehnika ja päkapikkude vahel, ja ei öelnud ikka veel midagi. Vanim onupoeg aga andis korra ühele päkapikule jalaga ja see lendas kompostihunnikusse. Seda pealt näinud noorim onupoeg oli aga nutu äärel ja lubas:
“Päkapikud seda asja nii ei jäta. Nad tasuvad kätte!”” (lk 190)

tavainimene

sehkendaja

päevaleht

sirp

H.P. Lovecraft – Hullumeelsuse mägedes (2011)

“Täiesti kindlalt jalutasime me keset surma, mis oli siin valitsenud vähemalt 500 000 aastat ja suure tõenäosusega kauemgi.” (lk 59) 

“Kui ma vihjan sellele, milline nägi välja sündmuste tervikpilt, võin ainult loota, et mu ülevaade tekitab neis, kes mind üldse usuvad, pigem kainet mõistust ja mitte suuremat uudishimu. Oleks traagiline, kui kedagi meelitaks sellesse kuningriiki, kus valitsevad surm ja õudus, seesama hoiatus, mis oli määratud neid heidutama.” (lk 64) 

“Kindlasti viibisime me kõike kummalisemas, inimvõõramas ja õudusttekitavamas planeedi nurgas. Kõigi olemasolevate kuivamaakohtadega võrreldes oli see paik lõpmatult iidsem ja meis süvenes veendumus, et see võigas kiltmaa peab olema tõepoolest müütiline luupainajalik Lengi kiltmaa, mida isegi “Necronomiconi” autor mainis suure vastumeelsusega.” (lk 78) 

“Meie edasiste käitumismotiivide selgitamine on midagi sellist, mille ma jätan psühholoogidele. Nüüd me teame, et laagris toimunud võigas tragöödia pidi olema leidnud lõpplahenduse selles kottpimedas iidvanas matmispaigas ja seetõttu ei saanud me enam kahelda, et ees ootasid meid sõnulkirjeldamatud ja vägagi reaalsed õudused.” (lk 88) 

“Mõeldes tagasi sellele hetkele, ei suuda ma täpselt meenutada, millised olid meie uued emotsioonid ja miks teravdas meie järgmine konkreetne eesmärk ootusärevuse äärmise piirini. Me ei kavatsenud kindlasti kohtuda näost näkku sellega, mida me nii väga kartsime, kuid ma ei eita siiski, et meil võis olla ähmane alateadlik soov jälgida teatavaid asju mõnest sobivast varjatud vaatluspaigast.” (lk 91) 

“Veel kord olen ma jõudnud jutuga kohta, kust on väga raske jätkata. Ma peaksin siia jõudnult olema juba karastunud, kuid on mõningaid üleelamisi ja vihjeid, mis jätavad sügavaid paranematuid haavu, ning neist jääb inimese sisse ainult ülim tundlikkus, nii et mälestused elustavad taas kogu esialgse õuduse.” (lk 101-102) 

“Kui see saatus, mis meid varjas, oli meie vastu armuline, siis see, mis lasi meil vilksamisi näha jälitajat, oli täiesti vastandliku loomuga, sest see ebamäärane nägemus, mis kestis ainult sekundi murdosa, on vastutav vähemalt poole selle õuduse eest, mis on meid sellest ajast peale kummitanud.” (lk 108)

Ja nii edasi. Kui seni oli mul skepsis Lovecrafti loome suhtes (loomulikult peale ühe raamatu lugemist), siis see raamat on küll vinge ja äratab arusaamist. Tagasivaade Antarktika ekspeditsioonile, mille käigus avastatakse ootamatud korjused ning seejärel hoopistükkis uus... maailm, miljoneid-miljoneid aastaid vana (Atlantis jms on ikka väga värsked nähtused selle kosmosest pärit tsivilisatsiooniga võrreldes). Kosmosesellid on päris võika välimusega (lk 24-27). (Oh, ja need koopahiidpingviinid.) Morbiidse arhitektuuri ja kunstiajaloo austajatele arvatavalt meeldiks selle maailma ehitus ja mälestusmärgid, ikka viisnurgad ja raidkirjad. Ja muidugi see Lovecrafti kasutatud painajalik meie-vormis jutustamine, mis süvendab lugejas õudust või nii. Ühesõnaga, moraal selline – ärge torkige Antarktikat! Ja miks mitte.

Uue sarja avapauk on paljulubav, näis, kui kauaks tegijatel jaksu jätkub. Igal juhul, huvitav lugemine ka õudusehuvita inimesele, pioneeri ausõna.

ulmekirjanduse baas

need read
bukahoolik

Evert Gregori – Kesk surnud lilli (2009)

Nojah. Lugu siis sellest, kuidas noormehel kipub elu kihva kukkuma. Ema sureb, ülikoolis vajakajäämised, nõudlik isa, nukker eraelu. Ta lahkub kodust ja lõpuks leiab kutsumuse lõikelilletööstuses ning armumises oma hulluarsti kaunisse seltsilisse. Kes on see võluv preili, küsinuks antiikkreeklane oraaklilt? Internet vastab, et võimalik näitlejahakatis. Lauri tutvumine Stellaga on paras stalkerlus (ameerikalikus mõttes), aga tõepoolest, kuidagi peab selle suhtega algust saama. Armutakse kõrvuni! (Poleks vaja olnud!) Korraga aga... hakkab tööandjast lõikelilletööstur rääkima oma tütrest, kes elab Itaalias vastse poja ja itaallasest armsamaga (kes pole üldsegi armas mees). Lauri mõtleb, nii-nii. Miks? Pole aega mõelda, kõik ta maailm kuulub Stellale. Ent ikkagi...

Veider naiivne naistekas või õigemini ei oska seda teksti kuidagi lahterdada – naistekas, arenguromaan, olmeromaan, noortekas? Samas raamat lõppeb sellise üllatuspommiga, et ohhohoo! Võikad enesetapud! Rikutud lapsepõlved! Petlikud isad(used)! Autor on stiililt üsna ökonoomne ja kuiv kirjutaja, pole siin suuremat belletristlikku tulevärki või väljendusrikkust ega midagi – ent samas ka mitte grafomaanlikku maotust (teksti puänti teades muidugi võib leida õigustuse sellele vaiksele (või labiilsevõitu?) tekstihullusele). Vahel tundub (aga enamjaolt mitte) nagu olnuks selle raamatu kirjutamine autorile teraapiline tegevus – umbes nagu psühhiaater soovitab oma jaburavõitu vestluses (lk 57-58). Nojah, ootamatu raamat.

“Veel üks faktor pitsitas, kuid samal ajal ka erutas Lauri südant. Ta oli kord kohtunud Solveigiga, kes, samuti musta riietatud, oli Stellaga kohtumisele kaasa tulnud. Naine, kes nägi välja kui tütre tulevikumudel, jättis Laurile erakordselt sümpaatse mulje. Tema sõbralik naeratus ja tasakaalukas jutt näis meeldiv ja kohane. Ta ei peljanud millestki kõnelda ning jutt ei muutunud ebameeldivaks ka pealtnäha sobimatute teemade puhul. Niisiis oli tulevase ämmaga hea kontakt aegsasti loodud. Kuid Lauri südant näris tema teinepool – doktor Samuel, kes Lauri jaoks oli seni ju vaid arstionu. Temaga ei olnud Lauri kui väimees veel kohtunud. Siinsamas pubis, Solveigi ja Stellaga kohtudes tunnistas Lauri viimaks ka Solveigile üles fakti, et tunneb doktor Samueli, kelle juures on käinud rasketel aegadel hingeabi otsimas ja seda ka saanud.” (lk 185)

mmx

Tuuli Taul – Täiuslik ja turvaline (2010)

Blogi kõige esimesel hääletusel sai teatavasti Taul valitud Ilusaimaks Eesti Kirjanikuks – mis on tõesti tõsi (ah, olid ajad kui ETV luuleminutites esinesid kenad neiud). Lõpuks siis raamatki loetud (täiuslik ja turvaline, just nagu see blogigi) ning sellest koorus paar mittelöövat sabatut lauset.

Luule noore naise muredest ja rõõmudest, teksti katkendlik voolavus on kuidagi agressiivne – või teisiti mõeldes, proosalik luule, mis viib muidugist mõttele, et Taul võiks unustada luulega tegelemise ning pühenduda tõelisele loomele ehk Romaani Kirjutamisele. Milleks küll luuletada kui leidub paremaid tegevusi nagu hea tahke proosa loomine? Mis on tõeline loomevabadus? Proosa! (Tegelikult draama samuti, aga see on kõrgem pilotaaž.) Ja kõiksugu proosaideid leidub siin raamatus küllaga, lase aga vaid lool joosta. Ja et selge oleks – eelnev jutt pole mingi salvav iroonia vms; tõepoolest luulet lugedes tekkis kujutelm, et see kõik võiks hoopistükkis proosana eksisteerida.

Huvitav, et Tauli pole märgitud copyrighti omanikuks või noh, ametlikuks tekstide autoriks – ju siis saab neid tekste vabalt oma huvides kasutada, kasvõi näiteks kellegi teise nime all avaldada. Ja see on tore, Värske Rõhk viib luule massidesse.

minni kunsti- ja kirjandusblogi

kultuurieugeenika

ekspress

sirp

looming

sirp

sirp

Helmut Roewer – Hammas hamba vastu (2011)

Raamatu alapealkirjaks siis “Saksamaa ja Nõukogude Liit külmas sõjas” ehk kuidas käis üks igavene luureteenistuste ringmäng Saksamaade, Nõukogude Liidu ja ta satellliitide ning lääneriikide vahel; erinevad organisatsioonid tegelesid mõrvadest mustamiseni ning õnnelikud pääsesid vaid vanglakaristusega (või toimikud jäänud avastamata). Sakslased armastavad reeta Saksa riike, nad hindavad nuhkimist ja spioneerimist, võiks sedastada ülemeelikult. Autori iroonia kõiksugu reeturite kohta on kohati maitsetu või labane, aga noh, vahel naljakas ka. Tegemist pole just tõsiteadusliku uurimusega.

Põnev lugeda, et Briti luure transportis luurajaid meritsi Baltimaadesse tervelt 1955. aastani, mil viimane retk maabus edukalt Saaremaale (lk 40-41).

“Kaugeltki kõik rahupooldajad ei leppinud kommunistide domineerimisega vestlusringides ja -klubides, sest viimaste vaidlustaktika oli heausksetele võõras. Seda lihtsat võtet oli edukalt kasutanud juba Vladimir Lenin. Otsuse langetamist lükati tühja lobaga nii kaua edasi, kuni enamus – normaalsed inimesed olid koosolekult minekut teinud ja vähemus selle vastu võttis. 1960. aastate lõpust juurdus säärane demokraatiavorm Lääne-Saksa ülikoolides, mille tagajärjel üliõpilasesindused võtsid vastu hämmastavaid otsuseid.” (lk 155-156) 

“Kui mõni Nõukogude diplomaat paistis väljaspool oma kogukonda silma joviaalsuse, keskusteluvalmiduse ja tolerantsusega, siis võis kindel olla, et ta esindab KGBd või GRUd. Teine kindel kriteerium oli vaadata, kuidas keegi raha kulutab. Luurajad andsid marku lahtise käega välja ka pornoajakirjade eest, teised veeretasid poes iga penni näppude vahel.” (lk 168)

Meelis Oidsalu – Koertepõud (2008)

Luulekogu maaelust pintsaklipslastele, ikka ilus ruraalne stseen, veri ja eksistentsiaalne äng. Elu on mujal, mõtleb keegi. Kus näed kujundit, püüa seda argiseks väänata. Pisarad läbi naeru või kuidagi.

AED

vanaema ulatas kirve

palus mind ja mu kaksikvenda tappa

supi jaoks kana

asetasime linnu pakule

aga ta pääses

me lapsikute löökide alt

hüples õue mööda katkise kaelaga

pea naljakalt ripnemas

keksisime tal järel

kaelad kõveras

kööki naastes olime rammestunud verised ja rõõmsad

kuhu kana jäi küsis vanaema ja

liipas ohates aeda

(lk 28)

sirp

päevaleht

Richard Dawkins – Luul jumalast (2011)

“Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.” (lk 11)

Jumalat ei ole ja pole olnud. Eestis selline täppisteave just suuremat meeleliigutust ei peaks tekitama, aga mujal ehk küll. See raamat pole tõsiusklikele, sest, noh, neid ei saa ümber veenda (jumalasse tuleb uskuda jne), küll aga kõigile teistele, kel vähegi huvi religiooni ja/või loodusteaduste vastu. Keskel on 1-2 peatükki, mil mul juhe vähe kokku jooksis (mis pole muidugi eriline näitaja), aga muidu on igati arusaadav tekst. Eks siingi raamatus on mitmeid väljendusi, millele saaks nagu vastu vaielda, aga noh, kui lähtutakse loodusteaduslikust vaatepunktist, siis on rõhud vähe asjalikumad kui minusuguse rahvusromantilised vaated eluolule. Õigemini ongi raamatu point kokkuvõetav alltoodud tsitaatidega.

Ahjaa, kas üleüldine moraal põhineb pühakirjal, nagu väidavad usklikud (pole usku, on anarhia)? Ei põhine, ütleb Dawkins, moraalireeglid kujunevad niiehknaa ühiskonnas vastavalt Zeitgeistile (lk 265-273; seal ka toredad “ateisti 10+4 käsku”).

Raamat suurendab õudust Ameerika ees selle fundamentalismi pärast – tavaliselt vaatad sellist “tsirkusest” mööda kui (endale) mitte tõsiseltvõetavast totakusest, aga tegelikult on see ikkagi hämmastavalt jube.

Dawkins on muidugi paras jutustaja ja kõrvalepõigete austaja, nii saab lugeda nii mõndagi seltskondlikku ja muidu poleemilist. Natuke päevakajaline samuti, suisa veel ilmumisaasta juhtumistele on viiteid.

“Selle asemel defineerin ma jumala hüpoteesi märksa kergemini kaitstavamalt: on olemas mingi üliinimlik, üleloomulik mõistus, kes tahtlikult kujundas ja lõi maailmakõiksuse ning kõik selles sisalduva, kaasa arvatud meie. Minu raamat toetab alternatiivset lähenemist: ükskõik milline loov mõistus, mis on piisavalt keerukas, et midagi kujundada, saab olla tekkinud vaid pika järkjärgulise evolutsiooniprotsessi lõpptulemusena. Loov mõistus, tekkinud evolutsiooni teel ja seetõttu ilmunud universumi alles üsna hiljaaegu, ei saanud kuidagi selle kujundajaks olla. Selliselt määratledes on jumal luul, ja nagu näitavad selle raamatu edasised peatükid, üsna ohtlik luul.” (lk 41-42) 

“On üsna kulunud klišee (ja nagu paljude klišeede puhul, nii puudub ka selles igasugune tõetera), et teadlased tegelevad rohkem “kuidas”-küsimustega ning teoloogid on pädevad vastama “miks”-küsimustele. Mis siis on see “miks”-küsimus? Iga ingliskeelne lause, mis algab sõnaga “miks”, ei ole ju tõsiselt võetav küsimus. Miks on ükssarvikud seest õõnsad? Mõni küsimus lihtsalt ei väärigi vastust. Mis värvi on hajameelsus? Kuidas lõhnab lootus? See, et küsimust saab esitada grammatiliselt korrektses inglise keeles, ei tee sellest veel sisukat ega tõsist tähelepanu väärivat küsimust. Ja isegi siis, kui küsimus on asjakohane, ei tähenda teaduse suutmatus sellele vastata veel seda, et religioon on selleks suuteline.” (lk 66) 

“Fundamentalistid teavad, et neil on õigus, sest nad on pühast raamatust tõde lugenud ning teavad juba ette, et mitte miski ei suuda nende uskumusi kõigutada. Püha raamatu tõde ei ole saadud mitte arutluskäigu tulemusena, vaid see on puhas aksioom. Raamat on tõde ja kui tõendid tunduvad sellega vastuollu minevat, siis tuleb kõrvale heita tõendid, mitte raamat. Vastupidiselt sellele usun mina kui teadlane midagi (näiteks evolutsiooni) mitte püha raamatu lugemise põhjal, vaid seetõttu, et olen uurinud vastavaid tõendusmaterjale. Tegemist on täiesti teistsuguse lähenemisega. Evolutsiooni käsitlevaid raamatuid ei usuta mitte selle tõttu, nagu oleksid need pühad. Neid usutakse selle tõttu, et need esitavad tohutul hulgal igakülgselt toetatud tõendusmaterjali. Põhimõtteliselt võib iga raamatu lugeja selle tõendusmaterjali ise üle kontrollida. Kui teaduslik raamat millegi suhtes eksib, siis on vältimatu, et lõpuks keegi selle vea avastab ning järgnevates raamatutes on see juba parandatud. Pühade raamatute puhul on asjalood ilmselgelt teistmoodi.” (lk 284) 

“Kristlus, just nagu islamgi, õpetab lastele, et küsimusi mitteesitav usk on voorus. Sa ei pea oma usku kuidagi kaitsma. Kui keegi teatab, et mingi asi käib tema usu juurde, siis laialt juurdunud tavade kohaselt on ühiskonnal kohustus “austada” seda ilma küsimusi esitamata ning hoolimata sellest, kas see kuulub ka nende usu või mõne teise usu juurde, või ei ole üldse usuga seotud; seda tuleb austada kuni selle hetkeni, kui see ilmutab end mingi kohutava verevalamise läbi, nagu seda oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine või Londoni või Madridi pommirünnakud. Sellele järgneb vastuvaidlejate koor, kui vaimulikud ja “kogukonnajuhid” (kes nemad üldse selleks valis?) üritavad seletada, et ekstremism on “tõelise” usu väärastunud vorm. Kuid kuidas saab tegemist olla usu väärastumisega, kui usul, millel puudub igasugune objektiivne põhjendus, ei ole mingeid kindlaksmääratud standardeid, millest kõrvale kalduda?” (lk 308)

 skeptik
sirp

Veiko Märka – Põletada pärast lugemist (2009)

Kultuuriajakirjanik Märka on aastatega tõsisemaks muutunud, või noh, pole ammu ta avalikke esinemisi näinud. Mõnede päevakajaliste luuletuste puhul annab mõelda, et mis on mis ja kuidas (nt räuskav Tarand ja kraanajuht Kägu, lk 35-36). Võiks hakata Ji sarja koguma, saaks riiulisse nummerdatud raamatuseljad, oleks kohe mida vaadata.

ARNO PIJPERSI LAHKUMINE

Kui see olex minu teha

mida teex ma pijpersiga?

amsterdami ajax

(lk 10)

TÕDEMUS 12

kokutaja

ilus unistus:

valgevene-vene-venezuela

sõjaväemanöövrid

(lk 24)

VÄIKE PERENAINE

(maxi version)

Olen väike perenaine,

kasvan rõõmuks perele.

Lõigun nii, et näppe lendab,

küürin küüned verele.

Olen tubli perenaine,

keedan, küpsetan ja koon.

Õhtul, siis kui tööd on tehtud,

ennast mäluauku joon.

Röster välja lükkab üha

uusi kassipoegi.

Viina kõrvale neid kulub

nii et ära loegi.

Kes seal röögib, kui ma köögis

potte-panne kasin?

See on vanaema, teda

peseb pesumasin.

Olen tubli perenaine,

kuid mu mees on siga.

Mööda kööki jahin teda

nüri vikatiga.

Täpselt torkan tera makku,

kui saan kätte taadi.

Siis ma, sõbrad, teidki kutsun

sööma notsupraadi!

(lk 42)

looming
raamatumaailm

Irena Tarvis – Tasakaalu Tiivad (2006)

Luulekogu on välimuselt selline nagu õige luulekogu olema peab – tõeline DIY. Mõnusalt kokkuklammerdatud, taskupärane ja ei mingitki märki väljaandmise kohta – täiesti tõsiselt, selline lähenemine mulle meeldib (siiski leidub üks ajaleheartikkel, mis paljastab saladusi). On omaette küsimus, kas sellise trüki puhul on tarvis illustratsioonideks just värvilisi digifotosid kasutada (sest paberil pole tegemist just arvutiekraani kvaliteediga), aga – miks mitte. Kahjuks ei leidnud netist kaanepilti ja laiskus takistas seda ise tekitamast; no seal on foto merelainest.

“Siis kui kurb on kallim, vend või õde,

ikka lohutan: “On laul Su parim sõber!”

Laul annab päikest, külvab hingesooja,

on rõõmude ja naeratuste looja.

Läbi pisarate ikka edasi,

õige lauluga on asi sedasi!

Siiski ainult rõõmuga ei minda -

on neid, kelt nõuab laul ränkrasket hinda.

Kui annet antud, oskust hääli seada,

pead kaunist looma kurjaga ja heaga.

Läbi pisarate ikka edasi -

õige lauluga on asi sedasi!”

(lk 5) – sellist entusiasmi on tore kohata, oleks vaid rohkem inimesi, kes teisi niimoodi masendusest välja rebiks. Õige lauluga on asi sedasi!

“Sinu kõrval võiksin saada vanaks

käia sama teed võin, kuni tuksub rind.

Olla igavesti ainult sinu omaks -

ainus unistus, mis ikka painab mind.

Oled kirgas nagu tähistaeva valgus,

sama soe kui jaanituleloit,

nõnda erutav kui hommikune algus,

päevakelme, päiksekullas koit.

Sinu kõrval ma ei jäägi vanaks,

olen alati kui karske vesiroos!

Kui vaid tean, et, armsam, sinagi jääd

samaks

ja me lähme läbi elu koos.”

(lk 7) - “karske vesiroos”, hea leid. Tarvis on üpriski vanamoelise harrastusluule esindaja, ja vahelduseks on seda mõnus lugeda.

“November

Ma armastan Sind,

Sinu raagus valguses

lõputult kuivavaid pesusid,

millelt taevased tuuled

on puhunud ära

loputusvahendi imala tehislõhna.

Ma armastan Sind,

Su niiskeis hommikuis

haledalt kaebavaid tuuli

ja talve ootavaid puid.

Nende siirast häbitut alastust,

mis laseb paista mu aknasse

kuivavaid pesusid.”

(lk 22) – siin on autor liialt moodsaks läinud ja kohe luuletus lonkab neljal jalal. Aga see võib olla muidugi taotluslik, “loputusvahendi imala tehislõhna”-rida on nii karjuvalt loperdav, et tõepoolest, kes teab!

Palju õhkavaid ja erootilisi ja naiselik-emalikke värsse on eelkõige luulekogu viimases tsüklis “Unistuste tiivad...”, kus kordub ikka teemana suvise armuöö veetmine (eelkõige looduses), mille järel üks asjapooltest on hommikul igaveseks kadunud, ja nii suvest suvesse. Nojah.

Julio Cortazar – Salarelvad (2011)

Julge tõlkevalik “Ajavaimu” sarjas, pole raamatu väljaandmist toetanud Kultuurkapital ega mõni muu institutsioon; ei kujuta ette, et sel raamatul oleks just palju lugejaid, tegemist pole ju Dahli või mõne muu väikekodanlikumale maitsele sobiva lühijuttude koguga. Aga kes teab, eksida on rõõm ja postmodernism toidab vaimu. Sest tegemist on mõistmist avardava raamatuga. Või kantseliitlikult väljendudes – kultuuripilti rikastav tekst. Mis on, tõesti, tõsi.

Minu jaoks hakkas raamat tööle alates kolmandast jutust; “Ema kirjad” on taastõlge ning “Hea teeninduse” puhul kerkis pähe mõte, et Cortazari tõlke lauseehitus on huvitav ja irriteeriv (mis on õigupoolest terves raamatus eriskummaliselt huvitav; nihkes, üleliigne, rütmitu, külluslik, ebamugav – ehk siis hea). “Saatana ila” tekitab oma nihkuvuses muidugi üleüldist segadust. Sommer on oma proosaga vast pürginud sellise kõnepruugi või deliirse normaalsuse poole, mis paiskub esile “Tagaajajas” - ja see lugu on tõsine meistriklass ka minu labasele maitsele, seda lugedes meenus see narkootiline laks, kui sai viimati tõsiselt head teksti avastatud (selle laksu tagaajamine / kordamine muutub üha raskemaks; see lugu on ehk üks selle aasta tõlkeelamusi, vapustav (skisofreeniline?) tekstivoog pilves vaimuhaige muusiku auklikku maailma. Stiil! Lõpulugu “Salarelvad” on paras x-files või väärastunud lõige reaalsest välja.

Mitteromaanide veerimine on tüütu, ent “Tagaajaja” on ikka nii hea proosalaks, et oiga mõnust.

“Nüüd möödub üks suur valge pilv, nagu kõik need päevad, kõik see loendamatu aeg. Mis öelda jääb, on alati üks pilv, kaks pilve, või pikad tunnid täiuslikult puhast taevast, nööpnõeltega minu toa seinale kinnitatud imepuhas ristkülik. Seda nägin ma silmi avades ja neid sõrmedega kuivatades: puhas taevas, ja siis üks pilv, mis sisenes vasakult, demonstreeris aeglaselt oma kenadust ja kadus paremale. Ja siis veel üks, ja mõnikord seevastu muutub kõik halliks, kõik on üks tohutu suur pilv, ja äkitselt krabisevad vihmapritsmed, tükk aega näeb pildi peal sadu, nagu tagurpidi nuttu, ja vähehaaval pilt selgineb, ehk tuleb päikegi välja, ja jälle sisenevad pilved, kahekaupa, kolmekaupa. Ja tuvid, vahetevahel, ja nii mõnigi varblane.” (“Saatana ila”, lk 70)

sehkendaja

päevaleht

sirp

Ain Väät – Rähni uus telefon (2002)

Illustratsioonid on lihtsad ja selged ja kergelt muhedad, nagu luuletusedki. Värssides on palju kordusi, aga nii vist jääbki lastele paremini meelde? Autorit võiks “süüdistada” liigses minimalismis, natuke mänglevamad ja sisukamad ta luuletused ehk olla võiks – aga samas, ega ma laps ole, vist. Peaasi, et kena helge maailm.

Heliredel

Ümberringi kõik on vakka,

kasvõi ise laulma hakka!

Heli magama läks lakka,

redeligi tõmbas takka. 

(lk 15)

Talvel

Talvel tihti praksuvad puud,

praksuvad õues

ja praksuvad toas.

Ei juhtu siis midagi muud,

kui külmemaks läheb õues

ja soojemaks läheb toas.

Toas ainult peab ahi olema

ja puud peavad ahjus põlema.

(lk 38)

James MacKillop – Keltide müüdid ja legendid (2011)

Sobilik raamat neile, kes otsivad inspiratsiooni fantaasiakirjanduse loomiseks, kõiksugu ripakil ja hägusaid lookatkeid või variatsioone on siin enam kui küllaga, võta vaid kätte ja asu klaviatuuri kündma. Olemata ise küll keldihuviline (aga väike uudishimu ikka, et millega siis tegemist), on siin raamatus esitatud lugusid ja tõlgendusi päris põnev lugeda, vanasti ikka inimestel katus sõitis.

Tegemist on igati teadusliku tekstiga, mitte mingi viirukipõletajate uinamuinaga (nii saab näiteks teada, et tänapäeva druiidivärk on ikka päris juurtetu, no vot, milline üllatus). Üpris lõbus lugeda, kuidas autor viisaka irooniaga kommenteerib uurimusi ja tähelepanekuid, mida on teinud erinevad müütide ja legendide uurijad. Kahju, et raamatus puudub igasugune pildimaterjal keldi taiestest, millest pikas sissejuhatuses palju juttu.

Jeerum, ei viitsi ja ei taha mõistlikku juttu kirjutada.

Kõige coolim keldi vägilane:

“Nagu mainitud eelmises peatükis, kus Finnabair kirjeldas inimesi oma emale Medbile, kujutati Cuchulainni sageli ette lühikest kasvu, tumedat verd, habemetu ja alati heatujulisena. Kirjeldused tekstides erinevad, kuid enamasti arvati, et ta juuksed on kolme värvi: juurelt pruunid, keskelt veripunased ja otsast blondid. Mõned tema tunnused on rohkem maagilist laadi ega meenuta tingimata nägusa mehe omadusi. Tal oli mõlemal põsel neli eri värvi lohukest: kollane, roheline, vaarikpunane ja sinine. Tema mõlemal silmal oli seitse pupilli. Tema kätel oli seitse sõrme ning mõlema jala seitse varvast andsid talle kulli või greifi haarde. Kuigi sellised tunnused võivad kõlada eemaletõukavana, nimetatakse teda enamasti nägusaks ja naiste silmis väga köitvaks. Võib-olla ei kujutanud muistse iiri kirjanduse lugejad alati kangelast üksikasjalikult ette.” (lk 220)

Kuidas sõpra õigesti tappa:

“Võitlus kestab neli päeva ning sisaldab nii kiidukõnesid ja solvanguid kui ka pidevat käsivõitlust. Mehed raiuvad üksteise küljest lapsepea suuruseid tükke, mis tekitavad nii suuri haavu, et neist võivad linnudki läbi lennata. Igal õhtul saadab Cuchulainn Ferdiadile kaane ja ravimtaimi haavade tohterdamiseks – ulsterlane ei taha, et tal oleks parema ravi eelis. Ferdiad omalt poolt jagab Cuchulainniga toitu. Kolm päeva ei suuda kumbki edu saavutada ning selle aja vältel kasutavad nad teineteise vastu viskeodasid, kergemaid ja raskemaid odasid ning võimsaid mõõku. Neljandal päeval võtab Cuchulainn kasutusele salapärase ja võimsa relva Gae Bulga, mille tarvitamist ta õppis amatsooni Scathachi käest. See oda siseneb ihhu ühest kohast, kuid avaneb siis ja tekitab kolmkümmend haava. Veel enne seda, kui Cuchulainn jõuab midagi ette võtta, torkab Ferdiad oma mõõga tema rindu ning Cuchulainn heidab oda läbi Ferdiadi südame, nii et see ulatub poolenisti seljast välja. Surmahoop aga alles tuleb. Vankrijuhi Laegi abiga heidab Cuchulainn Ferdiadi pihta Gae Bulga, mis tapab ta. Cuchulainn hakkab otsekohe halama oma peaaegu venna ja sõbra surma pärast, kuid ka ta ise ei suuda haavade tõttu ennast püsti ajada.” (lk 232-233)

Huvitav, mida suudavad nüüdisaegsed kaksteist luulekogu avaldanud autorid:

“Fian'i liikmeks olek oli eksklusiivne, aga mitte pärilik. Liikmeks soovija pidi end näitama nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ta pidi olema eeskujulik luuletaja ja kaheteistkümne luuleraamatu autor. Muude katsete seas pidi ta seisma puusani maa sees, käes ainult kilp ja sarapuukepp, samal ajal kui üheksa sõjameest heitsid üheksa vao kauguselt tema pihta odasid; kas või ühe haava saamine tähendas läbikukkumist. Taotleja lükati tagasi, kui relv värises ta käes, kui rippuvad oksad suutsid muuta tema patsi punutud soengut või kui ta astus läbi metsa sõites kuivale oksale. Ta pidi olema suuteline jooksult ületama kulmu kõrgusel seisvat puutüve ning suutma vaevata minna läbi põlvekõrguse puutüve alt. Üks raskemaid katseid nõudis okka väljatõmbamist jalast jooksu pealt, ilma tempot aeglustamata.” (lk 245)

Monty Pythonil on paar väga head keldilikku sketši.

sirp

Jaan Kruusvall – Nokturn järve ääres (1991)

Võib-olla

Inimesel peab olema mingi saladus või unistus tagavaraks; ta peab olema armunud või lootma, et teda ootab ees midagi – kangelastegu näiteks, oma elu rängematel hetkedel peab ta siis vastu, säilitab jõu ja värskuse.

See on nooruses nii.

Kuid vanemaks saades kaob kõik. Kõik on ükstaspuha. Ees ei oota midagi. Elu muutub rängaks katsumuseks. Kogu aeg võid välja lennata orbiidilt, lüüa saada.

Tegelikult aga ei juhtu võib-olla midagi hullu. Oled nagu päike, nagu kuu – vahel loojas, vahel särad. Rada on tuttav.

Pigem oled komeet, tohutu suure sabaga – liugled laotuse all, tekitades hirmu: enesele ja teistele. Jah, ka enesele.

Kuni kaod läbipõlenuna teadmatusse, lõpmatusse, jättes vaid (võib-olla halva) mälestuse. (lk 28)

Autsaideri ülestähendusi

Patuteel, mis põrgusse viib, teeb inimene aeg-ajalt peatusi paradiisis. (lk 55)

Elu jooksul näidatakse sulle, milline tühisus sa oled. Kui sa seda suudad vältida, on see lihtsalt ime. Ja sind imetletaksegi, seatakse eeskujuks. Tihti ilmaasjata. (lk 56)

Ma ei tunne iseennast ära. Ja ma ei otsigi enam iseennast. Keegi peab tulema ja mind mulle enesele tutvustama.

Ja võib-olla ta ei tulegi – see keegi.

See keegi, kes tunneks mu ära. (lk 56)

Mind ei huvita, mis on pärast surma, sealpool elu. Mind huvitab, mis oli enne elu. Mind huvitab, kas ma olin kunagi lill, puu, liblikas. Selles tundub lohutus olema, kui ma teaks, et olin kord midagi taolist. (lk 58)

Tundeid on võimatu kirjeldada. Kuid seda tuleb siiski teha. Selles seisnebki kunst. Ja selle võrra on kunst alati vaesem, kui elu. (lk 61)

Otsin iseennast. Kuhu ma kadusin. Jäin minevikku. Sealt ei saa ma end enam kätte.

Pean suunduma, ruttama tulevikku.

Sealt ei saa teised mind kätte. Nii näib. (lk 63)

Frédéric Beigbeder – 17,90€ (2011)

“Sa ei virise: kui sa kokat ei nuusiks, oleksid sunnitud helendavas kombinesoonis benžihüppeid tegema või grotesksete põlvekaitsmetega rulluisutama või hiina restoranis karaoket laulma või skinnide seltsis värvilisi peksma või koos vanade poosedega võimlemas käima või üksipäini spordilotot mängima või tegema diivaniga psühhoanalüüsi või taguma petistega pokkerit või surfima internetis või mõtlema sadomasohhismile või saleduskuurile või kodusele viskidieedile või aiapidamisele või murdmaasuusatamisele või urbanistlikule filateeliale või buržuaabudismile või taskumultimeediale või käsitöökursusele või anaalorgiatele. Igaühel on vaja midagi, millega stressi maandada, kuid sa saad vägagi hästi aru, et tegelikult kõik üksnes siplevad.” (lk 54)

Autoriga esmatutvus oli üsna jama, oli selline ilane lora prantsuse armastuse korrapäradest, ning selle avaldamine sarjas “Moodne aeg” ei pannud just vaimustusest oigama. Aga kui tõele au anda, siis võinuks käesolev tõlge hoopistükkis selle asemel säändses sarjas ilmuda. Käib kah üks armastuseloba, aga vähemalt segi teravama ühiskonnakriitika ja üleüldise hooramisega (mitte et see tähendaks, et värske kirjandus peakski olema kindlasti kriipiv ja vürtsikas).

Lugu siis sellest, kuidas kokaiinihuviline kopiraiter Octave soovib tööst vabaneda (kui juba rasedast sõbrannast sai lahti) ning koondamistasuga aega veeta. Aga ei lähe mitte õnneks, hoopis hullem, kõigest segasepanemisest hoolimata hinnatakse teda üha enam. Ning peale kokaiinivõõrutust jätkub peosegune karjäär, kuni...

Ei mõju just avastuslikuna, et reklaamiinimene on tegelt reklaamivastane jne, või mis hullem – peategelase ambitsiooniks on kirjutada romaan (võeh, kas pole tüütu lugeda sellest, kuidas mõnes järjekordses teoses mõtleb minategelane raamatu kirjutamisest?). Iseenesest ongi tekst üks hüüdlausete ja sloganite paraad, teadagi, jutt pahast reklaamist ja üleüldisest allakäigust jne, ent võrreldes Abbotiga ei jäta lugemine vähemalt leigeks, autori edvistamine (tõepoolest!) käib aegajalt (või pidevalt) närvidele, aga siiski loetav tekst ning finaal on rõõmsalt deliirne ja pretensioonikas. Ja see jabur mõrv ning jälgede peitmine, toredalt totter.

Tõlkija on vast kõiksugu sõnamängudega päris palju vaeva näinud; pesupulbrireklaamijad, haarake talendist kinni.

päevaleht

ekspress

lugemik