27 september, 2016

MercA – Allääres (Looming 9, 2016)



Padunatsionalistlik jutt tuleviku Eestist, mis kuulub Euroopa Kalifaati. Naised peavad kandma burkat, sealiha ja alkohol on keelatud, mehed ja naised sõidavad eri bussidega ning sisserändanud on hullemadki kui omal ajal Nõukogude Liidust tulnud (autoril pole nostalgia niivõrd praeguse aja järele kui pigem 1980ndatest aastatest).

Lugu on sellest, kuidas Merca nimeline vanem (nii seitsmekümnendates) naine läheb Setumaa kodutalust (peale islami nuhtleb Eestimaad ka kliimasoojenemine, mis on siinset pinda rüüstanud) Võru kaudu Tartusse – viib oma pojale suitsusinki ja puskarit. Poeg on Tartus budistlikus kloostris (Kloostri tänaval) – islam on küll kristlikud sümbolid hävitanud, kuid lubab kummardada jõuetumaid pühadusi, nii on Tartus lubatud budistlik klooster ja nii on seto tsässonites ikoonide asemel Peko kujud (peategelane tunneb küll takkajärgi igatsust ikoonide järele, olgugi et ta nooremana polnud just kristluse poolehoidja). Aga jah, kui Setomaal on veel säilinud maarahvale omast, siis islamlik Tartu on küllaltki erinev meie heast vanast Emajõe Ateenast (no kui järgi mõelda, siis Setomaagi pigem selline… 1930ndate vaimus, talupidamised ja puha).

Et jah, see burka… no küll on jube riideese! Sellega ei saa ujumas käia (sest avalikkuses ei tohi end paljastada) ega midagi, vaid lumetormis on see asjalik kaitse. Burka puhul on maarahvas samas leidnud võimaluse, kuidas identiteeti teadvustada, samamoodi kui vanasti rahvarõivastega – nii saab burkakaunistuse järgi eristada, kas kandja on muulane või oma, kas on muhulane või mulk või seto. Kuid lisaks burkale rõhuvad maarahvast karistused, surmanuhtluse kõrval on kasutusel kepihoobid (nagu peategelase mees on just kogenud) või siis kividega pildumine (mida peategelasest seto mammi niisamuti on läbi teinud – tema käitus kangelaslikult ja leelotas loopimise ajal!).

Võiks öelda, et tekst on kirjutatud üsna paksudes värvides ning rõõmuks igale natsionalistlikule lugejale; lisaks äratundmist neile, kes on tuttavad nüüdisseto suurkujudega. Merca on varemgi ulmelisemat proosat kirjutanud (hiljuti ilmus üks proosakogu), kuid pole senini lugema sattunud.

26 september, 2016

Margaret Atwood – Süda vaikib viimasena (2016)



Minu kolmas Atwoodi romaan ja tuleb tunnistada, et autor on tõepoolest hea (tõsi küll, olen lugenud vaid tema ulmelisemaid romaane, nö tavaromaanide kallale pole jõudnud). Seekord siis utoopia Ameerikast, mis on majandusraskustesse sattunult muutunud õige vastikuks elupaigaks – mitte küll kõikjal pole täiega hull, probleemid on seal, kus möllab töötus. Nii elavad Stan ja Charmaine autos – majast on nad lahkunud, kuna… ei suuda laenu maksta ja on turvalisuse painav küsimus (autoga on vähemalt võimalik vägivallatsejate eest põgeneda (olukord pole niisiis nii hull, et kütust pole saada)).

Ühel hetkel mõtlevad nad osaleda eksperimendis, et pääseda sellest vägivaldsest tänavaelust – on kinnine linn, mis elab tsüklite kaupa, pool elanikkonda elab ja töötab linnas, pool elab ja töötab vanglas. Kuu aja pärast rollid vahetuvad, linnainimesed vanglasse, ja vanglavahetusest tagasi oma tavatöö juurde. Stan ja Charmaine võetakse sinna eksperimenti osalema – mõelda vaid, kord ja puhtus ja vägivallatus, enam ei pea autos magama! Kuu aega elavad abielupaari sulnist elu oma majas, seejärel kuu aega rügavad eraldi vanglas tööd teha, siis tagasi abielu manu. Linnake peaks meenutama 50ndate Ameerika ideaali (mis olevat kui õnnelikeim aeg). Samas – välismaailmaga puudub igasugune side. Teise vahetuse inimestega (majas elavad kordamööda kaks pere) ei tohi suhelda. Eks piiranguid on mitmesuguseid, aga moel on see justkui utoopiline (ja eelkõige turvaline) paradiis.

Kuid nagu selgub, pole paradiis siiski… reaalne. Nii tegelevad eksperimendi korraldajad (kes on nüüd seda linnvangla mudelit mujalgi edukalt käima lükanud) tulusa elundidoonorlusega (sest rikkurid tahavad kaua ja tulemuslikult elada) – kõigepealt kasutati selleks ära varem reaalselt vangi mõistetud kriminaalid (keda niisamuti püüti ümber kasvatada kodu-vangla vahetusrežiimiga, aga igati ebaõnnestunult), seejärel hakati elundidoonoreid mujalt ehk tänavalt hankima. Niisamuti hakati tegelema seksirobotite tootmisega üha hoogustuva rahvusvahelise turu tarbeks – aga nagu tööandjale mõneti valusalt selgub, on parim sekspartner ikkagi elav inimene. Ühesõnaga, leitakse ka viis, kuidas inimaju nii töödelda, et luua täiuslikke inimseksimasinaid. Et tegemist on niivõrd kinnise ja seetõttu salapärase eksperimendiga, on ajakirjandusel hirmus himu teada saada, millega seal eksperimendilinnakeses õieti tegeldakse. Ja peategelased on need tallekesed, kes peavad nii mõndagi seepärast ohverdama.

Peategelastest paar Stan ja Charmaine (kes kumbki seda lugu jutustavad) pole otseselt sellised tegelased, kellega tahaks nüüd samastuda (sest Atwood on ikkagi osav autor). Kui Stan on nagu on, selline mühaklik mees, siis Charmaine ja tema… valikud (mis õieti pole just valikud), on õige… noh, keerulised. Noorpaari armastuski on selline… mitte just tüüpiline armastusromaanidele, Atwood on ka seda õige musta huumoriga vürtsitanud (jajah, finaal). Ühelt poolt elad neile kaasa, et nad ikka jamadest pääseksid, teiselt poolt – aga mida hullu võiks veel nendega juhtuda. Natuke arusaamatuks jääb, et kui raamatu algul on kujutatud eriti lohutut kirdeosa Ameerikat, siis lõpus pole suurt midagi sellest kirdeosa õudusest.


„Soovin sulle imekaunist reisi,“ lausub ta. Patsutab mehe kätt ja keerab selja, et ei oleks näha, kuidas ta süstlanõela pudelikesse pistab ja süstla täis tõmbab.
„Ärasõit,“ ütleb ta reipalt. Veeni leidnud, torkab ta nõela sisse.
Ömmömmömm, mõmiseb mees. Keha kaardub. Silmis on õud, kuid mitte kauaks. Nägu lõtvub; põrnitses pöördub temalt lakke, tühja valgesse lakke, mis mehe jaoks ei ole praegu tühi ega valge. Mees naeratab. Charmaine mõõdab protseduuri pikkust: viieminutine ekstaas. Paljud ei saa elu jooksul sedagi.
Siis teadvusekaotus. Siis lakkab hingamine. Süda vaikib viimasena.“ (lk 88)

„Ta ei olnud ju läinud Stani tapma. Mitte Stani. Aga kuidas oleks ta saanud teisti talitada? Temalt taheti, et ta kasutaks pead ja eiraks südant; kuid kerge see polnud, sest süda vaikib viimasena ja tema süda tuksus sees terve süstla ettevalmistamise aja, mispärast ta oligi nutnud algusest lõpuni. Toibudes lebas ta juba valutava peaga kodusel diivanil.“ (lk 209)


23 september, 2016

Cory Doctorow - The Jammie Dodgers and the Adventure of the Leicester Square Screening (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)



Lugu lähitulevikust, mis on nii valvatud ja reglementeeritud, et vabama ellusuhtumisega inimestel on vähe keeruline elada – näiteks neil, kes soovivad internetti erinevateks allalaadimisteks kasutada. Aga illegaalne allalaadimine, sellega vahelejäämine toob endaga kaasa karistuseks näiteks aastaks ühendusest ilma jäämist... mis tähendab, et nii töised kui sotsiaalsed kohustused jäävad täitmata.

Loo peategelasteks on kaks noormeest, kelle perekonnad on kasutanud nende netikasutuse tõttu oma kodud – pole netiühendust, pole tööd või töötu abiraha. Noormehed on enamvähem kodutud ning nendega on ühinenud teised noored, kel niisamuti tehniliste probleemide tõttu kodustega mõningaid arusaamatusi, mistõttu peavad noored paremaks tänaval elada (gänginimeks on valitud „Jammie Dodgers“). Aga peategelased pole niisama pisikurjategijad, nemad on loomingulised inimesed ja ühel neist on ambitsioonikas projekt – ta on kokku monteerinud klipi ühe filmitähe eri rollidest läbi aegade ning ta sooviks oma tööd avalikkusele näidata (väga illegaalne tegevus, sest karmid copyrighti reeglid jms). Selleks on neil vaja üht vana ja erilist telefoni, kus on olemas spetsiifiline projektor, mis oleks võimeline suurema projekti puhul töötama. Et tegevus toimub Londonis, siis see linn on turvakaameraid enam kui täis tuubitud, mistõttu tuleb kasutada eri nippe, et kaamerad noorte nägusid äratuntavalt ei salvestaks jne. See vana telefon näpatakse ühest pandimajast (enamvähem eetiliselt, eksole) ja peale mõningast nokitsemist on see sobilikult töökorras. Leicester Square'le paigutatakse vajalik tehnika...

Pilguheit lähitulevikku, mis oma reglementeeritusega on mõneti ebamugav. Doctorow ongi ehk selles loos netivabaduse eest võitleja, nii on siin mitmeid torkeid korporatsioonide ja seaduste suunas jne. Nii moodustub mõneti didaktiline ja paatoslik lugu noortest, kes tahavad midagi loomingulist teha, aga oh millised seadused küll ei lase neil rahus möllata. Natuke samas voolusängis Hortoni antoloogias ilmunud tekstiga, kus vabadusvõitlejast noorik alustab ülikoolis õpingutega (lugu röstrist võiks paikneda sutt kaugemas või fantastilisemas tulevikus).

Tekst loetav siin.