loterii: Rich Horton – The Year's Best Science Fiction & Fantasy (2015)

Väike probleem selles, et ei pidanud antoloogiat kaanest kaaneni lugema, sest varasemast on 8 lugu läbi hekseldatud (niivõrd-kuivõrd), nii on jäänud selle antoloogia kontekstis hindamata mitu väga head lugu (Arnason, Liu, Kelly, Goss, Roberts), ent samas ka paar niru lugu (Swirsky, Rajaniemi), mis panid omal ajal kannatuse proovile. Nii Strahani kui Hortoni kogumikest saaks teha üsna hea omapoolse aasta parima antoloogia – siit raamatust võtaks kindlasti Cooney'i, Granti ja Jenningsi tekstid; mõelda võiks ka teiste tekstide puhul, mil olen range ja teravmeelse hindamisega andnud vähemalt 5 punkti.

Eks see punktide jagamine on tegelikult vägagi subjektiivne, ning tuleb ausalt tunnistada, 2-4 punkti saanud tekstid võivad kirjanduslikult mõndagi väärt olla, aga mulle lihtsalt ei istunud – sõltuvalt keeleoskusest, tujust või maitse-eelistustest (veider, aga see tujufaktor on tõeliselt oluline). Tahaks iga autori puhul veenduda, et kas esmamuljet või väikest kogemust on võimalik parandada või kinnistada.

Käesolevale antoloogiale on lisatud soovituslik lugemisnimekiri teistest 2014. aastal ilmunud headest ulmelugudest, mis annab kerge võimaluse võrrelda Strahani ja Hortoni SF&F maitseid – kui mõlemas antoloogias kattub 6 lugu, siis Hortoni kolme lehekülje pikkuses lisanimestikus on veel vaid 4 lugu, mis muidu Strahani antoloogias publitseeritud (kahju, et Strahanil sellist nimekirja pole; küll saaks õrnalt võrrelda Dozois SF parimate antoloogiaga – nii on näiteks kõigis kolmes kogumikus esindatud kolm lugu – Kelly, Liu ja Swirsky). Võib muidugi mõelda, et ehk koostajad väga soovigi kattuvate tekstidega raamatuid välja anda – nii on näiteks Reed esindatud kõigis kolmes antoloogias, aga nelja erineva looga.

Kerge mõtteuid on, et kui Strahanil tundub olevat eesmärgiks võimalikult mitmekesine antoloogia, siis Hortoni eesmärgiks justkui võimalikult kirjanduslikult heatasemeline (nagu ta eessõnas oma programmi rõhutab) antoloogia. Mis on võõrkeelsele lugejale nii ja naa – lihtsalt hea ingliskeelne ulme võib jääda kaugeks või mittemidagiütlevaks, lihtsalt mitmekesine ulme võib panna õlgu kehitama (ja muidugi vastupidi). Kuid tõepoolest – mitmel puhul tunnen, et mu oma keeleoskus ei suuda lugudes kõiki finesse hinnata, niiet eks see üks poolpimeda jalutuskäik ulmedžunglis ole.

Derek Künsken “Schools of Clay” 3/10

K. J. Parker ”Heaven Thunders the Truth” 5/10

Sandra McDonald “Selfie” 4/10

Richard Parks “The Manor of Lost Time” 5/10

Sofia Samatar “Howto Get Back to the Forest” 4/10

Yoon Ha Lee “Wine” 3/10

Robert Reed “Every Hill Ends with Sky” 5/10

Damien Ober “The Endless Sink” 4/10

Alaya Dawn Johnson “A Guide to the Fruits of Hawai'i” 4/10

John Grant “Ghost Story” 6/10

Charlie Jane Anders ”Break! Break! Break!” 5/10

Kathleen Jennings “Skull and Hyssop” 6/10