YA laadis lugu tuleviku repressiivsest
ühiskonnast. Teatud vanuses lapsed eraldatakse peredest ja
kasvatatakse edasi laagrites, et nii vormida neist ühiskonnale
sobivad liikmed. Õpitakse, suheldakse eakaaslastega, saadakse
täiskasvanuks. Mõni aastakäik õpetatakse teenindajateks, mõni
läheb tootvale tööle, pooled aastakäikudest jätkavad sõjaväes.
Aga sellega asi ei piirdu. Et kodanikke
kontrolli all hoida, on neisse opereeritud-sisestatud aparaat, mis
neid rahulike ja kuulekana hoiavad (noh, et eritab vajadusel
inimkehha mingeid aineid). Ja et tegemist pereväärtusi teatud
määral vajava ühiskonnaga, siis laagris olevad lapsed peavad looma
nö ema- ja isakujud, mida siis peab austama jne (eesmärgiks oligi,
et pärisvanemad oleks ununenud). Neid omalaadseid tootemeid tuleb
kaasas kanda ja austust avaldada. Ütleme nii, et lapsed pole
sellisest ühiskonnaõpetusest just ülemäära vaimustunud – eriti
veel kui murdeiga märatseb peas ja kehas. Aga eks mässamisel on oma
hind ja kõige sobimatumad kaovad...
Loo puhul siis tegemist minajutustaja
tagasivaatega ühele dramaatilisele laagristseenile, kui ta sõbranna
ärgitas süsteemi vastu tegutsema. Tüdrukute kamp küttis üksteist
üles ja püüdis seejärel üheskoos välja oksendada seda kehas
peituvat aparaati, aga ebaõnnestunult. Tõsi küll, peagi veetakse
peamässaja nende hulgast minema. Ja nüüd siis teenindussfääris
töötav ja laagrikaaslasega abiellunud naine nutab noorust ja
mässajast sõbrannat taga. Ja seda, et nendega tehakse midagi
kahtlast. Aga noh, küllap see kehaseade ta taas maha rahustab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar