Sarnane Swirsky pisarakiskujaga (mis ka
samas antoloogias olemas), aga vähe loetavam ja kergekaalulisem.
Tulevik on täis tehnikaimesid – on võimalik elada Kuul, tore
puhkus on ajas rändamine ja inimesest on võimalik teha koopiaid.
Mitte kloone, aga selliseid tehislikke inimsarnaseid tooteid – ja
mitte roboteid, vaid ikka õigete parameetrite ja soovitud ajumahuga.
Annad tellimuse, valmib mõne nädalaga, ning siis kasutad, millal
vaja.
Selles loos luuakse koopia (“selfie”)
ühest tütrest, kes ei viitsi isaga ajarännureisidel kaasa käia.
Tüütu 19. sajand, ebamugavad riided ja mis veel hullem – ei saa
kasutada igasugu vidinaid, mis muidu igapäevaelus aitavad või meelt
lahutavad. Parem on Kuule minna, kus elab tütre sünnitanud ema,
ning viimaks emaga tutvuda normaalsemas keskkonnas. Tehakse koopia,
mis on pea kõigi kogemuste ja mälesustega nagu tütrel – välja
arvatud need, mida see tahab isa eest varjata.
Koopia tunneb end tõelise tütrena ja
on solvunud, et isa teda selle tütrega võrdleb ja järjepidevalt
koopiaks nimetab. Tekib rutiin – isa tuleb järgi (ee, lattu?),
lähevad reisile ja nii uuesti ja uuesti. Koopia märkab, et
ajarännujaamades... on aja jooksul reklaamid muutunud. Ja midagi on
valesti. Aga jah, ärkab, isa tuleb järele, lähevad reisile, koopia
on solvunud, et teda täieõiguslikuks tütreks ei peeta. Ühel
reisil kohtub ta... teise koopia – kes on tema originaali armastatu
koopia. Koopia räägib koopiale, mis naisoriginaaliga tegelikult
juhtunud on... Koopia läheb isa juurde aru pärima, sellele järgneb
blackout.
Lugu siis tulevikuühiskonna
toimimisest (eeldusel, et kõik areneb ja aineline heaolu jaguneb
sarnaselt nüüdisajale). Elu individuaalsete naudingute nimel, loo
tegelased ei kuulu just rikaste hulka, aga tööd tehes ja vaid
endale elades on võimalik nii mõndagi lubada – ajarändusid ja
kasvõi tütre kasvatamist (traditsioonilise peremudeli hukk!
Üksikema asemel tegeleb lapse kasvatamisega üksikisa). Tekst pole
teab mis kunstiline elamus, aga üle harju keskmise ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar