Ann Leckie – Abistav Mõõk (2016)

Peab tunnistama, et teist korda ja nüüd tõlget lugedes jääb raamatust parem mekk suhu kui esmatutvusel (küllap tuleb endale ka tunnistada, et ingliskeelse ilukirjanduse lugemine pole mul tugevuseks). Kui esimest korda käis närvidele see üpris aeglane tekst, siis nüüd... on näha kõiksugu ettevalmistusi triloogia kolmanda osa kokkupõrgeteks; kõik see kommete komöödia osutub lõngajuppideks, millest viimaks kampsun kootakse.

Et palju „sõnavahtu“ kulub Radchi ühiskonna toimimise kirjeldamisele, on osalt süü selles, et Breq pole inimene, ta peab enda ja teiste käitumist endale põhjendama ja lahti seletama. Reaktsioonid, mis muidu inimestel toimiks nö instinktiivselt, käivad Breqil läbi teadvustatud käskudeahela (jajah, inimaju on ülesehituselt keerukam kui arvuti jne). Ja nagu ikka, on küsimus selles, et kui adekvaatselt ta hindab varjundeid, kui palju ta mõistab enda ümber toimuvat (andmevooge ei suuda ta enam samas mahus vastu võtta kui laevana). See vana küsimus, et miks ta ei suuda eristada inimeste sugu.

Radchi kosmiline impeerium on paljuski... töödeldud, kunstlik maailm. Jaamad on tehisintelligentsi hallata, seal imiteeritakse kaunist loodust (muidugi, mis on kaunis ja tegelikult on iga keskkond loodus). Ümbrus peab olema esteetiline, seal pole omasoodu arenemist (siit ka probleem Athoeki jaama Allaiaga... mis põhjustabki jaamas tõsise avarii). Eks Radchi kultuur tundubki minu silme jaoks äärmiselt kunstlik ja reglementeeritud (see mulje tekib läbi Breqi filtri, ehk siis tõlgendamise küsimus jne). Mitme aastatuhande vanune kultuur, mida on muidugi raske võrrelda Maa tsivilisatsiooni ajalooga – mastaabid on lihtsalt niivõrd erinevad; Breq vaatlebki olukorda nö kosmilise impeeriumi vaatenurgast (kus on näiteks normaalne, et alistatud planeetide rahvastik külmutatakse ja veetakse nii mitme sajandi jooksul teistele planeetidele odavaks tööjõuks; rääkimata küsimus abistavatest). Samas on Radchi kultuur üpris bipolaarne oma valitseja kloonide tõttu, kes on teatavasti eriarvamusel, kuidas impeeriumi valitseda – ja selles triloogias ongi probleemiks, et valitseja eri kloonide vastuolud on löönud avalikult lõkkele, mille tulemuseks on kodusõda valitseja enda sees, eesmärgiga impeeriumi tugevdamine, kuid saaduseks on...

Ühesõnaga, eks sellise raamatu lugemine nõuab väikest kannatlikkust. Võõras kultuur on teistsugune ning küllap Leckie kirjapandu on üsna harjumatutel põhimõtetel ja traditsioonidel toimiv kultuur. Sel on näiline sarnasus meie kultuuriga (ikkagi korrastatud kahejalgsed), aga sel pole pistmist meie traditsioonidega (jälle see vana leierdav plaat, aga kas tõesti on inimeste sood niivõrd peidetud).

„Te võtate relva ähvardusel kõik, mida tahate, te tapate ja vägistate ja varastate ning nimetate seda tsivilisatsiooni toomiseks. Aga meie jaoks tähendab see teie tsivilisatsioon, et me peame olema korralikult tänulikud selle eest, et meid tapetakse, vägistatakse ja röövitakse. Sa ütlesid, et tunned õigluse ära, kui seda kuuled. Noh, ja mis muu on su õiglus kui sinu võimalus meid kohelda nii, nagu ise tahad, ja meie jaoks keeld end kuidagi kaitsta?“ (lk 198)

ulmekirjanduse baas

Nicola Griffith – It Takes Two (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu armastusest, mida on võimalik keemiaga toota või lõpetada. Armastus kui keemiline reaktsioon, mõõdetav lähedustunde tootmine. Loo kangelanna on ärinaine Cody, kes peab võitma oma bossidele lepingu Atlanta infotehnoloogiafirmaga. Ainult see Atlanta boss on üks ärritav tüüp, kes paneb võimalikke koostööpartnereid proovile, viies neid kohalikku stripibaari – millised on need inimesed siis... kui on hoopis teistsugune pinge kui läbirääkimistelaua taga? Cody on selles seltskonnas ainus naine ja ükskord varem on ta sama katse läbi teinud – kuid seda Cody parem ei meenutaks.

Õhtu algab, seltskond viiaksegi stripibaari, naine püüab klubis tagaplaanile hoida kui korraga tuleb lavale tantsijanna... ja mõlemad naised hulluvad teineteisest. Järgmine hommik ärkab Cody hotellitoas ja talle meenub see vapustav öö täis ainukordset seksi. Mis värk on? Nädala pärast tuleb Codyle ootamatult külla ta endine ametivend, kes on nüüd asunud tööle biotehnoloogiaga tegelevas firmas. Selgub, et Cody on osalenud katses, mille käigus prooviti armastuselaadse tunde tootmist; katses osales ka see tantsijanna, seepärast naised nii pööraselt üksteist ihaldasidki. Katsetus polnud just eetiline teadustöö, nii tehti naistele peale igat sessiooni mälupuhastus jne.

Et siis selline seksist särisev lugu lähituleviku võimalustest. Naine ärimaailmas, kus tuleb meeste reeglite järgi käituda, mis võib osutuda üsna alandavaks. Ja no mis siis see armastus ikkagi on?

ulmekirjanduse baas

P.I. Filimonov – Sõna jõud (Vikerkaar #3, 2016)

Kelmikas lugu argielu naistürannist, kes on enda teada vooruslik ning teeb mis tahab, kui on tarbinud küllaldaselt head valget veini. Aga mis toimus joobeseisundis, see ei lähe arvesse ning moraalset palet ei kahjusta. On mehi, kes püüavad naise joobeseisundist kasu saada, kuid Simotška puhul polnud miskit kindel (peale selle, et naine teeb nii, nagu tema tahab) – joomasena võis ta ühte heita ihara veinipakkuja asemel hoopis mõne järgmise mehega. Et hommikul virguda taasvoorusliku naisterahvana.

Nojah, Simotška sattus ühel oma reisidest aga idamaale, kus alkoholi tarbimine on keelatud. Kuidas nii, imestab naine, tema on külaline ja külalist ei koheldagi nii nagu vaja? Lennujaamas kohatud Bahram juhatab naise viimaks ühte salaalkoholiga kauplevasse urkasse ning Simotška... no tema peab valget veini saama ja tema ei pea selle eest maksma (ikkagi naine, ja pealegi külaline!). Kohalikud ärikad püüavad teha ähvardada, aga see on väga, väga rumal tegu...

Üsna humoorikas lugu, kus autorile on peamine ehk jutustamismõnu. Milline naine... nagu orkester! Teksti raamiks on idamaine jutustus kohalikule valitsejale sellest keeristorm-venelannast, kes saabub nende maale ja keerab kokku ootamatu segaduse (et siis eesti autor jutustab tänapäeva paigutuva idamaise loo venelannast). Eks seda võib võtta ka hoiatusloona, kindlasti leiab siit intertekstuaalseid vihjeid, kuid jäägu see targematele lugejatele.

James Patrick Kelly, John Kessel – Friend (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Sõber on töölise ametinimetus, kelle ülesandeks on hoolt kanda, et tähtedevahelistel nädalatest aastateni kestvatel reisidel oleks reisijad enamvähem korras, ta organiseerib neile lõbustusi ja seiklusi, vajadusel olles ise toetavaks õlaks või seksuaalsete pingete maandajaks. Sel ametiga inimesel on kosmoselaevas suurim võim ja vastutus – vajadusel võib Sõber tülikaid reisijaid sõidu lõpuni külmkambrisse pista (teades, et keskmiselt 1/20 ei ela seda üle).

Lugu on siis sellest, kuidas ühele sellisele tähereisile satuvad muuhulgas Sõbra ilmakuulus (ja ärritav) õpetaja ning Sõbra endine armastatu. Nagu selgub, soovib naine saada Maale, et end sealses tippseltskonnas tantsijana proovile panna, ning Maale saamiseks otsustab naine reisi jooksul seksuaalselt ja mitmekülgselt rahuldada Sõbra mõjuvõimsat õpetajat. Sõber kuuleb sellest plaanist ning jääb mitme tule vahele – ühelt poolt ta tahaks armastatut aidata, samas selline “jänesena sõitmine” (naise sihtpunkt on hoopis mujal) on seadustega rangelt keelatud, ning kui naine korraga Maale ilmuks, oleks nii Sõbral kui reisi korraldaval transpordifirmal suured raskused. Ja üleüldse on raske aru saada, mida see Sõbra mentor õieti ajab – ka tal endal naist aidates tekiks suured jamad. Ühesõnaga, Sõbral on vaja teha raskeid otsuseid... ja eks nende otsuste õigsus ole lugeja otsustada.

Noh, oli soov lugeda mõnd kosmosejuttu ja eks selline kergelt tiirase kosmosereisi kirjeldus käis kah. Eks siin loos see igavene probleem, et kuidas käituda – kas inimlikult või õiglaselt, kas südame või ajuga... ja millised probleemid ühe või teise kasuks otsustamisega kaasnevad. Normaalne tekst.

ulmekirjanduse baas

Nina Kiriki Hoffman – Futures in the Memories Market (Year's Best SF 16, 2011)

Lugu tuleviku meelelahutusmaailmast. Planeedilt planeedile saadetakse naist, kelle reisielamused salvestatakse, toimetatakse ja seejärel müüakse huvilistele – tegemist on peamiselt kohtadega, kuhu tavainimene suurt ei satu, liiga veider või metsik või kallis või kauge jms. Need reisivideod on vägagi elutruud, võimalus haista ja tunda ja kuulda, kogeda seda, mida see naine nö kohapeal tundis; selles meelelahutustööstuses on need ühed edukamad tooted. Üheks edu põhjuseks kahtlemata see, et naise emotsioonid on alati nii ehedad... mis saavutatakse sellega, et peale igat missiooni pühitakse naise mälu viimastest mälestustest puhtaks – ja nii on alati kõik uus ja huvitav ja erakordne. Naisega käivad kaasas ihukaitsjad, keda muidu reisivideotes näha pole, aga kel on omad huvid, muuhulgas kogeda videote taasvahendusel naise pea narkootiliselt mõjuvaid aistinguid, see on parem kui reaalsus.

Et siis selline tulevikunägemus, virtuaalne reaalsus on parem kui reaalsus, selle saamiseks peavad vaeva nägema nii tootjad kui tarbijad. On ka muidugi see naine, kelle abil naudinguid luuakse... aga õnneks saab tema vajadused üsna minimaalseks keerata, mälu puhtaks pühkimine on kasulik nii tootjafirmale kui ihukaitsjatele. Autor loob algul justkui mulje, nagu... olukorda saaks parandada, aga...

ulmekirjanduse baas

Tamur Kusnets – Puud kasvavad kõigile (2016)

Ajalooline seiklusromaan paigutub eesti lugeja jaoks ehk veidi ootamatusse aega ja kohta – nimelt on siin vaatluse all sündmused, mis toimusid 15. sajandi lõpul Rumeenia aladel, tol ajal oli see piirialaks Euroopa kuningriikide ja Türgi impeeriumi vahel. Türgi oli oma impeeriumi valdusi Balkani arvel laiendanud, seejärel vaadati edasi lääne poole, seal seisis vastas tollane suurvõim Ungari.

(Tõele au andes hakkasin teosele ajaloolist tagapõhja otsima alles peale selle postituse kirjutamist, paistab, et Draculea tähtsamad eluhetked on kõik kenasti mainimist leidnud – lugemisel polnud mul sellest mingit aimu, seega lugemismudeliks oli seiklusromaan, mitte ajalooline romaan.)

Romaani tegevus leiab aset Valahhias, kus järjekordne valitseja vürst-vojevood Vlad Draculea on suutnud alistada oma konkurendid (hukates nii teiste tähtsamate suguvõsade ülikuid kui nende lihtinimestest alamaid) ja seeläbi võimu kindlustanud, ning otsustab mõne aja pärast vabaneda Türgile andami maksmisest (sest prohvetlikult leiab, et teiseusulised on Euroopale suurim oht jne; ta oli ühtlasi lapsena türklaste käes pantvangis ja sai hiljem nende abil Valahhiat valitsema; ning muidugi ta vend...). Vojevood asub ründama Türgile alluvaid naaberalasid, lootusega, et Ungari ja teised Euroopa riigid teda ristisõja nime all toetama asuvad. Esialgne edukas tegevus meelitab kohale Türgi sultani hiiglasliku armee... ent lootused ei täitu, teised Euroopa valitsejad ei tule appi. Et tegemist on mitme tulise kultuuri kokkupuutealaga, toimuvad mitmed poliitilised vangerdused, mis pealtnäha pole just rüütellikud ega rahvusromantilised ehk siis realpolitik 15. sajandi sellises aegruumis.

Loo peategelaseks on Eestist pärit palgasõdur Amalric, kes elab kaasa selle valahhide järjekordse valitseja tõusu ja languse. Orjast saab viimaks rüütel, niisamuti leiab ta vapustava abikaasa (niisiis on loos armastustki); mehe seiklused on... verised. Olen lugenud mitmeid vägivaldseid raamatuid, kuid selle romaani maalingud tollasest sõjapidamisest ja sellega kaasnevast on tülgastavad ja häirivad. Vahel tundub, et Kusnetsi kirjeldatu on vägivald vägivalla pärast, autoril oleks justkui veider rõõm kirjutada koletutest veretöödest ja nende teostamise detailidest. Eks autor rõhutabki järelsõnas, et ta eesmärgiks oli (humoorikat) kolekirjandust luua, noh, palju õnne, arvatavalt on tegu eesti kirjanduse vägivaldseima teosega. Küllap see au kuidagi rõõmustab autorit, lugejana ei oska seda rõõmu jagada, kõiksugu piinamiste ja tapmiste kirjeldamistest sai enam kui kõriauguni.

Jah, huvitav on lugeda autori kujutelma tollastest oludest. Kõik need reetmised ja intriigid, lahingud ja kombed. Igas mõttes metsik ja raju värk. Probleem on ehk see, et tegemist on... vaid (grimdark?) seiklusromaaniga. Või kui pingutada, siis võiks see olla hoiatuslugu sellest, kui pahad ja jälgid on kõik teised, kes on teisest kultuurist. Mis toob autori poolt kaasa üsna tobeda ilkumise ja nö täiskasvanute noku- ja kakanaljad. Autor seletab seda muidugi 15. sajandi oludega (ajaliselt natuke varasemasse paigutub näiteks Čechi ajaränd) ja et tegemist on kolehuumoriga... aga mingis mõttes on see tobe paralleelide tõmbamine kaasajaga. Omamoodi taies on autori järelsõna, kus muuhulgas eksleb mõte Konstantinoopoli (ehk tänapäeva Istanbuli) vabastamisest (lk 598) – muidugi, eks seda võib võtta järjekordse paduhuumorina, kui vaid soovi ja iha. Kusnetsi kirjutatu pärineks oma mentaliteedilt kui möödunud aastatuhandest (samas, see on ohtlik ja libe tee, kui hakata kirjandusteose tegelaskõnest eristama autori hoiakuid).

Samas saab öelda, et Kusnetsi peategelased pole mingid, ee, tüüpilised kangelased. Pahad tegelased (kohalikud närused ülikud, türklased ja nende sabarakud) on pahad, siin pole küsimustki. Aga ega „head tegelased“ (vürst-vojevood ja ta ustavad sõdalased) pole vastukaaluks mingid aatelised asjamehed, vahel on peategelaselgi raske taluda kõiki neid piinamisi ja tõurastamisi, mis kaasneb külade ja linnade vallutamise ja lahingutega (kuid nagu näha, siis posttraumaatilise stressiga harjub – kui oled pühale üritusele kindel). Aga siiski on eurooplased omad klemmid, tegu on lihtsalt eriti karuste alfaisastega (ja millised matrossov-tolkienlikud kangelassurmad tabavad peategelase lähemaid kaaslasi!), kes tegutsevad vastavalt oma aja tõekspidamiste ja tingimustes jne. Nurjatud, aga omad.

Tuleb tunnistada autori kirge intiimsemate kehaosade vastu. Nii kiidetakse taevani volüümikat naisekeha (head tissid ja parajad puusad sünnitamiseks) kui uuritakse meeste päraku kasutusviise (paremad tegelased kasutavad seda teibasse ajamisel, pahad aga anaalseksiks). Nojah, ikkagi 15. sajandi olud jne, aga mõneti on kummaline sellise anaalhuumori abil „traditsiooniliste pereväärtuste“ eest võitlemine.

Kokkuvõtteks: seiklusromaan täis valitsejate intriige ja tülgastavat vägivalda (nagu postituse algul mainitud, ei otsinud ma lugemise ajal mingit ajaloolist tõlgendamist). Autor heidab ühtlasi arvatavasti kinda nüüdisaja pehmokultuurile, vastukaaluks seab selle tõeliste meeste kultuuri (jällegi, järelsõna). Kusnetsi romaanid liiguvad tasapisi kaasaja poole – kui esimene romaan käsitleb I aastatuhande sündmusi ja teine romaan Jüriöö ülestõusu, siis nüüd 15. sajandi Balkani segasest ja julmast sasipuntrast. Õige elu on vaenlastega võitlemine.

„„Kellele mind müüakse? Kelle haaremisse mind viiakse?“ küsis Ilknur, kes näis olevat saatusega leppinud või siis püüdis lihtsalt hiljutise röövli valvsust uinutada.

Amalric mühatas ja vastas, neelates enne alla hõrgu pipratera: „Võin küll olla mõrtsukas – kuigi väärusulise tapmine pole suur patt –, aga mitte kaubelda elusa inimese nagu lojuse üle. Kui sind nägin, sain aru, et sina oled see naine, kelle pean endale saama ja sünnib see ostes, röövides või mõrvates – nii peab juhtuma. Seega pead sa teadma, et sinust saab minu naine, kui sa seda tahad.“ Ja kuigi ta teadis, et loogikaga võis palju põhjendada ning kui seda oli kord juba tehtud, oli rumal vastu puigelda, teadis ta mehena ka seda, et loogika ei tähendanud naistele kuigi palju, kui see just ei aidanud neil oma tahtmist saada.“ (lk 161)

„Vürst-vojevood ei olnud liigselt julm oma meeste vastu ja mõistes teiste kurnatust, ei käskinud neid teibaid ihuda, vaid laskis vangidel lihtsalt pead otsast raiuda ning need lähedal voolavasse jõekesse loopida, et teistel basurmanide paradiisi jõudmine ivakene raskem oleks, ja milline paradiisi neitseist oleks vajanud peatut meest?“ (lk 473)

Rand B. Lee – Three Leaves of Aloe (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Tundeline lugu tulevikuühiskonnast, kus üheks püüdluseks on inimkäitumise parandamine maharahustamise abil. Selleks paigutatakse probleemsesse ajju kiip, mis ei lase liiga ägedatel emotsioonidel möllama hakata, inimene on nüüd võimeline taluma igasugust ebaõiglust. India vanglates kasutatud metoodika võetakse pehmemal kujul kasutusse koolides probleemsete laste puhul...

Loo peategelase laps osutub kallis erakoolis just selliseks probleemseks lapseks koolikiusamise tagajärjel. Emale antakse valida – kas tütrele kolu sisse kiip või koolist välja heitmine. Emale ei meeldi kumbki valik... ja nagu peagi selgub, on ta noor onunaine pidanud omal ajal kiipi taluma, kui seda esmakordselt koolilastel katsetati; tulemuseks on... midagi hirmsat, nagu onunaine seejärel šokeeritud emale demonstreerib.

Eks siis selline tuleviku-India lugu, kastiühiskond ja tulevikutehnoloogia, emantsipatsioon ja traditsioonid. Tekst, mille lugemine või mittelugemine maailma oluliselt ei mõjuta.

ulmekirjanduse baas

J.R.R. Tolkien – Kuninga tagasitulek (2010)

Tolkieni kolm raamatut kokku on mahult pea sama hulk teksti kui Martini või Eriksoni üks köide nende sarjadest – kaalukaussi kergendab veel seegi, et kolmas raamat saavutab oma kliimaksi umbes poole peal ning ülejäänud teos on vaid pikk väljajuhatus ja kokkuvõte ajaloost. Võib vist sedastada, et Tolkienile tõesti meeldis see loodud maailm ja kui ta olnuks veel täiskohaga kirjutaja... siis tulnuks sellele maailmale veel päris palju täiendusi (jajah, eesti keelde on nüüdseks kõiksugu märkused ja visandid ära tõlgitud – kuid mis kõik veel olla võinuks!).

Aga jah, lugu lõppeb kangelaste jaoks kenasti, maailm saab päästetud selle eest, keda ei või nimetada. Saruman tapetakse ning Gimli ja Legolas purjetavad üheskoos üle mere. Eomer ja Imrahili printsess abielluvad. Metsameestele luuakse oma reservaat, niisamuti kääbikutele. Selgusetuks jääb entide saatus, iidvanad entinaised jäidki vist kadunuks. Naistest veel rääkides – huvitav, et kui Merry ratsutas päevi Dernhelmiga Minas Tirithit päästma, ei saanud kääbikmees aru, et tegelikult liibus ta ratsu seljas päevi Eowyni vastu. Nojah, eks nii võib nii mõnigi turvisesse peitunud kangelane osutuda... kellekski teiseks. Kuid lõpp hea, kõik hea.

Kõiki kolme köidet ilmestavad üsna mitmed näpukad.

„Me peame avasilmi tema lõksu jalutama, julgelt, kuid ilma eriliste lootusteta enese suhtes. Sest võib väga hästi juhtuda, mu isandad, et meie ise hukkume täielikult mustas lahingus elavaist maadest kaugel; nii et isegi sel juhul, kui Barad-dur purustatakse, ei näe meie enam uue ajastu tulekut. Kuid minu arvates on see meie kohus. Ja parem siis juba nii, kui et hukkuda ikkagi – nagu meiega kindlasti juhtub, kui me siin edasi istume – ja surres teada, et mingit uut ajastut ei tule.“ (lk 158)

ulmekirjanduse baas

Octavia E. Butler – Bloodchild (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Lugu sellest, kui maalased on kunagi tulevikus valinud asustamiseks vale planeedi – planeedi valitsemise asemel on sealse valitseva liigi tööriistadeks. See liik... on ehk välimuselt hiiglaslike sajajalgsete moodi, kes/mis oma rõõmuks avastasid, et inimesed kannaksid nende mune ja neist arenevaid vaklu suurema hoolitsusega kui muud loomad seda seni teinud on. Eks sellise koostöö paremaks kujunemine elas üle mitmeid muutusi, loo toimumise ajaks on “sajajalgsed” leidnud, et munade seisukohast on kõige parem, kui inimestel on oma reservaadis teatud vabadus (perede koos elamine, vabatahtlik partneri valik, kodumajapidamine) ja kui nad harjuvad “sajajalgsetega” maast ja madalast koos olema.

Mida aga “sajajalgsed” ei soovi, et need inimesed, kes putukamunemisega kokku ei puutu, ei teaks suuremat sellest... protsessist, kuna see mõjub nõrganärvilistele inimestele üsna närvutavalt. Käesolev lugu ongi sellest, kuidas “sajajalgsele” kuuluva pere majapidamisse satub, ee, kasvatusvaludes mees (mehed on peamiselt munakandjad, naised on jäetud inimsoo taastootjaks), kelle sees on tõugud munadest väljunud ja asunud valimatult sööma inimese sisemust – ühesõnaga, pere juures resideeruval “sajajalgsel” tuleb kõhust päästa väiksed vaglakesed ning selle operatsiooni käigus ka loodetavasti mehe elu. Loo peategelane, kes pakub end abiks, on oma pere “sajajalgsele” abiks, ning kogetu sunnib teda revideerima oma arvamust valitseva liigiga koosolemisest...

Tore visioon sellest, kuidas inimesi... koduloomade või sünnimasinatena kasutatakse, milline on olnud selle protsessi evolutsioon (algul “sajajalgsed” ei mõistnud, kuidas inimesed kõige kasulikumalt tööle panna) ja mis võiks selle loo valguses selles sümbioosis edasi saada. Ja noh, kuidas inimesed ise sellisesse sünnilooma staatusesse suhtuvad, millised pinged kaasnevad ühe või teise valikuga. Mõneti õudne lugu.

ulmekirjanduse baas

Benjamin Crowell – Petopia (Year's Best SF 16, 2011)

Loetav lugu lähituleviku ainel, kus noored aafriklased püüavad leida viise, kuidas rikastelt läänlastelt raha välja petta. Nimelt tuuakse Aafrikasse nö infotehnoloogiajäätmeid, mida siis kohalikud kavalpead püüavad edasi käidelda – kas siis taaskasutamiseks haruldasi metalle või... võimalusel lahti krüpteerida kõvakettaid, et nii saada juurdepääsu arvutiomanike pangakontodele. Aga lisaks arvutijäätmetele on seal “prügimäel” muidkui tehnilisi vidinaid, nii leiab seal töötav neiu Mina ühe Jelly nimelise mänguasja (a la tuleviku furby, või laste kantseldamiseks mõeldud kodurobot?), mis on omal moel armas ja totter ja justkui imaginaarne side lääneliku kultuuriga, kõik need heaoluühiskonna küsimused ja nõuanded, mida see Jelly esitab, see on ka vahva.

Tüdruk näppab Jelly ja viib koju, kus see saab mängukaaslaseks tüdruku mõned aastad nooremale vennale Raphaelile. Aga mitte ainult mängukaaslaseks – vend leiab viisi, kuidas Jelly abil kaasmaalastel nahka üle kõrvade tõmmata. Et tegemist ikkagi Aafrika ja selle tumeda tulevikuga (vägivald, seadusetus, vaesus, ülerahvastatus, ökoprobleemid), siis ei lähe asjad just kõige paremini... aga üllataval kombel on sellest vähe totakast interaktiivsest mänguasjast õele-vennale kasu ning Jellyst kujuneb kasulik tööriist, millega naiivseid läänlasi petta.

“Raphael was in that long period that a male was allowed before he had to be grown up. The women had to baby him, and he got the best pieces of meat. Then the sun would rise one day and he would be a soldier, a beggar, a glue-sniffer, a stander on streetcorners: no longer a crushing burden but merely a danger or a nuisance.”

ulmekirjanduse baas

J.R.R. Tolkien – Kaks kantsi (2008)

Triloogiate teine raamat on tüüpiliselt sellest, kuidas asjad lähevad veelgi hullemaks kui esimeses raamatus ja ega head nahka pole oodata, aga noh, eks ikka naiivselt loodad, et ehk juhtub ime või midagi sellist. Väikses plaanis on siin raamatus mitmeid õnnestumisi (Fangorni sekkumine ja Sarumani langus), kuid samas raksatab Frodo Hukk ning Mordor alustab sõjateed. Paistab, et asjad lähevad siiski hapuks...

Kui keegi on puhtalt eepiline tegelaskuju, siis on see muidugi Rohani Theoden (tõsi küll, eepiliseks on ta muutunud eelkõige filmi abil). Milline taasvirgumine! Milline valmidus ennast (ja rahvast) ohverdada! Vanamehe viimane vastuhakk! Selline tegelane, keda oleks raske kujutleda tegutsemas Martini või Abercrombie maailmas – seal oleks ta rumal narr, keda heal juhul vaid ära kasutataks (muidugi, kas Theoden polegi siis Gandalfi hüpiknukk? Algul Sarumani, seejärel Gandalfi mänguasi). Samas ei saa öelda, et see üheplaaniline Theoden oleks kuidagi totter tegelane – vahel on sellised... lihtsalt vahvad (jällegi, kas selline järeldus on filmi mõjutusel?). Eks ka haldjad muudkui ohkavad, et nende ajastu on lõppemas, aga see pole nii... melodramaatiline (jällegi, filmis näevad haldjad kergelt totrad välja oma kõrvakeste ja ürpidega).

On muidugi huvitav mõelda, kuidas suudab Mordor eksisteerida tuumatalve tingimustes – pidev läbitungimatu pilvkate ei tohiks olla just tootlik viis Sauroni elusate käsilaste elusana hoidmiseks (muidugi-muidugi, orkid ongi ööelajad – kuid inimkäsilased?). Kuidas üldse orkid paljunevad, kus asuvad orkiemmed ja orkimammud?

„Nii paljude imedes keskel on raske milleski kindel olla. Maailm on tõesti veidraks muutunud. Haldjas ja päkapikk kõnnivad käsikäes meie väljadel ringi; rahvas räägib Metsa Emandaga juttu ja jääb ometi elama; Mõõk, mis sai murtud ammu aega enne seda, kui meie isade isad Marki tulid, tuleb sõtta tagasi! Kuidas saab inimene säärastel aegadel otsustada, mida teha?“ (lk 37)

„Kuidas Shelob hävingust põgenedes siia jõudis, ei jutusta ükski lugu, sest Pimeduseaastatest on tulnud vähe lugusid. Aga ta oli praegugi veel siin, tema, kes oli siin enne Sauronit ja enne Barad-duri esimest kivi; ja ta ei teeninud kedagi peale iseeneses, juues haldjate ja inimeste verd, pundudes ja minnes rasva oma lõputuil pidusöökidel, kududes varjuvõrke; sest kõik elavad asjad olid tema toit ning pimedus tema okse.“ (lk 353)

ulmekirjanduse baas

Ott Arder – Bumerang (1980)

Kaks kiiksuga luuletust, mille puhul vist ei saa rääkida kujundlikust luulekeelest (võrreldes näiteks Luige õudustega, mis kubisevad lapsepõlve ähvardavatest oludest) – projektsiooniaparaat kummitab unedes ning laps jäi auto alla. Selge ja mõneti arusaamatu. Niiöelda õunaluuletus on samas selline... traditsiooniline lastekas.

KOŠMAAR

ÜKS UNENÄGU PIINAS

MIND UINUMISEST SAATI -

ÖÖ LÄBI NÄGIN UNES

PROJEKTSIOONIAPARAATI.

(lk 17)

LIIKLUSÕNNETUS

JÄI AUTO ALLA PISIKENE KÜLLI

TA NÜÜD ON PALATIS,

ME VIIME TALLE LILLI.

SEE ONU, KES TA ALLA AJAS,

ON OMAKORDA

VANGIMAJAS.

(lk 24)

ÕUNA LÕUNA

ÜKS USS KORD MÖÖDA

LADVAÕUNA ROOMAS

JA OLI JUBA HAMBAID

ÕUNA SISSE LÖÖMAS.

ÕUN AGA KÖHATAS,

ÜTLES: „MUL ON LÕUNA!“

USS VABANDAS JA ROOMAS

OTSIMA TEIST ÕUNA.

(lk 25)

Margo Lanagan – The Fifth Star in the Southern Cross (Dreaming Again, 2008)

Lugu algab üsna jubeda külastusega lõbumajja (vähe teistmoodi kui Balli loos), et siis jätkuda... teiselaadse õudusega (või no oleneb vaatepunktist). Ühesõnaga, peale ebaõnnestunud vahekorda lõbunaisega vantsib pettunud ja šokis peategelane koju, kuid majatrepil ootab teda üks neiu, kellega mehel oli mõni aeg tagasi üheöösuhe. Neiu on muutunud, pole enam normaalne ja küllaltki pandava välimusega, ja tundub endast väljas olevat. Selgub, et nende üheöösuhte tagajärjeks oli neiu rasestumine, mis tipnes tütre sünniga. Ning nüüd noor ema küsib, et mida noor isa sellest arvab. Too vajub mõttesse... ning räägib loo ühest sünnituskeskusest.

Et siis, edaspidi ootaks lugejapoolset peategelase hukkamõistu või hoopis mehe moraalset ülenemist, aga ei... jutt läheb hoopis teise kanti. Nimelt on tuleviku maailmas normaalsete laste tootmine õige keeruline, erinevatel põhjustel sünnivad igasugu defektidega järeltulijad. Aga need kaks noort... nemad on kokku seganud õnnestunud geenikomplekti. Peale lapse loovutamist on neiule pakutud asendussünnitaja tööd, ning noormehel terendab korraga võimalus hakata spermadoonoriks, mis võimaldaks päris lahedat äraelamist.

Ehk siis üsna häiriv tulevikulugu. Kõik see lastetootmistööstus ja lõbumajandus (mis olendiga see noormees coitus interruptust koges, ei saanudki aru; loodetavasti oli tegu kõigest robotiga). Omamoodi „Trainspotting“ tuleviku-Austraalia tingimustes?

J.R.R. Tolkien – Sõrmuse Vennaskond (2007)

Raamatu sissejuhatavas osas tutvustatakse kääbikute päritolu ja iseärasusi, ning muuhulgas saab teada, et jutustaja vaatenurgast lähtudes on oodata loole jutustajale sobilikku lahendust – sündmustik leiab aset Kolmanda Ajastu lõpul, mille järel siis algab Neljas Ajastu, mil muuhulgas liidetakse Maakond Taasühinenud Kuningriigiga (lk 25). Sellest võib teha ettevaatliku järelduse, et algav retk polegi nii lootusetu, mingil moel saadakse Mordorist ja muidu kurjusust võlutute üle võidu (alternatiivne vaade on näiteks Jeskovilt). Nojah, kuna tegemist kroonikaga (lool on algus ja lõpp), siis mingil moel kajastub lahendus juba alguses.

Eks raamatust on raske samamoodi vaimustuda nagu aastaid tagasi esmakordselt lugedes. Kuid tuleb tunnustada, et Tolkien oskab eepilist (või mastaapset) maailma luua. Kõik need lugematud märgid iidsest maailmast, mis oli kunagi nii vägev; tegelased uitavad rüüstatud varemeteväljal, iga samm tuletab meelde, millisel vaesel ja lahjal ajastul tegelikult elatakse, kui nõrgad ja vääritud ollakse – ning milline iidsete aegade vääriline haamrilöök on neid kohe-kohe maa pealt pühkimas. Aga eks see on loomulik, minevik on alati vingem kui kaasaeg.

Selge, et nii suure tegelaskonna puhul on raske oodata, et kõik tegelased joonistuksid välja, nii on Pippin ja Merry üsna eristamatud kääbikud. Omal moel on tegevus üsna operetlik – ikka lauldakse ja tantsitakse või ollakse tundelised. Olen niru lugeja ja pole kunagi suurt viitsinud neid laule hoolikalt läbi lugeda (kuigi just need olevat maiuspalad!). Paratamatult meenub lugedes film, mis on teadagi üsna erinevad ülesehitusega lugu – nii ootasin sinisilmselt raamatu lõpus Boromiri kangelaslikku hukkumist... aga võta näpust!

„Sõrmus! Kas pole kummaline, et me peame kannatama nii palju hirmu ja kahtlusi nii väikese asja pärast? Nii väikese asja pärast!“ (lk 448)

ulmekirjanduse baas

Richard Harland – A Guided Tour in the Kingdom of the Dead (Dreaming Again, 2008)

Õuduslugu egiptuse mütoloogia teemal. Voodis köhiv surmahaige turist jutustab peategelasele, kuidas ta kohalik giid juhatas mehe... Surnute Kuningriiki. See läks maksma kõva raha (õigemini pea kõike, mis mehel hinge taga oli) ja tulemuseks siis... ekskursioon teise dimensiooni, sinna, kus vana egiptuse surnuteriik on vägagi tegevusest pulbitsev. Ainult et see mees ei järginud kohapeal giidi täpseid juhiseid ja keelde, ning tulemuseks siis... seletamatu haigus, mis on naelutanud muidu täisjõus mehe hotellivoodisse. Aga mulje, mulje on selline, et tea peab seda jagama! Kasvõi võhivõõrale turistile, kes inglise keelt mõistab.

Nojah, et on siis selline idamaine salapära... egiptuse mütoloogia, mis elab vist eelkõige turistidele ja müstikahuvilistele. Teine dimensioon on täis mäesuuruseid püramiide ja mausoleume, seal on loomade ja lindude kehaosadega vardjad ja Toonela jõgi egiptuse moodi. Paras turistikas neile, kel plaan Egiptuse vaatamisväärsusi külastada. Ja hoiatus niisamuti – ärge laske giididel endile kärbseid pähe ajada!

Alexander Irvine – Seventh Fall (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Katastroofijärgne maailm, mis on taastumas mitmest meteooritabamusest. Lugu paigutub kahte aega – umbes 50 ja 100 aastat peale kokkupõrkeid. Peategelaseks on näitleja poeg, kes ühes osas rändab koos isa näitetrupiga, teises osas on aga üksik vanamees Ameerika avarustes – otsib oma noorusarmastust ja raamatuid, tema kinnisideeks on leida “Hamlet”, mille nimiroll oli isa jutu järgi iga näitleja unelmaks. Ainult et... peale katastroofi põletati raamatuid kütteks ja mis järele jäi, sattus tuleroaks usufanaatikutele, kelle järgi on neis raamatutes jumalavallatused (eks see võiski põhjustada katastroofi jne).

Siiski on alles üksikuid raamatuid ja on inimesi, kellele meeldib lugeda või kuulata jutuvestjaid – kui jutuvestja muidugi hea on, muidu võib teda oodata... Vanamees rändab aastakümneid, otsib raamatuid ja kunagist armastust, ning jutustab fanaatikuvabades kogukondades söögi eest lugusid. Kui siis ühel hetkel satub ta kokku... oma võimaliku lapselapsega, kes on ainsana ellujäänud seltskonnast, kus muuhulgas olid ta armastatu ja arvatav tütar. Ning “Hamlet”...

Võrreldes Tidhari looga on sel tekstil vähemalt rohkem liha ja pekki. Eks see melodramaatiline ole kui mees tahab maailmakultuuri surmast päästa, aga no miks mitte. Üdini ameerikalik lugu, kergel moel äraspidine postapokalüptiline asunikelugu. Võiks suurushulluses mõelda, et Mandeli „Jaam Üksteist“ on sellest inspireeritud.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix – Old Friends (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy või midagi, igatahes mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele. Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab, et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13 valküüri...

Nix pole teab mis imelugu kirjutanud, kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.

Svatopluk Čech – Härra Broučeki uus epohhiloov reis, sedapuhku viieteistkümnendasse sajandisse (1971)

Tegemist siis ajarännulooga, mis kirjutatud 1888. aastal. Peale kõrtsukülastust koperdab purjakil härra (majaomanik!) Brouček ja kukub kuhugi käiku... misjärel pimedas käigustikus uuesti ärgates ja sealt viimaks välja pääsu leides jõuab ta uuesti oma kodulinna Praha öistele tänavatele, ainult et... see on kuidagi teistsugune linn. Tänavad on räpased ja pimedad, majad veidra arhitektuuriga, inimesed totralt riides ja räägivad mingit totrat murrakut. Niisamuti imestavad kohalikud, et Brouček on kummaliselt riides ja nagu millestki ei jaga. Ühesõnaga, peategelase imestuseks selgub, et ta on sattunud 1420. aastasse ja vägagi murrangulisse hetke – nimelt valmistuvad Prahat piiravad ristisõdalased linna ründama, et ketserlike (hussiidid) vaadetega tšehhe alistada. No ja prahalased on niisamuti valmis neid valeusulistest ristisõdijaid eemale kihutama. Peale mõningaid segadusi peab Brouček ühinema linna kaitsjatega, mis ei ärata mehes just erilist vaimustust – vastas on pea viiekordse ülekaaluga sõjavägi ja sellises vale ajastu konfliktis elu kaotada pole just eriliselt meelepärane perspektiiv. Puhkevadki vaenupoolte kokkupõrked ning Brouček püüab igal moel oma nahka päästa... mis viib ta paratamatult uute hädadeni – kuni viimaks tahetakse mees elusalt põletada.

Eks autor on kirjutanud kahel viisil – kõigepealt satiir oma aja väikekodanluse, kadakasaksluse ja Austria-Ungari võimu aadressil. Teiselt poolt nö ajalooline seikluslugu vanas Prahas – kõik see nelja ja poole sajandi tagune eluolu, muutused linnas ja ajalooline situatsioon (sest ega hussiididki miskit pailapsed ole). Brouček pole just positiivne kangelane, pigem on ta üsna riiakas ja ega suuda õigel ajal suud kinni hoida, mis muudavad ta õige ebapopulaarseks tegelinskiks tollastes oludes. Samas – ega ei saagi oodata, et ootamatult võõrasse aega sattunult peaks tegelane kohe käituma nagu lugejad distantsilt vaadates ootaksid (pealegi, kuhu jääksid siis konfliktid, mis teksti edasi viiks?). Eks Cečhi satiir võis omal ajal lööv ja salvav olla (nagu järelsõnas selgub, oli ta eeskujuks näiteks nii Čapekile kui Hašekile); praeguses kontekstis jääb see üsna kaugeks ning huvitav on pigem see teise aega sattunud inimese situatsioon ehk (küllaltki) kaasaegse inimese kohanemine võõraste oludega. Broučekile on see ajastu kole, aga samas... söök ja jook hoopis maitsvamad ja rammusamad.

Ega raamatut ei oskaks lugemiseks soovitada, on selline oma aja nähtus. Kui muidugi huvitab ajalooline satiir ja huvi keskajalaadse ajastu vastu, siis võiks ehk kätte võtta. Muidu on see üsna lohisev satiir autori kaasajast, millega mul lugejana ei teki suuremaid kokkupuutepunkte (muidugi, see võib olla minu viga). Ja nagu raamatu lõpus selgub, võis tegu olla hoopis peategelase deliirse joomaunenäoga – nagu autor mitmel puhul viitab, oli Broučeki eelmine seiklus... Kuul käik.

Karel Čapek – Apokriivade raamat (1990)

Autor võtab kätte ja puhub satiiri abil suurtelt narratiividelt õhu välja. Piiblimüüdid pole tegelikult midagi nii erakordset, need on takkajärgi ülevaks kirjutatud. Jeesus sündis ja kõik. Soodomas ja Gomorras elasid tavalised inimesed. Jeesuse järgijad ei pruukinud alati tervemõistuslikud olla. Mingil moel võiks arvata, et Monty Pythoni tegijad on võtnud oma sketšide jaoks neist piibliainelistest lugudest šnitti. Ausalt öeldes siit raamatust kõiki selleteemalisi tekste lõpuni ei lugenudki, tundusid vähe aegunud.

Kogumiku parimaks looks on „Thersites“, mis räägib Trooja piiramisest läbi vähemtähtsate kreeklaste silmade. Seeasemel, et sundida ühe korraliku pealetungiga linn alistuma, käib juba kümnendat aastat pagana veiderdamine – ülikud tülitsevad ja nihverdavad, vahel toimuvad Achilleuse ja Hektori vahel mingid suvalised kahevõitlused, Helena andub nii ühele, teisele kui kolmandale. Homeros, see on üldse üks müüdav turulaulik. Aga noh, plussiks seegi, et tegelikult pole neid siunajaid tapluses maha löödud ja homme jälle päev. Üpris tore on ka „Romeo ja Julia“ - inglane satub Veronasse ja õhkab, et näe, milline legendaarsete armastajate kodupaik, küll alles Shakespeare kirjutas ilusti. Mille peale siis kohalik paater kergitab kulmu... ja räägib noorte tegeliku loo ja mis neist saanud on.

Kogumikku on raske pidada ajatuks klassikaks, aga eks mõned loetavad terad leiab ikka. Tõlkija järelsõna annab tekstidele filosoofilisema tausta, iseasi, kui palju lood selleski valguses kõnetavad. Aga eks lugejaid on erinevaid.

Hando Runnel – Miks ja miks (1973)

PÕGENEMINE TALLINNAS

Laud, tool ja tolmuimeja

läksid äkitselt heast kodust minema,

nad liikusid koos Viru väravani,

seal keegi neid kolme veel tähele pani,

siis tänavaid täitis suur rahvahulk

ja nemad kolm kadusid jäljetult.

(lk 27)

Müstiline luuletus. Miks lahkusid äkitselt heast kodust laud, tool ja tolmuimeja? Mis nendega seal juhtus? Meeltesegadus? Omanik kasutas liiga heaperemehelikult? Tulid värskemad asendajad? Kuidas nad lahkuda said, olles laud, tool ja tolmuimeja? (Muidugi, kirjanduses on kõik võimalik.) Miks täitus Viru värava kant rahvahulgaga? Kas laud, tool ja tolmuimeja lömastati selles rahvamassis? Või näppas keegi need enda koju – aga ta loomulikult ei või teada, et laud, tool ja tolmuimeja niimoodi omatahtsi lahkuda suudavad. Kuhu need kolm põgenesid? Äkki on see luuletus kirjeldus Tallinna vanalinnas toimunud korteriröövist?

Virgo Sirvi – Surm suitsusaunas: halli papagoi ninanips (2016)

Andra ja Jaan jätkavad taasarmumist, kuigi seekord nad lihalikku kirge ei jaga – politseinik Jaanil on ikkagi juba mõnda aega kodus uuem naine (kes hoolitseb mehe kolme lapse eest) ja ooperikriitik Andra pole täielikult selgusele jõudnud, kuidas sellesse olukorda suhtuda. Kuid naise imestuseks ei varja mees avalikkuses oma sõbralikku või lähedast käitumist ja seda suisa Pärnus endas, kus mees elab ja inimesi mõrvatakse. Selles raamatus on taas tähtsal kohal eelmise teose üks peategelasi, väliseestlasest vanaproua Elvi, kellelt Andra kangutab pettuse abil välja seekordse mõrvajuhtumi lahenduseni viiva niidiotsa.

Lisaks Pärnule satub Andra Saare- ja Inglismaale, niisamuti selgub loo käigus nii mõndagi Andra vanematest. Tegevuse toimumisaeg on ehk hiliskevadel (lk 27), kuigi esialgse mulje järgi oleks eelmise raamatu sündmustest (mis tundus toimuvat suvel) möödunud vaid kuu või kaks. Muusikahuviliste rõõmuks on juttu paarist ooperist ja mõnest muusikust – kas need ooperid on ka reaalselt etendunud, ei oska kahjuks öelda. Aga jah, on ka koletu surmajuhtum, mis nii Andral kui Jaanil vahel une röövib.

Viimaks on Sirvi raamatul kaanekujundus, mis ehk lugejatele silma torkab. Niisamuti on toimetaja, kes võinuks ehk lisada teksti mõned jutumärgid, et nii Andra sisekõnede lõppemist markeerida – muidugi, autor saaks edaspidi esitada tegelaste sisekõnesid jutumärkideta (mis iseenesest pole nii keeruline võte).

Seekordne ooperikriitik Andra lugu on kuidagi... keskmine, mõrvale lahenduse leidmine on selline nagu on ja peale Andra isa loo romaanisarjale otseselt midagi olemuslikku ei lisandu. Lisaks see Andra ja Jaani suhte küsimus – kas autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata (muidugi, iga armusuhe ei peagi lõõmama või lagunema) või on tal plaanis järgmises loos lüüa midagi põrutavat letti. Ei oskagi öelda, kas hoida sellele põrutavusele pöialt või mitte, kord on Sirvi neid juba kõvasti raputanud.

„Tavaliselt ta Jaaniga kohtumisele minnes oma välimuse peale ei mõelnud. Aga Jaaniga Riia ooperikohvikus istudes, oli ta ära tabanud mehe hindava pilgu – Jaan vaatas maitsekalt üleslöödud Andrat seal hoopis teise pilguga, lausa imetlevalt. Andral oli küll tol kirglikul ööl seal Lätimaa pealinnas väike kahtlus tekkinud, et Jaan näeb temas siiani oma elu suurt armastust, kes mudaravilas tapeti. Aga see ei häirinud teda enam. Niikuinii on nende suhe Jaaniga nagu üks lõputult kulgev ooperietendus. Selles on kõike, mis nende suhte värskena hoiab – armukadedust, mõrvasid, ootamatuid elujuhtumeid.“ (lk 99)

Annie Bellet – Invictus (Shattered Shields, 2016)

Seekordne lugu räägib vapratest meremeestest, kes püüavad eluga pääseda vaenuliku sõjalaeva jälitamisest. Sõjalaev kuulub naaberriigile ja juba mõnda aega on räägitud, et just see on uputanud mitmeid merealuseid, mis justkui annaks põhjuse sõja kuulutamiseks... ainult et pole tõendeid, kuna üheltki kadunud merelaevalt pole ilmunud ellujääjaid. Nojah, nüüd on see korsaar koos teise sõsarlaevaga kimbutamas meie kangelaste alust, mis transpordib ühe teise naaberriigi esindajaid tagasi nende kodusadamasse (toimusid läbirääkimised kahe riigi suhete süvendamiseks). Olukord on nutune – meie kangelaste laev on jälitajatest kaks korda väiksem ja avamerel vägagi haavatav. Kaptenil tuleb langetada raske otsus, kuidas sellest piiramisrõngast terve nahaga pääseda. Nüüd pakuvad abi need kummalise välimusega diplomaadid...

Siin polegi sellele antoloogiale omaselt päkapikke või kentaure või golemeid, mis on päris värskendav. Ja pole võlujõudugi. On vaid meri, laevad ja väljamõeldud maad. Ports kangelaslikkust ja veidi traagikat, just nii palju, et imiteerida seikluslugu.

Peter M. Ball – The Last Great House of Isla Tortuga (Dreaming Again, 2008)

Junga on teeninud 15 kuud laeval ning nüüd viivad kapten ja pootsman ta sadamabordelli. Junga on seda hetke oodanud ja kartnud, see on kurikuulsaim kurikuulsamatest bordellidest, naised siin on... surnuist äratatud ehk zombid. Tõepoolest, junga ehmatuseks limpavad kõrtsiruumis ringi erinevate koledate vigastustega naisekehad, aga nagu joviaalne kapten ja kuri pootsman teatavad, on lõbuzombid palju korralikuma kehaehitusega... ja neile on omakorda ohtlik oma hinge maha müüa: seks on vapustav, kuid takkajärgi sööb see hinge seest. Nojah, selline see piraatide elu on, kui on naudingud, siis need peavad kuidagi kätte maksma.

Kui junga viimaks lõbuzombi juurde juhatatakse, selgub midagi veidrat junga kohta (ja tema ema kohta niisamuti, kuid seda ma ei mõistnud – kas emagi võis lõbuzombi olla?). Junga arvab seda, teist ja kolmandat.

Nagu järelsõnas selgub, oli autoril plaan kirjutada üks gootilik lugu, kus vaimukate vampiiride asemel oleksid vaimukad zombid. Tõepoolest, atmosfäär on selline mahlane ja pahaendeline, kõrvaltegelased igati dramaatilised ja nurjatud jne. Eks kujutelm zombiseksist paneb niisamuti kuklakarvu turritama. Normaalne lugu, ei enamat ega rohkemat.

Robert Silverberg – Tähehiiglaste orjad (2016)

Kui mind hiljuti tabas raamatukogust laenutatud värskete raamatute äkiline uputus (Saar, Heinsaar, Loper, Weinberg, Silverberg), siis oli enamvähem selge, et nende kõikide kiirelt ja järjest lugemine (sest järjekorraraamatuid tuleb ometi kiirelt raamatukokku tagastada, et teised huvilised jaole saaks) toob omal moel üleküllastumise. Nii jäi viimasena loetud (blogipragmaatika – guugeldajad huvituvad eelkõige eesti autoritest, mitte tõlgetest) Silverberg jutukogust õige närtsinud mulje ja valmistas pettumuse.

Ootasin mõnusat ja hoogsat campi... aga vaim ei viitsinud enam reageerida võimalikele ahvatlustele (takkajärgi tundub, et peale Heinsaart oleks pidanud midagi lahjemat tarbima, et siis taas olnuks vaim kangema kraami jaoks värskem). Tahestahtmata hakkasin mõtlema, et mida annab see Raul Sulbi missioon tutvustada eesti lugejatele angloameerika ulmekirjanduse ajalugu, kas Silverbergi noorpõlve üsna üheplaaniliste juttude tõlkimine on just ratsionaalne viis nappide tõlkeressursside kasutamiseks. Jajah, ajalugu tuleb tunda jne, aga kui need ajaloolised tekstid on õige keskpärased (ega ma senini mõista Lovecrafti või Howardi fenomeni), siis on nagu raske vaimustuda. Vähemalt on lootust, et järgmised neli köidet Silverbergi jutte peaksid olema asjalikumad kogud.

Minu puhul on ehk probleem selles, et nende juttude nautimiseks peaksin olema kõvasti noorem või elama nõukogude ajal, kui lugemisvalik oli kõvasti ahtam; sest no suurt mida pakuvad mulle viiekümnendatel kirjutatud ulmelised seikluslood. Nostalgiat? Poisikeselikku rõõmu? Kirjeldatud Võõras, Teine on üsna inim- ja maasarnased, kosmoseseiklused on enamvähem keskaja või metsiku lääne laadis; siin pole mingit ohhoo-efekti. Noore Silverbergi kangelased on üksikud hundid, pole neil lapsi ega üldjuhul naisigi. Juttude lugemine ei tekita järelmõtteid, eks autor rõhutabki lugude kaassõnades, milline rutiinne ja õpetlik tegevus nende kirjutamine rahateenimise eesmärgil oli. Nojah, eks Silverbergi austajad ütlevadki, kui raske on best of kogumikke koostada jne jne, kust alustada ja millega piirduda.

Üheksast tekstist kerkivad rohkem esile „Kosmosehädalised“ (üsna noir, kangelane kipub kergelt anti olema) ja „Cutwoldi kütid“ (pateetiline, aga siiski klassikaliselt hea lõpp). Eks mõlema loo puhul on oluline lugeja teatud ootustele mittevastamine („miks kangelane ei karga dzotile?!“), peategelase valikud on kas mõneti küünilised või traagilised eneseohverdused.

Eks siis näeb, milliseid emotsioone äratavad Orpheuse Raamatukogu väljahõigatud tõlked, kaks klassikut on taas maakeelde sammumas. Võibolla ei peaks kiirustama nende lugemisega (no millal need küll ilmuda võivad)?

„Samal ajal, kui ta seda ütles, lendas läbi avatud ukse välja kallis juuksekuivati. Kuulsin seest ahastavat karjet ja arvasin ära tundvat meisterliku naistejuuksuri android John Nealy hääle. Mõtlesin, et androidid kippusid tihti valima ebamehelikke ameteid. Võib-olla sellepärast Clay Armisteadi sugused neid nii väga vihkasidki.“ („Androiditapp“, lk 100)

ulmekirjanduse baas
reaktor