Manfred Kalmsten - Kuuekandjad (Raske vihm, 2020)

 

Senine kogemus Kalmsteni lühiproosaga ütleb, et miskit taevamannalikut maailma või õnnelikku lõppu ei tasu oodata. Nii ka seekordse teksti puhul, kus on sõjast laastatud maa, kus siis üksik rändaja leiab rüüstatud külast väikese tüdruku. Ta ei saa tüdrukut ulapeale jätta ning järgnevalt on laps tunnistajaks mehe tõelisele ülesandele … ja kuidas see mehele mõjub.

Et siis tänapäevamaiguline (asfalt, tehnika) hävingumaailm, kus aga on kasutusel võlujõud, ja seda suisa vilepilli abil (science fantasy?). Nagu öeldud, Kalmsten loob haavatuid maailmu (tekstide atmosfäär tundub vägagi oluline), kus peategelastel tuleb tegemist teha õige ebameeldivate ülesannetega, ja nii ka seekord (jajah, eesmärk pühendab abinõu). Mingis mõttes tundub tegu olevat autori mõne varasema tekstiga, sellest siis Kalmsteni keskmisest nõrgem tulemus (aga nagu selgus, ilmus tekst alles 2018. aastal). Finaal on muidugi ilus.

Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”. Varrak (2019).

Ishiguro raamatutega on seni ikka olnud nii, et iga järgmine oleks teistest justkui hoopis teistsugune aga samas sellegipoolest kuidagi äratuntavalt ishigurolik. Eks selle muljega passib ka kirjaniku komme erinevate žanrivormidega katsetada. “Kui me olime orvud” oleks justkui detektiiviromaan, aga olgem ausad, seda on ta siiski pigem hoopis mingitel muudel eesmärkidel, kui selleks, et tõepoolest ihust ja hingest krimimüsteeriumitega lugejat õdustada. Sellegipoolest õnnitlesin ennast, et olin sattunud paralleelselt “Sherlock Holmesi memuaare” lugema, sest Christopher Banks on oma suurte ja oluliste, juhtumitega, mille tegelikust sisust lugeja vähimatki teada ei saa, luubiga vehklemise ja kogu maailma ähvardavale kurjusele vastuseismisega, mille võtmeks tema vanemate kadumise lugu, omamoodi Holmes kõverpeeglis. Eks selle kohta on põhjalikus ja sisukas tõlkija järelsõnas muidugi üht-teist ka välja toodud.

Täheldasin, et “Kui me olime orvud” on kirjutatud järgmisena peale “Lohutuseta jäänuid” (või siis “Lohutamatuid” ehk “The Unconsoled”). Tolle unenäo-loogika järgi kokku pandud teksti kohta on autor ise ühes intervjuus öelnud, et see jäi siiski nagu päriselt lõpuni viimistlemata. Ja nüüd oli mul lugedes suure osa ajast poolenisti tunne, nagu jätkuks siin mingil moel eelmise raamatu teemad – ikka suhted vanematega, lõputu mitteküündimise ja tunnustuse püüdmise teema, silmipidi oma lapsepõlves ja rahuldamata jäänud vajadustes kinni olemine, mis tingib omakorda võimetuse ise järgneva põlve jaoks olemas olla; vaikimine suhtepingete vormine, lapsepõlve ootamatu esilekerkimine ning see pidev kappamine mingi pealtnäha suures mastaabis väga olulise ülesande suunas … aga mis siis on lõppude lõpuks see, mis TEGELIKULT loeb? Arvata võib, et mitte lõputu tagasi vaatamine ja tähtsat tööd rabades tuulte püüdmine. Selles mõttes lõppeb “Kui me olime orvud” ootamatult helgelt.

Nautida võib ka kummastavalt ebakindlat jutustusviisi. See ekslik mälu ja lõputu subjektiivsus, millest ei pääse ükski jutustaja – Ishiguro tekstis on see pandud üsnagi omalaadselt läbi kumama. Sedamööda, kuidas Christopher jutustab, kas lapsepõlvemälestusi või noorpõlvemälestusi või nii-öelda olevikkugi, tabab lugeja teda ikka, ennast kobamisi parandamas, jõudes jutustamise käigus järsku kindlale veendumusele, et mõni mälestus oli siiski teisiti, kui ta alles natuke aega tagasi oli kirjeldanud või siis avaldades imestust mõne noorpõlvesõbra väljaütlemise osas, mis tema enda mälestustega ei kattu või siis kirjeldades minevikus toimunud stseenigi nõnda, et lugejal tekib kahtlus, kas mitte Christopher ise end mõne pettekujutelmaga ei varjutanud ja hoopis teiste tegelaste reaktsioonid on usaldusväärsed. Harv pole ka sündmustest jutustades oletada, mis täpselt oli juhtunud, millised võisid olla täpsed sõnad, kas võis olla, et neid öeldi häält tõstes jms.

Kummatigi rullub kõige sürrealistlikum osa (mis jällegi meenutab mulle “Lohutuseta jäänute” lõpujanti, kus maestro jalga saetakse) keset ajalooliselt korrektset lahingumöllu Shanghais vahetult enne teist maailmasõda. Imperialistlik Jaapan tungib peale, Hiinlased sõdivad vastu ja selle kummitusliku õuduse keskmes on karikatuurne tähtsusega missioon.

Paratamatult ei saa lahti tundest, et midagi unenäolist ja painajalikku on ka siin toimumas – mis, muidugi iseenesest, sobib ühel teisel tasandil sõjataustaga laitmatult, sest küllap on see üks painajalikumaid asju, mida inimene kogeda võib.

***

Preili Givens silmitses mind pilku pööramata ja ütles siis: “Teil on õigus, härra Banks.” Ja lisas: “Aga ta hakkab teist puudust tundma, härra Banks, kõigest hoolimata.”

“Jah. Jah, küllap vist. Aga, preili Givens, kas te ei mõista?” Ehk tõstsin ma siinkohal koguni häält. “Kas te ei mõista, kui karmiks on olukord muutunud? Kogu maailmas on tõusmas maru. Mul tuleb minna!” (lk 159)

Heinrich Weinberg - Meeleheite valem (2020)

 

Raamatut võiks pidada lühiromaaniks või jutustuseks, mis jätkab Leathercordi viimati poolelijäänud seiklust ehk mees koos kaaslastega on jäänud toppama kaevandusplaneedile Gulag, mille ajalooline nimi vastab üsna kenasti ka selle planeedi minevikule ja olevikule. Järgnev tekst ongi siis sellest, kuidas Leathercordi seltskond proovib planeedilt lahkuda nii, et ei satuks Gildi haarmetesse, sest Leathercord, teatavasti, on … selline. Ja noh, kuivõrd Leathercord pole teatavasti tavaline homo sapiens sapiens, peab ta kaaspõgenejate sunnil endasse ühe ülesande võtma.

Samal ajal toimub tegevus Archipelago planeedil, kuhu Leathercordi jälgi on taga ajama asunud üks ammune tuttav, kes aga langeb mereröövlite kätte vangi. Kuidas see Gulagi ja Archipelago laheneb … noh, mingi lahendus siin on ja samuti lubadus edasisteks seiklusteks.

Ei saa öelda, et tegu oleks uuema eesti ulme järjekordse tippteosega, pigem võiks iseloomustada kui pikaks veninud jutustustust (ikkagi pea 170 lk), milles toimuv on peategelasele (ja temaga kokkupuutuvaile; ellujäämine pole siin just lihtne ülesanne) kindlasti põrutav, aga samas … midagi jääb puudu. Leathercordi ja ta kaaslastega juhtub vaat et peadpööritavaid seiklusi ja seda muudkui järjepanu, aga samas jääb see mulle kuidagi kaugeks; on selline lobisev seiklusulme, kus adrenaliinilaks jääb kuidagi tasaseks. Lõpuks ei saagi aru, mida nad õieti taga ajavad või taandubki küsimus igapäevaseks ellujäämiseks ja loodetavaks palgatööks. Mis muidugi poleks üleüldse paha lahendus - alati ei peagi universumit või armastust või õiglust päästma, eksole.

Muidugi, kuivõrd mul pole käepärast Leathercordi eelmist raamatut (no mäletan ma jah, et nad olid juba Archipelagol), siis ehk seepärast jääbki siinse teose seiklused vähe kaugeks. Mistõttu muidugi eelnev jutt kõlab ülekohtuselt, või kuidas.

algernon

reaktor

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie: The Raven Tower

 

Mis järjekorras nüüd olulisi asju öelda? 

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"

See on üks kiht loost. 

Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 

Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.

Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 

Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?

Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 

Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  

loterii
BAAS

Jaan Kross “Professor Martensi ärasõit”. Eesti Raamat (1985).

Kui katsuda raamatu sisu ühe lausega ja võimalikult igavalt ümber jutustada, siis võiks öelda nii: “vananev professor läheb Pärnus rongile ning sõidab Valka, et sealt edasi Peterburi rongile ümber istuda.” Aga loomulikult seisneb kogu uba selles, mis professori mõtetesse, meenutustesse, poolune nägemustesse mahub ja keda ta teel kohtab. Tuleb tunnistada, et esiteks on aukartustäratav kogu ajalooline materjal, oletan, et kaldkirjas on toodud tsitaadid päris professor Martensi töödest, ning see, et tema rahvusvahelist õigust ja tähtsamaid lepinguid-kohtumisi puudutavad mõtted niimoodi sujuva tervikuna romaaniks on põimitud, tundub päris aukartustäratav. Ja vähe sellest, lisatud on ka pisut üleloomuliku maiguga ümbersünni liin – eesti päritolu vene salanõunik ja rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens usub ise, et tal on mingit sorti hingeline sugulus ligi 100 aastat varem Saksamaal elanud üsna sarnaseid ameteid pidanud Georg Friedrich Martensiga ja nõnda on läbisegi justkui mälestuskillud peategelase praegusest ja eelmisest elust.

Tahes tahtmata tuleb imetleda keelt ja selle rikkalikust (panetunud, kadal, kunnatu, lõit, drogerii, etažeer, …) ja teise asjana ka dialooge, koos nende väikeste osavate nüanssidega, ka situatsioonikoomika pole puudu. Ning viimaks loomulikult ikkagi see ajaloolisus – olustik, seosed, tähtsad sündmused, kasvõi üksi sellega peaks klassiku staatus olema kindlustatud, sest kui Professor Martensi ärasõidust end läbi närida, on ehk jälle tibake kergem suhestuda meie kultuuriloos nii oluliste tegelastega nagu helilooja Kapp või riigitegelane Tõnisson või … ja ka isevalitsejate ja parlamentide poliittandrist ning riikidevahelisest suhtlusest või Nobeli preemia telgitagustest saab mingit aimu (siin meenub, et seoses kirjanduse nobeli andmisega Kawabatale ja mitte andmisega Mishimale lugesin Donald Keene'i raamatust sarnast telgitaguste kaalutluste kõmu. Et Mishima on liiga ohtlikult reaktiivne, nagu siin raamatuski see õige hetke otsimine, millal Venemaa kodanikule üldse rahu nobelit anda passiks jmt). Ära mainimata ei saa ka jätta, et Martens vägagi ketserlikult tuleb välja mõttega, kuidas riigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub sellest, milline on indiviidide vabadus ja õigused riigisiseselt. Turvaliselt tsaarivenemaa kontekstis, aga kindla tähendusega nõukogude kontekstis ja noh, kui tänapäeva Venemaad (või paljusid teisi riike) vaadata, siis tundub üsna ajatu.

Aga sellega muidugi ei ole teemad ja liinid veel otsas – tasapisi tossutab aururong mööda vana kitsarööpmelist raudteed, koos kõigi selle peatuste ja maastikupiltidega ning kõikide muude mõtete kõrval jääb Martensil aega mõlgutada oma identiteedi üle, kuidas ta räägib soravalt viite keelt, aga päris emakeel ei oleks justkui ükski, kust tema esivanemad pärit on, vanemate varane surm ja tõus Peterburi vaestekoolist nõunikuks, lojaalsus vene tsaaririigile vs isiklike põhimõtete terviklikkus ja kuhu paikneb seal lojaalsus eestiliku suhtes? Mida võlgneb ta revolutsioonipõgenikust sugulasele Johannesele, või ei võlgne? Kas lõpuks ongi kunagi mingit õigust või objektiivsust olemas olnud?

Ja loomulikult meenutab vana mees ka naisi, eelkõige hõljub tal kujutluse varjuna kaasas tema enda abikaasa Kati, kellele see monoloog justkui on suunatud, kuid meenub ka armuke ning kunagine seiklus Pariisis, poja olemasolu, kellest ta ei tea muud, kui et saatuse tahtel olla too kasuisa läbi saanud ikkagi enesele Martensi nime...

Kerge lugemine see muidugi tingimata pole, aga see eest meisterlik ja teadmisküllane. Guugeldasin kõrvale pisut, aga loomulikult oleks võinud veel palju rohkem. Võimalik, et kui ülemöödunud sajandi lõpu ja möödundsajandi alguse oludega ise põhjalikumalt kursis olla, on veel eriliselt mõnus. Noh, minu jaoks oli siiski tore äratundmine sellist ootamatut teed pidi Vene-Jaapani sõja rahulepingu koostamise juurde sattuda.

Mõned pooljuhuslikud lõigud:

“Mind härra peaminister kaasa kutsuda ei suvatsenud … Issand jumal, see on ju ainult loomulik. Ja ma olen sellega aastate jooksul, aastakümnete jooksul täiesti harjunud. Aga täiesti  ü l e  ei ole ma sellest vist siiamaani. Tähendab sellest, et kui sa pole Venemaal ei suurvürsti sohipoeg, ei krahv, ei miljonär, ei imetegijaks peetav petis, vaid oled lihtsalt tühipaljas maailma parim spetsialist, siis pole sa siin ikkagi mitte keegi.” (lk 23)

“Ma virgun nõksatusest, ma ei tea, kas täielikult või poolikult, ja tunnen ennast veel vastikumalt kui äsja. Me seisame kuskil keset umbrohtu ja metsa. Vaguni akna all on kitsuke perroon. Kuninganna Victoria (kes on kaheksa aastat surnud, issand jumal) tuleb paksu ja töbijalgse vanaeide sebimist sebides mööda perrooni, hall rätik peas ja väike piimakard käes, ja kaob kolmanda klassi vagunite poole. Õigus: me seisame Surju jaamas ja sõidame minuti pärast edasi: aga mina olen kirjutanud, mis ma olen. Tingimata. Mitte üht silpi ei võta ma tagasi.” (lk 36)

“Põhja poolt tuleb põldude vahelt jaamatagusele platsile maantee ning jaama otsa juures seisab päikesevarjus hästisöönud kures hobune, vasknaastulised vööslemid tagmikul, muki kaariku ees. Ja sealsamas astuvad jaama uksest perroonile ilmsesti need, kes kaarikus jaama ja rongile sõitnud.” (lk 144)

James L. Sutter - Bonded Men (Shattered Shields, 2016)

 

Madinalugu impeeriumi eliitüksusest, mis järjekordse lahingu käigus tõmmatakse lõksu ning osa üksusest vangistatakse - nagu see vastase kuri plaan oligi, et see eliitüksus kas enda poole meelitada või siis jäädavalt kahjustada. Nimelt on Bonded Legion niisugune üksus, kus sõdalased võitlevad paarides ning sellisena on äärmiselt tõhusad - sest paarilised on teineteise armsamad ja seetõttu mõistavad üksteist kõige paremini. Armastus, eksole.

Aga nüüd siis paljud armastajapaarid lõhutud ning vabadel meeste ees närune valik - kas võidelda üksi (mis tähendab lahingus bersergina üheotsapiletit - armsam on niiehknaa hukkunud, milleks elada?) või siis reeta impeerium ning nii saada võimalus kallimaga taaskohtumiseks.

Tekst on algusest otsani üks otsatu madin, kus kõiksugu kehaosasid lendab sinna-tänna. Aga samas on ka näiteid karmide meeste õrnadest tunnetest jne. Eks siis plusspunktid sellise Tom of Finland laadis fantasy eest, samas lugu ise on parajalt keskpärane.

Julio Llamazares “Kollane vihm”. Pegasus (2007).

Nende kaante vahel on sellisel hulgal kõdu, vettimist, pehkimist, lagunemist, sisselangemist, märga lund, mädanemist ja üksildust, et on suisa üllatav, et see kõik lehtede vahelt välja ajama ei hakka, kollakaspruunika kleepja loiguna lauda ei kata ning pikkamisi põrandale nõrgudes (justkui kuldse mee antitees) vähehaaval kööki, korterit, maha, tänavat, linna, riiki ja tervet planeeti lammutama ei asu.

Olin valmistunud sügisnukruseks ja melanhooliaks üksildases mägikülas Hispaania Püreneedes, ent midagi päris sellist ei osanud ma küll oodata. Sellele peaaegu et segadusttekitavale korduslikkusele, intensiivsusele ja läbipõimitusele, millega küla ja selle viimased asukad aja ja unustuse lömastavale taagale alla jäävad annab omakorda köitva ning mõjusa konteksti Lembit Liivaku järelsõna, mis räägib Hispaania külade tühjenemisest ning autorit tabanud vapustusest, kui tema lapsepõlve koduküla mustuva, mudase, vettinu, fragmentaarse ja räsituna tühjaks lastud veehoidla põhjast üle aastakümnete uuesti nähtavale ilmus. Tekib tunne, justkui terve „Kollane vihm“ oleks omamoodi selle ühe kaadri meeleolude pikendatud läbielamine.

Huvitav, kas Ainielle viimasel hingel oleks olnud kergem, kui terve ülejäänud küla oleks sedamööda, kuidas inimesed lahkuvad lihtsalt õhku haihtunud või kui lahkujad oleks saanud kaasa võtta kõik, mis neile kuulus – karjuseonnidest, viljapuudest ja mahadest viimasegi pilpani? Sest hinge ei mata ju lagunevad majad ja mädanema varisevad viljad iseenesest, vaid ennekõike see, kuidas kõigi nende muutuste tähenduslikkus ning mälusoppidest välja tulvavad ja immitsevad mälestused nendega seonduvad. Loodus ja inimmõte tühja kohta ei salli – kui elavad on lahkunud, tulevad välja kõik surnud, sest kes muu passikski lagunenud, pehkinud, põlenud, tuulte ja vihmade meelevallas eluasemeid tarvitama.

Ja justkui külast veel vähe oleks annab alla ka sureliku keha. Kui mannetu ja tühine on lõpuks inimene üksi, kellele pole jäänud muud kui mineviku lahkumist vaadata, ilma, et midagi uut ja edasikestvat selle asemele tuleks. Eraldi teema on muidugi veel Koer, tema olemine, elu ja surm ning see, kui palju mees ise oma meeleheites ning suutmatuses külast ja mälestustest lahti öelda koerast erineb või ei erine. Aga see selleks.

Ühesõnaga – üdini ja põhjalikult sügisene lugemine, mispeale ehk vaatad hiljem mõnd mahajäetud maja või vana müürijuppi ivakene pikema pilguga. Küsimus ei ole kindlasti selles, et mida mees oleks pidanud või võinud teha ja kas poleks temagi lahkuda võinud, vaid hoopis selles, et katsuda korraks seda kolletava ajavihma ja kõduneva liha vahelt välja turritavate mälestuskildude traagikast üks hea sügav klõmakas võtta. Millal siis veel, kui mitte pimenevate päevade ja kolletavate lehtede aegu.

Ahjaa, meenub ka Paolo Cognetti „Kaheksas mägi“, mägiküla ja ühe eluviisi hääbumisest Itaalia kontekstis ning hiljuti loetud Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, kus talvised lumed ja tormid tegid samuti oma laastamistööd ja peategelane oli see, kes käis majadel, millesse elu jagus vaid suveajaks, silma peal hoidmas ning lagunevaid kohti kõpitsemas. Kindlasti on veel palju neid raamatuid, kus sündmused toimuvad tühjenevas külas. Eesti kontekstis võrdub mägi siinkohal julgelt metsaga.

„Köis vööl, läksin ma järgmisel hommikul vara Biescasesse. Kui ma Ainiellest lahkusin, oli veel öö. Teed olid porised ja ma suutsin nahkade raskuse all vaevu kõndida. Tahtsin need Pallársi poes tubaka ja külviseemnete vastu vahetada. Siis kavatsesin Bescósi majast läbi minna, et kokku leppida, kuidas sel kevadel karja hoitakse. Mul on meeles, et künkaid kattis lumi. Santa Orosia järv oli jääs ning Erata mäekurude poolt puhus külm lavendlihõnguline tuul. Sellest hoolimata kõndisin Berbusa poole kiirustamata. Ma polnud juba neli kuud kellegagi rääkinud, kuid võimalus seda uuesti teha ei ahvatlenud mind samuti. Olin vaikusega juba harjunud ja nüüd, nii pika aja järel, pärast mitut lumevangis veedetud kuud tundsin, et läheduses korstnatest tõusev suits ja inimesed tänavatel – sest päike oli tõusnud juba tükk aega tagasi – täidavad mu hirmu ja vastikusega. Astusin enne külla sisenemist teelt kõrvale ning eemaldudes viljapuuaedade vahele nagu kärnane koer, tuletasin igatsusega meelde neid ammuseid päevi, kui me Ainiellest salkadena lauldes alla tulime, ja tundsime rõõmu, et olime möödunud talve halastamatu raevu üle elanud.“ (lk 37)

Sarah A. Hoyt - Rising Above (Shattered Shields, 2016)

 

Lugu noormehest, kel on võime libaloheks muutuda ja kes vahistatakse sellise libastumise pärast. Karistuseks on surmanuhtlus ning noormees jääb oma saatust ootama: millegipärast ülekuulaja arvab, et noormehel on veel libadest salaseltsilisi, kuna tema moondumise ajal mõõdeti väga tugev maagilise energia voog.

Surmamõistetute kambris kohtab noormees libast saatusekaaslast, kelle puhul samuti kahtlustatakse salaseltsi olemasolu. Mõlemad ... ei mõista sellist alusetut paranoiat. Kuna jutu tegevus toimub Esimese maailmasõja laadses olustikus, kus preislastel ja inglastel on kõva kaevikusõda ning "vandeseltslaste" loheks muutumine rindejoone lähedal olmitteks selgelt libadele liialt ohtlik, siis viib see peategelase mõttele, et äkki see maagiline voog on hoopiski inglise vägede põhjustatud, kes ehk kasutavad õhuväes kaugpommitajatena libalohesid (libavärk pole vaid preislaste eripära; pea kogu maailmas hävitatakse selliseid ebardeid - vaid Ameerikas mitte). Sellest inglaste võimalikust biorelvast kuuldes on ka preisi väejuhid valmis katsetama ning peale kiiret väljaõpet saadetakse libalohed järgmist brittide õhurünnakut tõrjuma.

Igati jabur lugu, kuid plusspunktid Esimese maailmaõja olude ja preisi sõjamasina kasutamise eest, kõik need vabahärrad ja puha.

Scott Lynch - Maybe Just Go Up There and Talk to It (The Book of Dragons, 2020)

 

Americana Teise maailmasõja järgsest Ameerikast, kuhu (ja tegelikult kõikjale maailma) ilmuvad aasta pärast sõda … lohed. Riiki tabab juhtimissegadus, kuniks kohalikud võtavad end kokku ja asuvad hävitama kariloomi ja inimesi söövaid lohesid. Mis polegi nii lihtne ja on muidugi eluohtlik.

Lugu leiab aset Wyomingi kolkas, kus sõjast naasnud haavatud veteran kutsutakse kohaliku šerifi korrakaitsekampa ning siis aastaid ja aastaid tegeletakse lohede tapmistega. Tegu pole tulnukatega, kuivõrd bioloogiliselt on nad vägagi maapärased, aga ometi, mis värk nendega on, kust neid muudkui juurde tuleb? Aastakümneid kestnud lohejaht kurnab riiki ning kohalikke toetatakse üha vähem kuni viimaks jäetakse nende maakond hoopis omapäi (ning kaitstakse vaid suuremaid linnu, tööstuseid ja infrastruktuure nende vahel). Ellujäänud kogunevad kesksesse, šerifi kambast on üldse järel kaks ellujäänut. Midagi tuleb muuta, seda enam, et üksikud lohed suudavad inimestega suhelda. Kuid nende sõnum pole just julgustav.

Lynchi seniloetud tekstidest erineb sellega, et tegu pole padufantasyga, tegu on siis hoopis alternatiivajaloohõngulise jutuga. Igati americana tegelased, väiksed inimesed on suurte ja väikeste probleemidega ning kuidas nad ühel või teisel moel nende probleemidega püüavad hakkama saada. Võitle või anna alla, kah valikud. Eks ääriveeri on juttu ka ökoloogilisest olukorrast, mida siis põhjustab üldine omakasupüüdlik eluviis.

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

K. J. Parker - How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)

 

Järg siis romaanile "Sixteen Ways to Defend a Walled City": kuulu järgi olevat tegu duoloogiaga ehk siis selles raamatus on impeeriumi pealinn seitsmendat aastat maismaapiiramisrõngas. Ent elu paistab olevat naasnud normaalsesse rütmi - kui muidugi selle sisse arvata ka aegajalt toimuvaid kokkupõrkeid piirajatega ning üle müüri linnamajadele langevaid kivikuule ja tulepotte, mis tekitavad rohkem või vähem hävitustööd. Ainult et ...

Ainult et linna piirav Oguse armee on taktikat muutnud - Ogus on ühendanud teadatuntud maailmast tervelt kolmandiku oma võimu alla ning nad tahavad nüüd üle võtta need teenused, tänu millele vaid meritsi ligi- ja väljapääsu omav linn üldse elus püsib. Ehk siis pakkuda odavamalt seda, mida Roburi linna oskustöölised on kogu maailmale seni pakkunud. Ja et Ogus on niiehknaa selle kinnismõtte valduses, et impeeriumi pealinn ja selle elanikud tuleb maa pealt pühkida, siis piiratud linna mõnedel arukamatel peadel on õige vesi ahjus.

Et olukord püsiks linnas stabiilsena, võetakse kinni näitleja Notker, keda sunnitakse surma ähvardusel mängima Lysimachost (linna päästja, tänu kellele üldse esimese romaani sündmustiku käigus suudeti Oguse armee pealetung peatada!), kes hiljuti just sai surma juhusliku kivikuuli põhjustatud hävingu käigus. Vale-Lysimachos saab temast (otseselt) sõltumata intriigide käigus koguni keiser Lysimachos II, mis annab Notkerile õige kurikavala võimaluse oma nö palkajatest vabaneda ... selleks, et plaanida koos oma värske abikaasaga linnast põgenemist (mis on nende arvates paratamatult surmale määratud), taskud raha täis.

Aga kõigepealt tuleb siis linna kaitsta Oguse armee üha hoogustuvate rünnakute eest.

K. J. Parker tuntud headuses ehk ühe käega ehitab ta üles toredat ühiskonda, teise käega ... näeme inimkonna kahtlasemaid külgi. Näitleja ja petis Notker on kahtlemata igati õigustatult linnarahva armastatud keiser Lysimachos II, aga ikkagi, eelkõige on ta näitleja ja petis (mis pole muidugi sünonüümid, lihtsalt selle romaani peategelases on need tihedalt põimunud). Paratamatult ei saa vihjata, mida vale-Lysimachos õieti ajab, aga jah, paistab, et lõpptulemuseks võiks ikkagi olla selle duoloogia valmimine (muidugi, saaks jälle leida uue vaatenurga, kes siis jätkaks linnarahva lugu).

Eks omaette võtteks on see, kuidas esimese romaani sündmusi mäletatakse (või noh, interpreteeritakse) ning tegevuse käigus unustatakse üldse tollased (võimalikud) tegelikud kangelased. Taas ei pääse kuidagi Saloninuse erinevatest tarkuseteradest (kurat, peaks kuidagi kätte saama selle Saloninuse kohta käiva esimese jutustuse). Lisaks sellele teeb autor kokkuvõtte romaanide "Two of Swords" sündmustikust (vt lk 314), ning paigutab selle romaani sündmustest sadu aastaid varasemaks. Mis muidugi viib mõttele, et ehk on siin viiteid Parkeri teistelegi romaanidele. Ja miks küll autori raamatute insenertehniline mõte on Parkeri vanatehnika armastusest hoolimata stabiilselt ühel tasemel (nonoh, isegi Abercrombie Esimese Seaduse maailm jõudis tööstusrevolutsioonini).

Igal juhul, pea alati on Parkeri loome heaks meelelahutuseks (oeh, see "Book of Magic" antoloogia oma keskpärasustega), nii soovitaks sedagi tsüklit lugeda - kui on muidugi tahtmist sarkastilisema ja insenertehnilisema fantasy järele.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”. SA Kultuurileht (2018)

„Aeg elada ja teisi jutte“ on kogumik lühijutte ilma piltideta, mis algavad enamasti justkui võrdlemisi lihtsast ja argisest ent jõuavad alati oskusliku puändini, mis tihtipeale seest õõnsaks võtab ning millele vahel on veel mõni väikene emotsionaalne keerd peale keeratud. Igal juhul oli see nauditav, kuigi ka omamoodi sünge lugemine. Ei ole, et lood iseenesest oleksid alati tingimata midagi rabavalt uut, aga viis, kuidas nendeni jõutakse avaldas muljet. Iga lugu on ise häälega ja ise viisil – kord esimeses isikus, kord kolmandas või teises. Hääli võib olla üksvõi mitu, vahel on tegemist justkui päevikukannetega, vahel valitseb teadvusevoolulik aegadesegadik. Ning enamasti on sellises enam-vähem õdusas argisuses, millega lugu algab, tunda mingit vaevumärgatavat pinget, mis lõpuks, justkui pooljuhuslikult laheneb, millegi tumeda ilmsikstulekuga. Samas on see jutustamisviis läbi normaalsuse kuidagi rahustav, tulgu sealt taustalt siis välja mis tahes.

Huumorimeele puudumises ei saa autorit samuti süüdistada ning tõsised teemad ei takista aeg-ajalt ka muigamast. Kirjavahemärkide kasutus on autoril pisut eripärane, seega ei maksa puuduvate või üleolevate märkide täheldamisel kulmu kergitada – nõnda ongi ning tõlkija on suurepärast tööd teinud. Ma isegi ei tea, milline lugu lemmikuks lugeda, aga üks meeldejäävamaid oli näiteks Rotangtugitool või Hoop pimeduses või Kampsun või Supp või ... No saate aru küll.

Alati on ka põnev see, et sageli ei tea KES loo peakangelane siis parajasti on, enne kui tema sugu ja vanus ja muud üksikasjad tasapisi pooljuhuslikult välja tulevad.

Ahjaa, üks oluline aspekt, mis mulle väga meeldis on see, et tegelased on enamasti kuidagi terviklikult inimesed, mitte ei taandu ühte kindlasse puändi teenistuses olevasse rolli. Kui, siis pigem on asi olukorras ja elusaatuses või mingis emotsionaalses puudujäägis või üleküllas... on mingi üks asi, mis on nihkes ja sestap lähevad asjad nii nagu lähevad.

Lõpetuseks üks lõbusam näide ühe loo algusest. Ka see kisub loomulikult tõsisemaks ning sellel, mis esmapilgul tundub lihtsalt võluva koolipoisiliku lohetamisena on oma tagamaad. Sellegipoolest ei võta see, kuidas lugu edasi läheb põrmugi ära peategelase leidlikkuselt ... nagu eelmises lõigus kiidetud.

„Kirjutamine

Kirjutage kahekümne rea pikkune jutt väljasõidust maale.

***

Läksime jalutuskäigule. Võtsime koera kaasa. Mängisin temaga terve pärastlõuna. Päike paistis. Siis pistis koer jooksu. Ma kutsusin teda, et hakata kodupoole tagasi minema. Kodu poole ikka (pool, poole, poolt käändsõnast lahku). Ta on emane koer, nimi on Mélodie. Hüüdsin, Mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie /.../ mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie

Tükk aega kutsusin. Ta ei vastanud midagi. Koerad ei räägi. Õpetaja, mul sai kakskümmend rida täis. Oleks ikka väga ebaaus mulle selle eest kaks panna.“

(lk 43)

Nik Sredin - Niña (Me armastame Maad, 2016)

 

Kogumiku ainus lugu, kus tegemist tehisintellektiga, mis selle teksti kontekstis on küll pigem museaal koos laevaga (tähendab, laev on esmajärguline, tehisintellekt vaid osa sellest). Lugu siis sellest, kuidas teleporteerumist kasutav nö heaoluühiskond pole igapäevaselt teps mis põnev ning nii otsustavad kaks nooremad tüüpi vanamoodi rännata Alfa Kentaurile - ehk siis kasutada just sama laeva, millega omal ajal sinna Alfa Kentaurile jõuti. Nojah, kõigepealt tuleb see muuseumist kätte saada.

Et selle retrokangelasteo sooritamiseks raha saada, õnnestub neil viimaks see idee maha müüa ühele meelelahutuskompaniile, mis hakkab lendu rahastama - andes võimalikule kümne aastasele reisule kaasa mees- ja naissaatejuhi, kes siis igapäevaselt kajastaksid maalastele selle seikluse eri juhtumeid.

Aga noh, teadagi, ükski sõit pole oma rutiinis teab kui põnev pealtvaatajatele ja siis on nii mehel kui naisel oma roll, et kosmosesõidu argipäeva eri juhtumitega vürtsitada - kas siis erinevate õnnetuste või armuintriigidega. Mis tõelised rändurid õige turri ajavad. Laeva tehisintellekt … vaatleb toimuvat sekkumata. Kuniks …

Tekst siis pühendatud Thor Heyerdahlile, kes proovis omal ajal mitmeid iidseid meresõidutarkusi, et näha võimalusi, kuidas ammusel ajal võis inimkond Maa erinevaid paiku asustada. Kõiksugu huumorist ja seiklustest hoolimata jääb tekst kuidagi vähe lapikuks, tegelased jäävad üheplaaniliselt headeks või halbadeks. Samas eks see retrokosmoseres on omal moel lahe, pole teadusliku fantastika puhul sellist lähenemist kohanudki.

ulmekirjanduse baas

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.

Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.

Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.

Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.

Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).

Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.

Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.

ulmekirjanduse baas

Juri Nesterenko - Maa helesinine taevas (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu Rõbakovi loos, nii ka siin naaseb Maa juurde ammu kadunuks peetud uurimislaev - olles 83 aastat võidelnud erinevate hädadega ning selle käigus enamuse meeskonnast kaotanud. Aga nüüd … on vanamehed tagasi. Ja Maaga ühendust saades kuulevad, et nende sihtkohta on külastatud peale neidki (ning sinna kadunute meenutuseks mälestusmärk tehtud) ja see kant kasutusele võetud. Eks rändurid arvasidki, et vahepealne tehnikaareng (nagu kasutusele võetud hüperdraiv) võib nende saavutuse enamvähem muuseumi saata.

Aga peamine on Maa, eksole, sinine taevas ja hommikused lõhnad. Enamvähem raugastunud ja ränkadest sõidutingimustest deformeerunud kosmonaudid ja teadlased tahavad ikkagi Maale saada - kuid maalased tahavad neid paigutada muidugi kõigepealt karantiini arstide hoole alla. Kapten võitleb selle iseenesest aruka otsuse vastu, neil pole jaksu ega elupäevi järel, nemad tahavad lihtsalt Maale!

Et selline pisarakiskuja lugu, plusspunktid kindlasti sellise raugastunud meeskonna (sest naisi ei paistnud seal olevat) loomise eest. Ja eks omal moel südantsoojendav ka see Maaga seotud pateetika. Painama jäi küll küsimus, et miks küll oli maha jäetud San Francisco?

 

ulmekirjanduse baas