Igati šeikspiirlik kammerdraama
vanade ja nooremate animalistlike jumalate ja jumaluste võimuvõitlusest, kus
inimeste väärtuseks (no olenevalt jumalast) on nende võimalikud ohverdused
ühele või teisele jõule. Romaan räägibki ühe alg- või ürgjumala
möödalaskmisest, kuna ta otsustas sekkuda vähemate jumaluste mõõduvõtmisse. Aga
et tegemist on „Strength and Patience of the Hill“ nimelise jumalaga, siis tal
… aega on plaanide täideviimiseks.
Leckiele paistab sobivat
niisuguste alternatiivsetest eluvormidest kirjutamine. Kui ta ilmakuulus triloogia sisaldab üpris laiahaardelist makrokosmost, siis see romaan on pigem
kammerlik ja kergelt glatsiaalne, kus läbi ühe peategelase – see kivijumal –
jutustatakse kruusakivide kaupa, kuidas ta on sattunud olukorda nagu ta on.
Minajutustaja räägibki
vaheldumisi minavormis jumalikust eluolust ja siis sinavormis inimeste
jändamisest ning kokku moodustub õige šeikspiirlik kahemõõtmeline
kättemaksulugu – romaani inimkülg on ehk lausa hamletlik oma Poloniuste ja
Opheliate ja Rosencrantzidega, kus Eolo nimeline sõdur püüab selgusele jõuda,
mis sai nö Hamleti isast. Kuid Hamlet ja ta erinevad kaaslased põrkavad
finaalis kokku … jumalaga ning lahendus on õige fantaasialikum kui
Shakespeare’l (kaanereklaamis viidatakse niisamuti Jemisinile … aga tema
ilmakuulsa triloogiaga pole ma veel kuigivõrd tuttav – kuigi esmakogemuse
põhjal võiks muidugi väiksemaid paralleele tõmmata üleloomulikkuse asjus).
Tekst pole just laiatarbekaup,
kuivõrd pole lihtsalt seeditav või teleseriaaliks vormitav. Aga
lugemiskogemusena on see kindlasti soovitatav (söön oma mütsi ära, kui see
romaan peaks eesti keelde tõlgitama).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar