K. J. Parker tuntud headuses ehk jälle üks kelmilugu õige moraalitust mehest, kes müüb oma hinge vanakurjale (tehingu sisuks on, et 20 aastat saab hingemüüja möllata nii kuidas soovib - muuhulgas saades 25-aastase keha ja piiramatu abi põrgusaadikult. Peale aja möödumist … kuulud igavesti põrgule). Aga et tegu on Saloninusega, suure filosoofi ja hulleima petturiga inimsoo hulgas, tekib tehinguga tegelema määratud põrgusaadikul (kes on ühtlasi Saloninuse filosoofilise loome austaja) paratamatult küsimus, et mida see filosoof-pettur õieti plaanitseb, mil viisil ta püüab põrgut lohku tõmmata. Ja kui põrgusaadik viimaks Saloninuse plaani läbi hammustab, võtab see kõhu alt kõhedaks - ükskõik, kuidas põrgulised püüaks teda takistada, ikka oleks sellega hullem kui jama kaelas.
Lugu on jutustatud kahest vaatepunktist - põrgusaadik, kes on määratud inimesi põrgusse toimetama ja kes on inimestega kokkupuutest neid oma moel austama hakanud (muuhulgas viisi, kuidas surelikud on võimelised kunsti looma - kuna kõrgemad, surematud olendid pole selleks võimelised) ja ka hindama Saloninuse õige nihilistlikku filosoofiat; ja siis Saloninuse enese vaatepunkt, rõhuga ta eluteel ja kogemustel ja kuidas ta seda kõrgelt hinnatud filosoofiat õieti kirjutas (olgem ausad, raha eest on võimalik kõiksugu värke kokku kirjutada - tegemist on ikkagi inimmõistusega). Mõlemad jutustajad on õige küünilised (põrgusaadik küll sirgjoonelisem, kuivõrd tal on on selge tööülesanne; Saloninuse eesmärk … on teadmata), nende abil ellusuhtumist õppida poleks just kõige eetilisem idee - või noh, kui plaanid maailma vallutada, siis küll.
Parkeri tegelased pole üldiselt puhast kurjust täis, nii ka selle loo kangelased teevad möödaminnes õige kenasid tegusid - lihtsalt seepärast, et teisele head teda. Muidugi, sellest omakorda avanevad uued ja kasulikud võimalused võimaldavad oma plaanide edasiviimist, niiet … tjah. Autor on Saloninusest varemgi ühe jutustuse kirjutanud (“Blue and Gold”), kus peaks olema kirjeldatud see, kuidas Saloninus viimaks rikkaks sai; siinseski tekstis on mitmeid viiteid tollastele sündmustele, aga noh, huvitav oleks sedagi lugeda.
Niisiis, lugu sellest, kuidas vana filosoof müüb oma hinge Kurjale, saab selle eest tagasi 25-aastaseks ning 20 aastaks põrgusaadikust abilise, kes kõik ta soovid ellu viib (teatud piirangud siiski on; kuid midagi nii labast nagu palgaarmeega ühe väikse riigikese vallutamine on tõesti köki-möki), et lepingu lõppedes igaveseks põrgu minna. 20 aastaks on tal ühtlasi surematus, mis võimaldab siis Saloninusel hakata eksperimenteerima oma vanade projektidega … põrgusaadiku õuduseks on need kõik alkeemiaalased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar