27 märts, 2017

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)


Raamat koosneb kolmest jutustusest, mis oleks soovi korral ühtse romaanina loetav. Yellowstone’i sipelgalõvidki on korraks taustal, seega on olemas side Weinbergi eelmise raamatuga. Kui nüüd hoolsalt järele mõelda (või vähemalt imiteerida mõtlemist), on Weinberg hetkel kohalikus ulmes üsna omapärane autor - ta kirjutab nimelt sellist ulmet, millest ei tasu lugejana otsida suuri või teraseid allegooriaid meie praegusele elukorraldusele (no eks siin o juttu sellest, kuidas inimkond on jõudnud 34. sajandisse - kõik need Maa konfliktid, eluruumi hõivamine teistelt planeetidelt jne). Aga nagu öeldud, peamine on seiklused, kuhu peategelane Leathercord satub ning mille kaudu selgub peategelasele ta enda kohta mõndagi rahutukstegevat - kes ta tegelikult on, mida ta on teinud, miks teda… taga aetakse.


Raamatu lugemine on sibula koorimine, iga tekstiga selgub rohkem ning peategelane satub aina suuremasse plindrisse (iseenesest “terane” tähelepanek - kui poleks sibula koorimine, oleks tegu ikka väga hämmastava lugude tsükliga). Teda süüdistatakse oma naise tapmises ning koduplaneedi kohus tahab teda kõrgeima karistusmääraga rajalt maha võtta, aga Leathercordi uued sõbrad-palgasõdurid röövivad ta enda teenistusse. Ent pika perspektiivis on mehest rohkem kahju kui kasu, millegipärast ajavad teda taga korporatsioonide palgatud pearahakütid ning piraadiseltskonnas oskab ta võrgutada siresäärse kaunitari - tänu kellele püütakse Leathercordi päästa üha suurematest suppidest. Kuid nagu öeldud, on mehe minevikus nii mõndagi, mis mõjub ta aitajatele mõneti pelutavalt.


Weinberg on kerge segu Bergist ja Tarlapist - küll ilma Bergi macholikkuse ja Tarlapi ühiskonnakriitilise küljeta. Autor kirjutab sellist ulmet, mida ulmevõõras lugeja üldiselt väldib… aga sellise ulmevälise ambitsiooni puudumine teeb raamatu… omal moel üsna mõnuga loetavaks; siin pole vaja pead vaevata mõttekonstruktsioonide või maailma usutava ülesehituse või tegelaste süvapsühholoogiaga. Tekst lihtsalt tuiskab seikluste omas reaalsuses, ning vahelduseks midagi sellist lugeda on päris hea. Ja eks lugude kirjutamisedki muutuvad üha keerulisemaks - kui esimeses jutustuses on peale Leathercordi hääle paari kõrvaltegelase vaatenurk, kel ülesandeks tausta avardada, siis viimases jutustuses on Leathercordile lisaks teisigi autonoomseid jutustajaid.. Jah, see on väike samm inimkonnale, kuid Weinbergile ja lugejatele suureks sammuks.

“Kõik seni Linnutee maailmadest leitud humanoidid olidki geneetilises mõttes inimesteks osutunud. Päritolumõistatus oli siiani lahendamata ja rahvafolkloori tasandil üldiselt lihtsalt aktsepteeriti seda, et mingil seletamatul moel oli inimkond ilmselt nii kauges minevikus tähtedele laiali asustatud, et kellelgi polnud selle kohta enam mälestusi. Füüsilisi tõendeid polnud ju leitud. Evolutsioonibioloogia teooria, et sarnastes tingimustes areneb elu ühetaolise skeemi järgi, ei olnud ju sugugi sama veetlev kui konkureerivad müüdid.” (“Kedagi ei jäeta maha”, lk 126)

Kommentaare ei ole: