Olles nüüd teist korda selle jutukogumiku läbi lugenud, jäin mõtlema (kuivõrd tõlkija rääkis sellest oma ulmebaasi arvustuses), kellele see raamat õieti sobiks - kindlasti romaanisarja tulihingelistele austajatele (kas ka seriaali vaatajad toimuvast lugejatele sarnaselt aru saaks, ei oska öelda). Aga samas need, kes ootavad romaanidele omast eepilist süngust ning kõrge ja madala vahekorda, nemad sellest kogumikust niisuguseid tundeid suurt ei leiaks. Nii võttes võikski raamat peale fännide sobida nooremale lugejale, kellele see oleks sissejuhatuseks “Jää ja tule laulu” maailma (mõlema puhul on toimunud eelnevalt kõvad võimuvõitlused - siin Daemoni mäss, teises Baratheoni troonile tõus). (Samas, esimesel lugemisel arvasin, et see ei sobi sissejuhatuseks, ning tegemist on vaid lisamaterjaliga.)
Paistab, et kogumik omakorda jaguneb kaheks - esimene lugu, mis tutvustab (üsna turvaliselt, aga milline finaal, eksole) Westerosi olusid; ning teine ja kolmas lugu, mis hakkavad kaevuma tollase Westerosi lähimineviku varjudesse ehk Martini lemmikkuningate Targaryenite seekordsesse võimuvõitlusse, see on Blackfyre verine mäss. Targaryenite erinevatele võimuvõitlustele on Martinil teisigi jutustusi ja need on pigem täiskasvanud lugejatele ning neist puuduvad õnneks noorukesed Dunk ja Muna. Aga neist teistest lugudest olen senini lugenud vaid ühte; küll on lähiajal ilmumas Dozois antoloogia “Book of Swords”, kus peaks järjekordne Targaryenite vägitükk sees olema.
Martini Targaryenite vaimustuse puhul jäin mõtlema, et kas kõrgfantasyt peaks muuhulgas analüüsima isikukultuse küsimustes - no selle kogumiku puhul näiteks Baelori või Daemoni asjus. Kuid samas võiks seda täheldada ka teiste autorite romaanides, kus on rohkem või vähem kuninglikke kangelasi, kelle järele läbi raamatute või romaanisarjade ikka heldinult või kibestunult oiatakse. Muidugi, kas see on just isikukultus a la Stalin, aga millegipärast tekkis selline assotsiatsioon, kui läbi raamatu ikka imetleti jumalus-Targaryene.
Noh, tore, et see raamat siis eesti keeles olemas on; ise ma just suurt ei vaimustu sellest nooruslikust kangelaspaarist, jäävad nagu… lastekaks. Või õigemini ei teki minu jaoks sellist pinget nagu “Jää ja tule laulu” eri osade puhul. Või noh, Targaryenid on minu jaoks igavesti totrad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar