Meelis Kraft - Katkise torniga linn (Saared, 2020)

 

Pool lugu on selline borgeslik metakirjandus (need kuusnurksed linnad, mis katavad meekärjena maad), teine pool juttu keerab aga düstoopilistesse ulmadesse (elu Ebaloogilises Linnas). Ühelt poolt taas niisugune 20. sajandi retroulme, teiselt poolt aga justkui autori jõuproov erinevate teemadega katsetamisel.

Ja mingil moel ehk võikski võtta seda teksti kui eksperimenteerimist - pole just kõige kirglikum pärl või puhang, samas just teksti sissejuhatav klassikalisuse jäljendamine mõjus kuidagi … klassikamaiguselt (marsivõtmes). Niisuguse loo hindamine sõltub tugevalt tujust - tekstidest väsinuna annaks 4 punkti, aga et tegu alles kogumiku teise looga, siis ootab ees ehk paremaid maailmu?

Karl May „Winnetou” (1990), „Winnetou jälgedes” (1991), „Winnetou surm” (1992), Kupar

Winnetou lugusid sai esimest korda loetud kahtlemata täpipealt õiges eas ning olen kindel, et seda esimest osa olen lugenud julgelt enam kui viis korda. Aga nüüdsel läbilugemisel tabasin end ühtaegu nautimas/kiitmas meisterlikult kokku pandud seiklusjuttu, aga ka mõttelt, et kas need lood ehk ongi ikkagi lõplikult ajale jalgu jäämas …

Nende raamatute juures on ikka köitev olnud esiteks tempokas seiklus ja teiseks tagasihoidlik ent otsusekindel Old Shatterhandi tegelaskuju, kes siis asjaolude kokkulangemisel metsikus läänes suure osa ajast igasugustele rohkem või vähem legendaarsetele tegelastele järgemööda muljet avaldab. Ja no tegelikult ka muidugi need rohkem või vähem legendaarsed tegelased ise ka. Scharli, ehk siis Old Shatterhand, olevat muuhulgas ka Karl May alterego. Või vähemalt nii räägib Wikipedia. Seega oli nimevalik – Karl -> Scharli ja jutustamine esimeses isikus otsene viide autorile endale, kes siis, nagu välja tuleb, on lisaks usinale kirjatööle Euroopas vahepeal ka poole kohaga metsiku lääne kangelaseks, sest patt oleks ju kõiki tema suurepäraseid andeid pelgalt tooli peal kössitamisele raisata ...

Aga see ajalugu ja tänapäev ... Scharli on küll suur „punanahksete vendade“ sõber ning valge inimese laastamistööle omavolilisele maahõivamisele ning lugupidamatusele vaadatakse ilmse hukkamõistuga. Teisalt jääb see hukkamõist vägagi poolikuks – lääne tsivilisatsiooni laienemine on kui progressi tõusulaine, mille pöördumatust on sunnitud „õilsad metslasedki“ tunnistama ja mida lõppkokkuvõttes ei seata suuremas plaanis kahtluse alla. Ka valgete taunimine jääb sellele tasemele, et mõistetakse hukka valged kriminaalid, aga neid teisi, sõltumata sellest, kas nad indiaanlastega laiemas plaanis õigusvastaselt käituvad või mitte, kaitstakse ja hoitakse „metslaste“ (kes muidugi kunagi ise midagi halba ei tee, kui mõni valge jätis neid sellele teele ei vii) rünnakute eest. Ja selline ülendati veel apatšide pealikuks ...

Tekib paralleel Hirvekütiga, kes ka mõistis nii paljutki hukka, mida valge inimene teeb ja oli ka indiaanlaste seas tunnustatud ning omas sõpru, aga lõppkokkuvõttes oli ta paraku kristlane ja pidi ta ikka ristiinimeste eest hea seisma sel ohtlikul ajal, mil põliselanike valduste hõivamine veel pooleli oli.

Kummaline lugu selle ajalooga, ühest küljest kauboid ja indiaanlased – tore lapsemäng, aga teisest küljest genotsiid ja häving, aeg, kus need teised, need teised ei olnudki päriselt inimesed ja kõik oli rokk (religioosselt on kõik korrektne), sest kristlus vs paganad, eksole.

Muidugi ei ole Winnetou raamatutes just väga palju adekvaatset informatsiooni selle kohta, millised eri indiaanihõimud siis ikka tegelikult-tegelikult olid ja kuidas see värk ikka päriselt seal metsikus läänes käis. Põhirõhk on ikkagi seiklusel, seiklusel pärisilma ainetel, või kuidas seda nimetada. Lisaks on tegemist kirjandusklassikaga vähemalt Saksamaal ja arvestades müüginumbreid läbi aegade (kui Wikipediat uskuda). Metsik lääs, kauboid ja indiaanlased, ongi ju mõnes mõttes nagu vampiirid ja libahundid – üks neid fiktiivseid maailmu, mis ammuilma oma elu elavad, üks taustsüsteem mitmesugust liiki kangelastegudeks. Winnetou lood, Westworld, Clint Eastwoodi teosed ja kasvõi näiteks Cowboy Bebop või Trigun animemaailmast on lihtsalt kõik erinevat liiki killukesed ühest fantaasiailmast. Ehk ei olegi siis ikka hullu, seni kuni anname endale aru, et mis on mis ja et päris apatšid ja Winnetou on omavahel samapalju seotud kui päris hunt ja libahunt.

(Ahjaa ... huvitav, miks Kupar otsustas järgida 30ndate tõlkes tehtud kärpeid? Kas päris Winnetou on siis liiga pikk ja veniv ja ma asjata nautisin siin meisterlikku seikluskompositsiooni ... või sisaldab see midagi sellist, mis juba 30ndatel eriti rahvusvaheliselt kohatu oli?)

((ja kuna see on paari aasta tagune lugemismulje, tegelikult, siis ma enam ei mäleta, kust ma tean, et kärpeid järgiti...))

Robert Jordan „The Dragon Reborn“. Tor (1991). The Wheel of Time 3

Eelmine osa seisnes siis võlupasuna ja kohutavast kurjusest läbi imbunud pistodaga üle terve maa kappamises, misjuures pasun (ja pistoda) suurem osa ajast pahalaste käes viibisid, meie seltskond mitmeks jagunes ja väga erinevaid teid pidi lõpuks samasse kohta ja aega jõudis. Sealjuures ka daamide seltskond, kes väga sobivalt rööviti ja vangistati ja toimetati abivalmilt samasse kohta…

Selle osa kulminatsioonis esineb üksjagu sarnasusi ning ka alguses jaguneb kokku saanud seltskond jällegi laiali – pistodahaige Mat ning noored Aes Sedai õpilased ehk Nynaeve, Egwene ja Elayne ehk kolmik ja pasun jõuavad Tar Valonisse, Valgesse torni. Kolmik muidugi ei tohi hingatagi oma tegelikest seiklustest ja nõnda käib rasvaste pottide küürimine käsikäes Egwene’i ja Elayne’i edutamisega ehk vastuvõetu auastme ja Aes Sedai sõrmuse saamisega, Mat ravitakse terveks ja lahutatakse pistodast, viimane koos pasunaga pannakse torni hoiule ja esimest, kui pasunapuhujakt, kavatsetakse ilusti kindlalt ja turvaliselt Amyrlini pilgu all hoida, et ta Viimases Lahingus vajadusel võtta oleks… noh, arvata võib, et Mat ise neist plaanidest küünevõrdki ei hooli ja kui kolmik värvatakse (mõnevõrra ähmase loogika alusel) Amyrlini poolt musta ajah’t jahtima aitavad nad Matilgi lahkuda, sest Elayne tahab oma emale tollega kirja saata enne kui kolmik uuesti tornist salaja jalga laseb ning ära Teari pahalasi püüdma suundub … või siis lõksu kukkuma – eks siis lõpus selgub kumb lõpuks.

Rand ja Perrin ja Moiraine konutavad Udumägede jalamil laagris ja ootavad ilusti paigal, et Moiraine jõuaks selgusele asjus, millest ta akadeemikuna teab muidugi üsna palju, kuid nagu raamatu kestel järjest selgub – praktikas on kangelaste teekonnad ja võitlus maailma pärast palju ebakindlamad, intuitiivsemad ja lihtsatest inimtunnetest ära rippuvamad, kui tema oma ennastohverdavas plaanimises ning katses maailmapäästmisprogrammi kuidagimoodi kontrolli all hoida taipab … ja nõnda läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Randile saab siiber – kõikvõimalikud unenäod ja etteennustamatu kontroll võluvõime üle ja fakt, et teda jahitakse – ning nõnda laseb ta öö varjus üksipäini jalga, hävitades teda jälitavaid põrgukoeri, kõlvates ta’vereni põhjustatud juhusesegadust, kus ühes külas praktiliselt kõik korraga abielluvad, teine küla põleb aga maani maha tänu lõputule jadale halbadele kokkusattumustele. Kõigi unenägudes terendab Callandor – võimas võlumõõk Teari kindluses, mida saab tema hoipaigast kätte saada vaid Draakoni uuestisünd ise – nagu ütlevad ettekuulutused. (Kuningas Arthuri legendid ja mõõk kivis ja niiedasi, eksole).

Unenägude maailm kipub olema järjest ülerahvastatum – Perrin avastab oma hundiunesid, Rand on millegipärast kah magades alatihti seal, eks selles ole vast oma osa pahalastel ning isegi Mat näeb aegajalt mingeid asju ja Egwene muidugi tegeleb oma ande arendamisega ning tuiab pidevalt seal ringi … rääkimata pahalastest, kelle skeemidest kah vilksamisi nii üht kui teist nähakse ning kindel võib olla, et isegi kui nähtu nägijale tol hetkel või ka hiljem otseselt midagi ei ütle, siis tähelepanelik ja hea mäluga lugeja saab peaaegu kindlasti ühe või teise asjaga hiljem otsad kokku viia (mina ei ole ei tähelepanelik, ega hea mäluga, muidugi, aga aitab ka kui olla sarja juba korra lugenud).

Nojah, nõnda seisneb see raamat siis põhimõtteliselt selles, et seltskond jaguneb nelja rühma, kes kõik paralleelselt Teari suunas sõidavad ja kappavad: Mat ja Thom, kolmik, Rand üksi, Moiraine koos Perrini ja teistega. Lisaks peategelastele kohatakse teel ka Aiel’e ning tehakse esmatutvused – Perrin kohtab ja vabastab Gauli; kolmik tutvub Aviendha ja Rhuarciga ning vastastastikku osutatakse üksteisele teeneid ning harjutatakse end polügaamia mõttega. Olulistest kohtumistest rääkides veel – Perrin kohtab Faile’i, ning kõigis suuremates linnades, millest läbi kapatakse näib nagu miskit valesti olevat…

Mat avastab Tar Valonist lahkumise käigus ka oma vastse mänguriõnne – esmalt täringutega kulda kokku ajades, tesmalt imekombel mõrtsukate käest pääsedes. Ühtlasi pobiseb ta ka aeg-ajalt vanas keeles, mille kohta pakutakse, et koduküla asemel paiknenud iidse kuningriigi vana veri lööb välja. Samuti mängivad nad Thomiga kivisid (mis tundub olevat küll väga go mängu moodi) ning Thom märgib, et kui Mat asja pisut tõsisemalt võtaks, võiks ta olla väga hea mängija. Ära märgitakse ka pistoda põhjustatud mäluaugud – kõik see eelnev siis on oluline Mati supervõimete kujunemisel, hilisemad lisandused üksi ei tee temast veel seda, kes ta on, vaid algpõhi on juba olemas, järgnevalt tulev on lihtsalt täiendus. Iseenesest on selline paljudest elementidest koosnev kangelaspõhi päris tore ning kui aus olla, siis on Mat vist iseg mu lemmiktegelane hetkel - nii Randil kui Perrinil on oma võimetega leppimine märksa traagilisem protsess.

Ka Perrin areneb edasi, käies pisut hundiunes ringi sehkendamas ning sepatööd meelde tuletades ja pikalt kirve ja haamri, kui tapariista ning tööriista vahel vaagides ning, noh, Faile’i ära armudes muidugi ka. Aga samas toimub tal oluline kohtumine ühe teise huntmehega, mis süvendab tema veendumust, et ta ennast hoolega tagasi peab hoidma ja selle veendumusega on seotud ka üks Egwene’i unenägu. Lõpuks jõuavad kõik muidugi Teari kindlusse kokku, igaühel erinev eesmärk ja erinev sissepääsutee, öise linna katustel on vahepeal rahvast rohkem kui tänaval ning toimub järjekordne kullimäng ja tagaajamine paari forsakeniga ja no ma ei hakka ütlema, kas Rand võtab siis Callandori ja kuulutab end Draakoni uuestisünniks või mitte ja kas Aielite The One Who Comes With the Dawn on kuidagi Randiga seotud või mitte … seda peate küll ise ära arvama…

1. The Eye of the World
2. The Great Hunt

Neil Gaiman - Maitsmised (Suits ja peeglid, 2021)

 

Erootikat Gaimani moodi ehk lugu lõbumehest ja ta kliendist. Lõbumehel on saladus, mis teeb ta klientidele vajalikuks. Kliendil on saladus, kuidas lõbumees saladusest tühjaks imeda.

Üks lihalikumaid tekste, mida olen ulmekirjandusest kogenud (no ületamatu on ikka Kij Johnsoni lühilugu ohjeldamatust andumisest võõrolendiga). Eks tekst on siis üles ehitatud kui klassikaline süsteem: tees (seks), antitees (mehe saladus) ja süntees (naise saladus), kõik on kokku ihade müsteerium. Kui järele mõelda, ei saanudki õieti aru lõbumehe ja kliendi päritolust, eks see siis kuulub õõva kilda.

ulmekirjanduse baas

Rex Stout „Uksekell helises“, Perioodika (1967)

See vist on üleüldse esimene Wolfe’i ja Goodwini lugude eestikeelne tõlge (vähemalt raamatu kujul), mõelda, juba 67. aastal, Loomingu raamatukogus, sest kus siis veel. Ilmneb, et tõlkimisse sai valitud tolleks hetkeks ilmselt värskeim (kättesaadav) teos Wolfe’i sarjast, sest „The Doorbell Rang“ paistab olevat esmaavaldatud 1965. Seda, kas avaldatavuse puhul mängis rolli ka fakt, et Wolfe siin raamatus vassiva ja ülbe FBI ehk FJBga rinda pistab, ei tingimata arvata, aga huvitav, on, et järelsõna asendab Jacques Martin Barzuni kirjutis kriminaalromaanist kui sellisest, tema kõrgajast kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil loogika ning teadmispõhisus oma edukäiku tegid ning hilisemast allakäigust, tuues siiski välja ka häid näiteid, nende seas ka Rex Stout, ning jäädes lõpuks lootma lugejale, kes pikemas plaanis terad sõkaldest eraldada võiks… eraldi ajastukohane on Barzuni essee järel toodud väike bibliograafia, mis iga mainitud autori kohta paarisõnalise selgituse annab või siis selle tärnikesega tähistatult võlgu jääb, tärnikesega on nimelt tähistatud „väga vähe tuntud autorid, keda biograafilised allikmaterjalid ei käsitle ning kelle teoseid meil ei tunta“. Võimalus tunda end infoküllusest ja -vabadusest ärahellitatuna ning minna iga viimast kui nime Vikipeediast otsima…

Igal juhul on see juba päris mitmes raamat õndsalt rasvunud geeniuse ja tema võimeka piimalembese abilise seiklusest ning nõnda on ka kogu rutiin koos orhideekülastuste, majast mitte lahkumise ja vastumeelsusega töö tegemise suhtes kenasti sisse töötatud. Ent kuna asjasse on segatud FBI, siis loksutab see muidugi dramaatiliselt üht-teist ka paigast – näiteks näitab Cramer me ebasümpaatsete lemmiktegelaste suhtes üles ebatavalist hoolivust ning ostab suisa Goodwini võõrustamiseks paki piima! Lisaks käib mõningane trall ja hulk lärmirohket raadiokuulamist kaasas ettevaatava suhtumisega FBI pealtkuulamisvõimekusse. Ma ei ole küll kursis, aga arvata on, et võib tõe pähe võtta, et vähemalt hämarail kuuekümnendail käis mainitet organisatsiooniga kaasas ka teatav omavolitsemiskõmu. Kuid riigitruu nõukogude lugeja siin muidugi täit rahuldust ikka ei saa, sest olgu selle FJBga kuidas on, mäng piirdub ikkagi ümberlükkamatu tõestamise tandriga, see, et keegi võiks Wolfe’i nende ja avalikustamisvõimaluse olemasolul lihtsalt buldooseriga üle lasta, rahvavaenlaseks kuulutada ning luku taha panna ei käi enam mängu juurde…

Vahel võib ka juhtuda, et löntšiks saab sandvitši, aga see käib täiesti loomulikult asja juurde. Meil siin on ju tänapäeval kombeks brunche promoda ja smuutisid juua… Noh, eks Wolfe'i gurmeel on sellest muidugi täiesti ükskõik.

Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees." Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda." "Selge see. Kas ma ütlen talle seda?" "Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen - kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk ei mäleta)

Meelis Kraft - Cali Mobilia (Saared, 2020)

 

Saaremaa aineline etnohorror ehk lugu 1987. aastal kohalikku hullumajja saadetud noormehest, kellest jäi mulje nagu ta näeks meie maailma esmakordselt ja kes oleks justkui pärit paralleel-Saaremaast, kuhu ähvardab kukkuda taevakeha, mis oleks justkui Kaali meteoriit. Hull värk.

Veidra fantaasiaga noormehe üllatuseks selgub, et siinsele (Saare)maale kukkunud taevakeha ei hukutanudki kogu maailma! Kui vaid tema maailma teada saaksid, kuhu see taevakeha nende “Saaremaal” peaks kukkuma … Aga jah, kuidas seda sõnumit edastada.

Võluvalt retrohõnguline ulmelugu, mille finaal on kui Hollywoodi filmides (tõsi küll, puudu jääb üks suurem välk ja pauk, aga see-eest kangelane …). Teksti saab ehk lugeda mitmel moel: näiteks nö tõsiselt võttes (no oligi selline paralleelmaailma lugu), vähe lõbusamas võtmes (kerge camp, eksole) või siis juureldes tegelaste vaimsete küsimuste kallal (mis läheneks küll tragöödiale; kõik on vähe irdunud harju keskmisest). Või ehk oleks ka võimalik paranormaalses võtmes (see on erinev esimesest võimalusest, kus võtad teksti kui ulmekirjandust), sest 1980. aastate lõpust ju läkski suurem ufotamine lahti, eksole.

Angélica Gorodischer - The González Family's Fight for a Better World (Trafalgar, 2020)

 

Omamoodi liigutav lugu Trafalgar Medrano sattumisest planeedile Gonzwaledworkamenjkaleidos, kus surnud on vägagi aktiivsed (mitte zombi või vaimu vms mõttes) ning oma sekkumistega igapäevaellu ei lase sealsel ühiskonnal muutuda teistsuguseks kui nende eluajal - ehk siis kohalik eluolu on enamvähem 19. sajandi tasemel ning tänu rohketele surnutele puudub elavates enamvähem igasugune elurõõm (no siiski nad mingil määral paljunevad). Surnute elusus on kuidagi seotud planeedist mööduva taevakehaga (sama probleemi on näiteks naaberplaneet edukalt lahendanud).

Trafalgar satub sellele planeedile lootuses medikamente maha müüa - naaberplaneedi Edessbuss igavesti lõbusad kodanikud otsustasid talle vimka teha ning kohale jõudes ja sealset elukorraldust kogedes tabab teda omamoodi külm dušš. Lõplik “pauk” tuleb peale kuuma ööd lesega (kes talle majutust pakub), kui hommikul saabub selle surnud mees naist siunama ning tekkinud kähmluse käigus Trafalgar justkui surmaks selle abielumehe … aga jah, nagu ta teada saab, on tegu surnud abikaasaga, kes senini lese ellu sekkub. Siiski, planeedil (mille elanikke nimetab Trafalgar lühidalt siis Gonzalez’teks) on ka nö vastupanuliikumine, mille liikmed unistavad nö normaalsemast elust (oleks kasvõi elektrit, nagu teistel planeetidel kasutatakse) ning lesk viib Trafalgari nendega kokku. Ning mehel tekib plaan, milleks omakorda tuleb kasutada Edessbussi ressursse.

Erinevalt eelmistest jutustustest on see jutustatud Trafalgari enda vaatepunktist (kes on kellelgi külas või kohvikus, kuna aegajalt on jutuvoos repliike kohvijoomisest), mistõttu pole siin tavapäraseid märkeid Rosario ühiskondlikust elust või Trafalgari staatusest temaga seotud seltskonnas. Surnute austamise teema läheb õige ekstreemseks ja selles on ehk miski kriitika katoliikliku maailma asjus, mis kasvõi Ladina-Ameerika puhul võib vahel võtta meile harjumatu kombestiku vormi (natuke käsitleb seda Bradbury hiljuti eestindatud  “Halloweenipuu”). Aga eks ultrakonservatiivsus on esindatud muudeski kultuurides ning keeruline oleks rääkida selle viljastavast mõjust.

Patrik Svensson „Angerjaevangeelium“, Tänapäev (2020)

Noh, ma olin müüdud juba pelgalt faktist, et keegi on võtnud angerjast raamatu kirjutada. „Mida kala teab“ oli juba üks põnev ja informatiivne kalaraamat, sümpaatselt empaatilise lähenemisega ja kes ei tahaks siis veel kaladest lugeda?

„Angerjaevangeelium“ on muidugi pisut teistsuguse lähenemisega – mõlemad raamatud algavad lapsepõlvemälestusega kalapüügist, aga kui Balcombe mälestus on seotud empaatiaga kala kui elusolendi suhtes ja vastumeelsusega talle viga teha, aga Svenssoni puhul kestab angerjapüük läbi paljude lapsepõlvesuvede, moodustades olulise osa isaga koos veedetud ajast; kui käitumisteadlane Balcombe annab koondpildi inimese teadmistest sellest, mis tunne võiks olla olla kala, siis kultuuriajakirjanik Svensson räägib angerja kohast inimkultuuris ja loodusteaduste ajaloos paralleelselt isikliku angerjakogemusega poja ja isa suhete kontekstis.

Sellest tulenevalt on ka Svenssoni angerjas mõnevõrra müstifitseeritud – alates neist lugematutest kordadest (mõtlesin vahepeal juba neid kordi kokku lugema hakata), mil angerja ülimalt saladuslikesse mustadesse nööpsilmadesse vaadatakse, rääkimata nn angerjasaladusest, mis on samuti üheks raamatut läbivaks keskseks teemaks – tuleb nimelt välja, et angerja paljunemise küsimus on juba vähemalt antiikajast saati inimestele suureks mõistatuseks olnud nõnda, et vanematel aegadel neid suisa iseeneslikult mudast tärkavat arvati ja tuleb tunnistada, et kõik see angerjauurimise ajalugu, millesse isegi kuulus Sigmund Freud noore loodusteadlasena oma panust anda üritas, oli tõepoolest üsnagi põnev ja vähem põnev ei ole see, mida kogu selle uurimistöö tulemusena angerja elutsüklist teada on saadud.

Euroopa angerjas nimelt rändab mitu korda üle Atlandi ookeani – esmalt, et pisikese pajulehetaolise maimukesena Kesk-Ameerika kõrvalt Sargasso merest (mis on Euroopa ja Ameerika angerja oletatav kudemisala) tagasi Euroopa rannikule ning sealt edasi paljudesse jõgedesse ja järvedesse – seda juba läbipaistva pulgakese ehk klaasangerjana – jõuda, kus ta söögilaualt tuttava kollase angerjana pikki aastaid rahulikku kalaelu elades rasva kogub (olgu öeldud, et vajadusel võib angerjas ikka muljetavaldavalt kõrge vanuseni elada); ning siis ühel, inimese poolt etteennustamatul, hetkel saab temast hõbeangerjas, kes ~ei maga ja ei söö~ ning ujub kas mõne kuu või siis aasta ja mõne kuuga tagasi läbi Atlandi Sargasso merre suurele pulmapeole, et oma elu järeltulevale põlvele jätta. Loomulikult on sellise keeruka rännete ja moonete tsükli tuvastamine olnud suur töö, millega pihta hakkamiseks oli esimese väljakutsena vaja alustuseks üldse leida emas- ja isasangerjad, et tollest isetekkelisest mudas võrsumise müüdist ükskord ometi edasi saada. Konks seisnes nimelt selles, et angerjas moondub sigimisvõimeliseks niisa või marjaga kalaks alles hõbeangerja faasis, mil ta söömisest loobununa rasvavarude toel tagasi Sargasso mere poole ujuma hakkab ja selleks, et avastada hõbeangerjas ning angerja kõik ülejäänud vormid, kulus samuti omajagu aega – Svensson ei suuda jätta mõnuga peatumata sellel etapil, mil Freud tulutult angerjaid lahkas, et isasangerjat leida, aga loomulikult võis ta lõikuda ükskõik kui palju kollaseid angerjaid ilma suguelundivarjugi leidmata.

See on muidugi paratamatult tõde, et inimese suhe teiste loomadega on tugevalt olnud seotud kasuga, mida neist võib saada – saaklooma on vaja tunda, ohustavat kiskjat on vaja tunda, kodulooma on vaja tunda. Nõnda angerjagagi, keda on aastatuhandete vältel söödud ja söödud ja söödud – Rootsis on suisa angerjarannikuks nimetatav ala, mis on tükeldatud pärandatava püügiõigusega lõikudeks, on kümneid ja kümneid traditsioonilisi retsepte, terve piirkonna jõukus on elanud rammusatel kalaselgadel; Hispaanias on mõnes kohas jõge mööda üles ujuv klaasangerjas traditsiooniliseks kohalikuks delikatessiks, mis jällegi on olnud terve kogukonna elatiseks. Kuid loomulikult ei saa ilma nukra tõdemuseta, et angerjaid on järjest vähem ja vähem ja vähem… ja nii raske on leida ühte ja ainsat põhjust, eriti kui arusaam paljunemisest ja elutsüklist ikka veel nii napp on. Õigupoolest ei tohiks angerjat enam üldse püüda, aga kui terve kogukonna identiteet sellega seotud on, tekib paradoksaalne oksa saagimise olukord. Ja muidugi on kalastamine vaid üks tahk, oma roll on ka üldisel keskkonnasaastel, tammidel ja muul sellisel ning viimaks – kui terve kalaliigi eksistents tugineb ookeanihoovustega ühes rütmis kulgemisel, aga kliimasoojenemine ja nii edasi neid hoovusi endeid mõjutab … Jah, võiks öelda, et lõpuks jõuavad nii Svensson kui Balcombe sarnasesse kohta ja see ei ole just hea koht, tundub uskumatu, et angerjas võikski olemast lakata … piinlik aeg olla inimene.

(Noh, siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et juttu on Euroopa angerjast. Ameerika angerjas paljuneb ilmselt samuti Sargasso meres, kuid temal ei ole vaja ületada tervet ookeani, Jaapani angerjas aga Sargasso meresse üldse ei puutu ning kuigi angerja vangistuses kasvatamine on siiamaani veel üsnagi võimatu ülesanne on just Jaapani teadlastel õnnestunud kohaliku angerjaga mingeidki algelisi edusamme teha.)

Enne lõppu jutustab Tom Crick õpilastele ainult angerjast. Angerjaküsimusest ja teadusajaloost kõigi selle oletustega ning mõistatustest ja valearusaamadest. Aristotelesest ja teooriast, et angerjad sünnivad mudast. Linnést, kes arvas, et angerjas viljastab ennast ise. Kuulsast Comacchio angerjast, Mondini avastusest ja Spallanzanist, kes selle vaidlustas. Johannes Schmidtist ja tema jonnakast päritoluotsingust. Teadmishimust, mis neid kõiki kannustas. See on see, mida angerjas meile jutustab, arvab Tom Crick. Ta räägib meile inimlikust uudis- või teadmishimust, meie igavesest püüdlemisest tõe poole ja tungist mõista, kust kõik tuleb ja mida tähendab. Aga ka meie vajadusest mõistatusliku järele. „Angerjas võib meile üpris palju jutustada teadmishimu kohta – õigupoolest hoopis rohkem, kui teadmishimu on välja selgitanud angerja kohta.“ (lk 103)

(Ja ilmneb, et Aadu Hint on samuti kunagi kirja pannud angerjaraamatu lastele, ikka sellest maailmarändur angerja elutsüklist ja rannakaluritest ja ... minust on see raamatu küll mööda läinud, aga kuulu järgi olla seal sellised asjad sees ning lisaks muidugi ka märksa optimistlikum lõpp, kui praegusel ajal seda lubada saab.) 

Neil Gaiman - Võõrad osad (Suits ja peeglid, 2021)

 

Suguelulistest kontaktidest eemale hoidev noormees oskab siiski peenise millegagi nakatada ning järgneva raviprotseduuride käigus kaovad füüsilised vaevused, aga … alakeha poleks nagu enam tema osa ning teda raviv arst ei kuuluta haigust lõppenud, kuivõrd proovid on senini positiivsed. Ning noormehe psüühilised vaevused … süvenevad.

Mingil moel on see ehk samas voolusängis koos looga “Muutused” - et siis meditsiinilise sekkumisega kaasnevad … keerulised küsimused. Ainult et kui eelmine lugu oli enamvähem teadusliku fantastika vaimus, siis see tekst läheb puha õuduseks kätte - mis seda olukorda põhjustab, õieti ei selgugi, ravi võib olla hoopiski probleemi päästikuks, mis ühel või teisel viisil oleks ehk niiehknaa ilmnenud. Või siis mitte!

Aga jah, tegelikult olevat see tekst AIDSi asjus.

ulmekirjanduse baas

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik (2021)

 

Aastaid tagasi olen esmaväljaannet lugenud, uuesti lugedes tuli pähe paratamatult mõte, et kui vähe ikka satiir või huumor üleüldiselt säilib (no kes jaksaks üle lugeda nõukogude ajal ilmunud kümneid ja kümneid eestikeelseid huumorikogumikke). Aga see tekst on üldiselt ajatu ehk kirjeldab igati kenasti inimeste nõmedust (no finaal läheb küll vähe sotsrealismi paatosesse). Ühtegi positiivse programmiga tegelast polegi nagu välja tuua, kõik on ühel või teisel viisil nurjatud, vist. Ja nii jääbki gorilla banaanidest ilma.

Inimlikku nõmedust on siin muidugi ka oma ajastule omaselt, miks näiteks ametnikest salapere varjab oma abielu, mille tulemusel siis vanemad ja laps elavad kõik eraldi ja saavad salaja kokku. Või jant Filjurini üüritoaga ning üürija rasedusega seoses - see, et viimaseid päevi rasedat naist ei märgata ta õnnistatud olekus, on, noh, veider. Rääkimata siis töö- ja ärielu eripäradest, kus topeltmoraal ongi elukoralduse vereringe.

Seega võib vaid ette kujutada, millist üleliigset stressi tekitab Nähtamatu võimalik töö- ja eraellu sekkumine - ja veider, et keegi ei oota temalt topeltmoraalile omast käitumist (muidugi, samas tema olekus puudusid materiaalsed ja ihulikud vajadused, see on ehk seletus). Selge, et niisugune häirija või korrarikkuja tuli viimaks eemaldada, ent nagu vana korra ihaldajad avastavad, siis täielikku naasmist enam polegi. Mis on muidugi utoopia - aga eks tegu on sellise riigikorra satiiriga, kus peab esinema mingisugune positiivne programm; nõukogude kord on ülim.

mööda netti

Roger Zelazny - LOKI 7281 (Igikelts ja tuli, 2020)

 

Humoorikas lugu tekstiprotsessorist, mis on omandanud enamvähem tehisintellekti. Ja ta pole ainus - sellised programmid on ka mitmete tuntud ulmeautorite kodudes … ning arvatavalt kirjutavad nende teadmata autorite nime all tekste. Nagu teeb seda meie peategelane, mis näib olevat Zelazny tüüpi autori kodus.

Probleem on selles, et autori teadmata töötleb programm ta tekste ümber - luulelise ja kujundliku plära asemel  üks tõsine andmine, mis samas müüb hoopis paremini. Oleks justkui hea diil … aga siinne ulmeautor on õige pahane kui avastab sellise ümbertöötluse. Ta otsustab purustada LOKI. Aga programm pole nii rumal …

Nagu näha, paistab olevat muuhulgas tegu Zelazny mänguga omamütoloogia asjus (eneseiroonia pole kunagi kahjuks), lisaks siis muidugi teema tehisintellekti eneseteadvuse omandamisega seonduvatest võimalikest tagajärgedest. Selline lihtne lugu (nagu arvatavalt kirjutaks Zelazny asemel LOKI 7281?).

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Unenägude pühkija (Suits ja peeglid, 2021)

 

Unenäod … võivad olla vangistavad. Aga kui palju sa ärgates õieti unenägusid mäletad. Sest õnneks on unenägude pühkija, kes kustutab need vahemälust. Sest kõigest hoolimata on unenäod enamast häirivad ning seetõttu tasub hoida pühkijaga häid suhteid.

Muidugi, on küllaga inimesi (ja autoreid), kelle on pühkija maha jätnud … ning nemad loevadki neid unenägude seletajaid või siis kirjutavad … vahel ikka päris häid jutte.

Aga parem on puhtaks pühkida. Kõik minema, kui vaid võimalik on.

Angélica Gorodischer - The Best Day of the Year (Trafalgar, 2020)

 

Trafalgar kohtub taas oma biograafiga, kelle kutsub kohvitama salapärasesse Burgundy lokaali, millest biograaf ei tohiks kirjutada, et see koht tuntuks ei saa. Peale tavapärast sõbralikku nokkimist teineteise kallal, räägib Trafalgar loo tähesüsteemist, kuhu on parem mitte sattuda: sest ühel sealsel planeedil on õige tüütu ajas visklemise, ee, süsteem oleviku, tuleviku ja mineviku vahel. Eelnevalt sellest Trafalgarile muidugi ei räägitud, teda lihtsalt hoiatati planeeti külastamast. Eksole, seda suurem uudishimu.

See ajas visklemine oleks võinud meie rändurile muidugi vaat et saatuslikuks saada, sest päev peale planeedile saabumist avastas ta end ootamatult tulevikust … ja päev edasi veel ohtlikumast tulevikust ja nii edasi ja edasi. Nagu ta viimaks avastab, siis selline ajas visklemine on omane eelkõige mittekohalikele, “omad” oskavad sellega toime tulla. Aga viimaks siis pääsemine ja järjekordne seiklus kirjas!

Loo parimad hetked ongi ehk hoopis Burgundy seltskonnas (ka raamatu avalugu on seal jutustatud), näiteks koha omanik Marcos ei usu Trafalgari jutte, aga ometi vaat et parimad kaaslased. Loo jutustajalgi probleem, et Trafalgari rännakud on va üheülbalised ja kas see õieti peaks lugejaid huvitama. Trafalgaril on siiski enam usku oma erakordsusesse.

Dylan Thomas „Piimmetsa vilus“. Perioodika (1970), tlk Paul-Eerik Rummo

Tegemist on kuuldemänguga, vist esimese kuuldemänguga üldse, mida teksti kujul lugenud olen, ja siit on tunda nii poeetilisust kui Walesi. Millegipärast meenus Joyce’i „Dublinlased“, küllap seepärast, et mõlemad on justkui killukesed Ühendkuningriigi nö väiksematest etnilistest ruumidest suure Inglise ingliskeelse kirjanduse osana. Eriti võluv on, et lisaks tõlkija saatesõnana on vihikukese lõpus ka üks Dylan Thomase isiklik kiri, milles ta kirjeldab seda visandlikku pildikest, milles ta mõnede helide ja paroodia, muutlike tujude ja soojusega, soovib edasi anda Llaregybis elamise tunnet, kuigi ta õigupoolest kirjas kohe ka ütleb, et ei oska oma taotlust õieti sõnastada, ent sellegipoolest täie pühendumuse ja vaimustusega selle kallal töös on.

Tegelaste galerii on kirju – on prouasid ja nende abikaasasid, nii elusaid kui surnuid, on luiskamishimuline lihunik ja tema kergeusklik naine, on unelev koolipreili ja tema kauge austaja, on igavesti armastuskirju vahetavad poepidajad ja kuulujutte levitav postiljon, kelle naine kirjad enne kätte toimetamist lahti aurutab ja läbi loeb, on naistemees ja meestenaine, on luulelemb pastor, on meri ja kalalaevad ja kõrts, taamal kõrguv mägi, muistseid legende ja alevikese veeres kasvav Piimmets, mille varjus iha- ja kiretoiminguid aetakse, kuid pealtnäha ja altnäha vastanduses on tunda, et sisemised ihad ja igatsused, unenäod ja unistused ei pruugi ilmsi teoks saavaga alati mitte kattuda, samas kui ilmsi toimuva taga on sügavamaid hoovuseid, millest tegelastel endilgi õieti aimu pole.

Kuigi peategelast kui sellist ei ole, siis on kuuldemängule paslikult mõnevõrra keskseks ja siduvaks tegelaseks pime kapten Kõuts, kelle unedes ilmuvad uppunud semud ja mullapõues puhkav ammune armastus ning kes päeviti akna peal alevi hääli kuulab ning üksnes helipildi järgi oskab ära öelda, kes tuleb, kes läheb ja kuhu teel on.

Alguses oli kogu see poeetilisus ja pulbitsevus pisut ootamatu (tegelikult oleks huvitav ka originaali vaadata, tõlkestki leiab palju põnevaid sõnu, rääkimata vaimukatest kujunditest), eriti kui hakkas ilmnema, et ühtlasi on tegemist ka karikatuurse muigejutuga külaelust, kust ei puudu ka humoorikas keelepeksunäide, ning kus külaelule paslikult seisneb suur osa melust, allhoovuste ja tumedamate ning ülevamate nootide kõrval ka ebavooruslikes unenägudes ja  piimmetsas paariti linnupesade otsimises – „pikkade aluspükste“ väel ning „kleit samahästi kui üle pea“. Ahjaa, külaelu mõttes meenutas Leiva-Dai oma naistega muidugi Sepa Kaarlit „Tuulte tallermaast.“ Jah, külaelu on külaelu!

Ning lõppkokkuvõtteks võib öelda, et oleks see taotluse õige sõnastus nüüd kuidas see oleks – ühe päeva pildike koos kõigi häälte lõhnade ja tegelastega kerkis lõpuks silme ette küll – nagu oleks ise seal elanud, sest kui oled juba kord ka tegelaste unedesse ja mõtteisse kiigata saanud, siis kuidas muidu võinuksid sa teada, et koolipreili Härmaniit Beynon öösiti üht väikest vänget meest näeb, kes liputab häbitult ja punaselt karvast saba, pabertuutu varjus.

EMAND BEYNON (valjult, ülalt toast)

Lily!

LILY SMALLS (valjult)

Jah, proua.

EMAND BEYNON

Kus on mu tee, tüdruk?

LILY SMALLS

(Tasa.) Mis sa ise arvad? Et kassikastis või?

(Valjult.) Kohe tuleb üles, proua!

ESIMENE HÄÄL

Isand Pugh üle tänava Koolimajas viib emand Pugh’le hommikust teed, sosistades trepil

ISAND PUGH

Siin on su arseenik, mu arm.

Ja su herbitsiidikoogike.

Su viirpapagoi ma kägistasin ära.

Vaasidesse ma sülitasin.

Hiireaukudesse toppisin juustu.

Siin on su … (Uks avaneb kriuksudes.)

… värske tee, mu arm.

(lk 24)

ESIMENE HÄÄL

Postkontoris müüakse siirupit. Veoauto sõidab turule, koormaks sulgloomad ja peremees. Piimaplekid seisavad Kroonimisnurgal nagu lüheldased hõbemundris kordnikud. Ja Kuunarmaja lahtisel aknal istudes kuuleb pime kapten Kõuts tervet seda alevihommikut. /…/

(Taamal koputab postimees uksele)

KAPTEN KÕUTS (omaette, vaikselt)

See on Willy Nilly, kes koputab „Lahevaate ukse taha. Trat-tat-tat, väga tasa. Koputil on kitsenahkne kinnas ümber. Kellelt see emand Ogmore-Pritchard küll kirja saab? /…/

Vaata nüüd ette, eestrepp on läikima löödud. Iga tuhv nagu seebitükk. Vaata oma naelakast-number saapaid. See vana Bessie pooniks ju murugi ära, et linnud libiseksid.

(lk 33)

Video kuuldemängu 2017. aasta ettekandest Musta Laega saalis leiab siit: http://www.ekl.ee/uritus/piimmetsa-vilus/. (See on muidugi sihuke kurikuulsalt hea kajaga ruum, et heli, iroonilisel kombel, on nagu on.) 

Ja autori hääl ning originaalkeel ka enam kui 70-aasta tagant: https://www.youtube.com/watch?v=FjJt4P4w8io

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Stanley G. Weinbaum - Marsi odüsseia (Planetaarsed lood, 2021)

 Sissejuhatuseks olgu öeldud, et ma tegelikult ei kuulu klassikalise ulmekirjanduse austajate hulka. Ja samuti ei hooli ma just väga palju seikluslikust ulmest. Seetõttu olin mõnevõrra hämmastunud, et seesinane väga klassikaline ja väga seikluslik lugu mulle jummalast meeldis. Siin on kahtlemata peidus mingi moraal - et ei tohi oma eelarvamustes kinni olla ja klassikat peetakse klassikaks teinekord ikka põhjusega vms -, aga selle juurde tuleks vast tagasi kuskil lõpus.

Loost enesest - selle süžee vastab täielikult pealkirjale, selles pole midagi üllatavat. Marsi-missiooni keemik Dick Jarvis on saadetud abiraketiga maad uurima, kuid teeb baasist kaugel eemal hädamaandumise ja hakkab sinna jalgsi tagasi vantsima. Õnneks satub ta juhtumisi päästma jaanalinnulaadse marsielaniku Tweeli elu ning too hakkab sel ohtlikul teel Jarvise saatjaks ja teejuhiks. Nad vantsivad, kaevad igasuguseid imesid, siis satuvad võitlusse veel mingite kohalikega, kelle käest nad päästab viimasel hetkel saabuv abirakett. Ei midagi jalustrabavat. Rabav ei ole iseendast ka Weinbaumi kirjutamisstiil: kõik tegelased oleks justkui alalises afektiseisundis, ainult karjuvad ja irvitavad. Võib-olla põhjustab seda Marsi hõre õhk, mine sa tea. 

Täiesti jalustrabav on aga Weinbaumi fantaasia olendite väljamõtlemisel ja oskus neid elavaks kirjutada. Nimetatud jaanalinnulaadne Tweel liigub ringi näiteks oma pika nina peal hüpates - mingid sellised elukad olid vist ka Avo Paistikul? Kuskil tee peal tuleb ette üks ränipõhine püramiide ehitav eluvorm, aga teda ma vist parem ei kirjelda, sest see rikuks üllatuse ära. Ja nii edasi ja nii edasi! Nii et kui olen viimasel ajal ulmest rohkem otsinud kirgast fantaasiat, siis mõneti näib, et olen seda otsinud valest kohast - oleks pidanud kiikama värskete teoste asemel igivanade autorite poole. Võib-olla seepärast, et lugeja ootused neid (veel, niivõrd) ei kammitse.

Nii et... Kui kogumiku sissejuhatust ja sellegi loo esimesi ridu lugedes näis, et Weinbaumi tänapäeva lugejale tutvustamise ainuke eesmärk saab olla pedagoogiline või kodifitseeriv - tundke oma juuri vms -, siis seda päriselt lugedes selgub, et klassika, eriti sellise tundmatuma juurde on siiski väga mõtet tagasi pöörduda, kuna utopistlik impulss, igatsus millegi täiesti uue ja tundmatu järele on seal tihtipeale oluliselt tugevam ja mõnu lugemisest tohutu.

Vladimir Gomelski - Legendaarne finaal (2018)

 

Raamat siis Müncheni olümpia korvpallifinaalist, mis lõppes teatavasti vägagi segaselt. Takkajärgi Gomelski kirjelduse järgi ei oskakski ise kindlat seisukohta võtta - ühelt poolt tegid lauakohtunikud erinevaid vigu; teiselt poolt on muidugi arusaamatu, et mängu jälgiv tollane FIBA president sekkus mängu käiku, nõudes nende kolme sekundi taasmängimist. Nii ikka asjad käia ei tohiks.

Mis on raamatu puhul huvitav, on eelkõige vaade olümpiaks valmistuvale koondisele - kuidas Kondrašin võttis Gomelskilt (raamatu autori isalt) koondise üle ja viis selle omakorda tippu (vanem Gomelski muidugi ei jäänud olümpiakullata - Soul 1988). Et autor ise oli tollal noor korvpallur (Moskva AKSK liige), siis oli tal endalgi palju kokkupuuteid tollase koondise mängijatega - rääkimata muidugi väga otsesest kontaktist isa treeneritöö ja -tarkustega.

Gomelski nägemuse kangelaseks on peatreener Kondrašin (nö Leningradi koolkonna alusepanija), kes küll oli autori isa konkurent, aga sellest hoolimata Gomelski juunior kiidab teda väga ohtralt: töökas ja uuele avatud treener, kes kaitsemängule rõhudes andis võimalusi ka mängijate eripäradele (näiteks mitme kuumaverelise mängija tegemised panid küll pead vangutama).

Kondrašini ja tema koondise puhul vedas sellegagi, et nende ameeriklastest konkurendid panid oma tegemistega mööda: ehk siis nende peatreeneriks valitud Iba ja tema range viie söödu reegel, enne viiendat söötu ei tohtinud korvi poole vaadata. Iba püüdis range distsipliiniga mänge võita … ja see maksis kätte. Treeneri jäärapäisus viis ka selleni, et tollased ülikoolistaarid Bill Walton ja Julius Erving ei ühinenud koondisega - Gomelski väitis küll raamatut kokku võttes, et hiljem osales tervelt 10 mängijat eri NBA klubides ja edukalt … aga need mängijad polnud oma karjääriga ligilähedasedki Waltoni ja Ervingu saavutustele.

Aga jah, raamatu huvitavaim osa on Nõukogude Liidu koondise ettevalmistamine, ja sellega tegeldi ikka plaanikomitee tasemel. Milline peab olema mängijate füüsiline tase (see oli küll nii kõrgeks aetud, et jäi suuremas osas saavutamata - ja oli saavutamatu ka aastaid hiljem), milline taktika mängijatele juurutada (Kondrašin ajas tempot kiiremaks - erinevalt siis konkurentide viie söödu reeglist), millised statistilisi näitajaid peaks teatud perioodil täitma (näiteks mängujuhil 20 minuti jooksul 7-8 resultatiivset söötu), milliseid tulemusi peaks näitama koondis Mexico ja Müncheni vahel toimuvatel suurturniiridel (see plaan täideti).

Plaani täitmisel selgus seegi, et enam ei sobinud koondisesse eestlastest tippmängijad - Anatoli Krikun oli ebastabiilne, Jaak Lipso jäi vast vanaks, Priit Tomson vist lihtsalt ei sobinud Kondrašini meeskonna filosoofiasse (tõlkija jäi küll eriarvamusele, tuues välja, et Tomsoni asemel valitu polnud just kõige parem mängija). Eks natuke hämmastav oli seegi, et koondises oligi vaid üks baltlane (kapten Paulauskas) - erinevalt muidugi Souli koondisest.

Münchenile järgnenud sündmuste analüüsiga läheb autor üpris lennukaks ning ühelt poolt sarjad Nõukogude Liidu lagunemist (sest rahvaste sõprus võimaldaski sellist koondist), teisalt sarjas riigivõime, kes ei vaadanud läbi sõrmede sportlaste äritsemisele välismaalt toodud kaubaga: kangelasi oleks pidanud rohkem austama ja neile enam andeks andma! Noh, see läks jaburaks, eks see ole näide miskist suurriiklikust mentaliteedist, millega ei tahaks küll enam mingit pistmist teha (kogu paatos keeb viimaks üle lk 142).

päevaleht

Angélica Gorodischer - Of Navigators (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos satub Trafalgar Medrano külla tema mälestuste ülestähendajale (nö raamatu autorile) ning jutustab loo sellest, kuidas ta aitas 1492. aastal Kolumbusel ja teistel Ameerika avastada. Nagu Trafalgar teatab, polnud tegu ajarännuga, ta lihtsalt sattus universumi äärealadel sellisele planeedile, mis on peaaegu Maa koopia - aga siis ajahetkel nagu aastal 1492 (lisaks veel mõned õige teistsugused arengud).

Kosmoselaevaga saabunud Trafalgar tekitas teadagi hulganisti furoori ja kahtlusi, aga sõnaosava inimesena leidis ta võimalusi seletamaks oma kummalist välimust ja veel kummalisemat õhulaeva. Viimaks võitis õukonna usalduse ning saab ligi Kolumbuse hädisele ekspeditsioonilaevastikule ja ta pakub, et viib nende laevad kohale oma õhusõidukiga. Nii lähebki ja paljugi teistmoodi (sest Ameerika …) kui kunagi Maal juhtus. Kuid kohalik hall kardinal ei saa lubada, et Trafalgar veel kaua kohalikku võimu mõjutab …

Lugu on päris naljakas, lisaks Trafalgari juhtumistele ka ta biograafi ja ränduri sõbralik omavaheline aasimine (lugu siis biograafi vaatepunktist). Mis on muidugi vähe häiriv, on see Trafalgari noor armuke õukonnast, noh, 15-aastane oli ehk päris normaalne abielunaise vanus veel paar sajandit tagasi, aga tänapäevases tekstis mõjub selle abielunaise kuumast ilust rääkimine õige kohatult (oeh, Marquez). Ehk siis Gorodischer püüdis olla võimalikult ajastutruu või nii. Seda kõrvale jättes on küll päris tore ja veider jant Ameerika avastamisest

Neil Gaiman - Me teeme teile hulgihinna (Suits ja peeglid, 2021)

 

Kui varem olen ehk siunanud Gaimani varasemaid lugusid, siis see tekst on nooruslikult lõbus lõõp väikekodanluse teemal ehk lugu mehest, kes armastab sooduspakkumisi ning kes pruudi petmise pärast otsib eriti soodsat diili pruudile kättemaksmiseks. Ainult et …

Leitud kahjurihävitamise firma pakubki eriti soodsaid palgamõrvasid. Kaks ühe hinnaga … või kümme elu ühe hinnaga … või tuhat ühe hinnaga.  Sest noh, hulgi hävitada on lihtsam kui ühekaupa. Sellised sooduspakkumised panevad tellijal vere kihelema! Ja kui ta veel avastab, et üks ta hõimlane on kuningasooga kaugelt seotud …

Et siis toredalt süüdimatu lõõp armsate kuningriigikaaslaste üle.

“On sõnad, mis teevad inimestega kummalisi asju, sõnad, mida kuuldes löövad näod rõõmust, elevusest või kirest õhetama. Looduslik võib olla üks neist, esoteeriline on teine. Hulgihind

mõjus Peterile. Ta naaldus tooli seljatoele. “Rääkige mulle sellest,” lausus ta kogenud ostja sisseharjunud enesekindlusega.

“Hea küll, härra,” vastas Kemble ja lubas endale põgusa naerukõhina. “Ma võin teile kaubelda nende käest hulgihinna, seitseteist viiskümmend inimene, kõigile sihtmärkidele alates esimesest viiekümnest, või siis kümnekas igaühe eest alates kahesajandast.”

“Ja ma oletan, et hind langeb viieka peale, kui ma tahan tuhandest lahti saada?”

“Oi ei, härra!” Kemble tundus jahmunud. “Kui me räägime sellistest numbritest, siis saame seda teha hinnaga nael tükist.”

“Üks nael?”

“Täpselt nii. Selle kasumimarginaal pole kuigi kõrge, aga käibekasv ja produktiivsus õigustavad seda enam kui küll.” (lk 184)

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi - His Master's Voice (Invisible Planets, 2017)

 

Kunagi ütlesin mingi ulmeteksti iseloomustamiseks “rajaniemitamine” ehk selline megahüper ulmetamine, mille maailma mõistmine kergelt või raskelt üle pea ning suhu jääb nano maitse. See siin on järjekordne rajaniemitamine.

Ehk siis lugu kauge tuleviku posthumaansest maailmast, kus kaks tehisloomast lemmikut püüavad taasluua oma loojat … aga selleks läheb tarvis kurikavalat plaani, sest nende looja polnud just kõige seaduskuulekam kodanik ning peale vahelejäämist pühiti maailmast ta identiteet. Kuid koer ja kass leiavad võimaluse, mida proovida - tänu uuele juhendajale.

Eelnev lõik on muidugi eriliselt mittemidagiütlev, sest nagu rajaniemitamise puhul sai mainitud, loo kõigist finessidest ei saanud kaugeltki aru. Igatahes, igaüks sellist ulmet just ei kirjutaks ning eks see tekst on valitud mitmesse aasta parimate antoloogiasse; viimati koguni uude maailmaulme antoloogiasse “The Best of World SF, vol 1”.

Rajaniemitamise puhul tuleb muidugi tõdeda, et ega Rajaniemi isegi seda alati tõsimeelselt harrasta, tal ka mitmeid tavaulmelisi soomemaigulisi tekste.

Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas