Ausalt öeldes läks enne lugemist minust kuidagi mööda, et tegu on õigupoolest YA või koguni lastekirjandusega, selles suhtes see raamatu tegevuse niisugune hoogsus oli nagu üllatav ja tekitas kergelt psühhedeelse elamuse ootusi. Aga ei, kogu lühiromaan ongi kaasaegse halloweeni või surnutepüha või siis hingedeaja ajalooliste juurte ainetel, tutvustamaks noortele ja vanematele lugejatele selle traditsiooni sügavamaid põhjuseid.
Mis, noh, pole minu jaoks just kõige huvitavam teema, selle asemel võiks kasvõi Kivirähki “Rehepapi” teatud osasid lugeda, oleks kogeda midagi omasemat. Ja kuivõrd noortekirjandus pole just mu lemmikute hulgas (kuigi seal on häid leide), siis jäi see lühiromaan oma temaatikaga minu jaoks vähe kaugeks; aga ma tõesti pingutasin, lugesin raamatu kaks korda järjest läbi ja puha … Aga peale kergelt naiivse kambavaimu ja seikluslikkuse ja elurõõmu ei osanud sealt endale leida midagi ajule närimiseks. Sest noh … halloween.
Igal juhul, Bradbury jääb mulle suuresti mõistatuseks, on häid lühijutte ja Fahrenheit ja Marsi kroonikad, aga muu … hmm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar