Tagantjärele kirjutamisega on see häda, et oh seda mälu, mälukest. Võiks
peaaegu, et kohe uuesti otsast peale lugema hakata, aga ma siiski arvan, et
sellega võiks nüüd kohe veel päris kaua aega ühelpool olla. Igal juhul sai
mäluvärskenduseks sirvitud ja üllatutud, et ohoh, seanchanid, ehk siis mere
tagant saabunud võõrad väed on juba teises raamatus kohal ja üldse käib kogu
värk täie hooga, aga noh, eks esimese otsa raamatud olidki ikka väga tempokad
mõningaste hilisemate osadega võrreldes.
„The Great Hunt“ keerleb
igatahes suuresti legendaarse Valere’i sarve ehk siis ühe maagilise pasuna
ümber, mille puhumise peale tulevat mitte vähem legendaarsete kangelaste vägi taevast
ülevalt (või siis uneilmast, juhul kui see fakt juba on siin raamatus ära
mainitud, kui pole siis palun tehke nägu, et te ei märganud midagi) ja seab
õigluse jalule. Siinkohal tahaksin ära mainida, et nimede ligikaudne hääldus ON
igati mõnus praktika, mida ma mõtlen, et oleks tegelikult tore ka tänapäevases
tõlkekirjanduses rohkem kohata. „The Great Hunti“ ehk „Suurt Jahti“ (vms) pole
muidugi tõlgitud, aga ettenägeliku ja põhjaliku inimesena on autor algusest
peale lugeja varustanud olulisemate nimede ja mõistete seletuse ning ligikaudse
hääldusega ja mulle meenus, kuidas ma hiljuti mingi lasteraamatu ettelugemisel
hädas olin ja mõtlesin, et näe, hõõrutakse seda va harimatust ikka
lapsevanematele nina alla – nüüd siin higista hea õnne peale keelt väänata ja
looda, et laps ei hakka liiga täpselt huvi tundma, et MIS selle tegelase nimi
ikka on ja kuidas see kirjapilt minu produtseeritud ebamääraste häälitsustega
seostub ja miks …
Aga, ühesõnaga …
jaht maagilisele pasunale algab sellega, et peategelaste seltskonnale kantakse
sarv kuldkastikeses nina alla ja öeldakse – palun, olge lahked, viimane võitlus
läheneb, sarv on teie. Noh, korralike bürokraatidena siis loomulikult hakatakse
sarve Tar Valonisse, ehk naismaagide peakorterisse viima, sest kes veel siis
ometi sobiks paremini valvama ja otsustama igasugu võluesemete ning viimase
võitluse ja selle, kes ja millal sarve puhub jms üle.
Aga, noh, ma
arvan, et ei ole väga suur üllatus (arvestades raamatu pealkirja ja seda, et
600+ lehekülge veel ees seisab), et kurjad jõud mainitud aarde kohe esimese
asjana pihta panevad. Ja… jaht võib alata! Ahjaa, tolleks hetkeks ei ole
peategelased veel ülemäära oma maailmapäästja ja muudesse olulistesse
rollidesse sisse elanud, rääkimata võimete tipule jõudmisest, ja seega on
lisamotivatsioonina sarvega koos kaotsis ka üks teatud mustmaagiline objekt,
mille tagasisaamine Mati tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega on. Et ikka kõik
võimalikult entusiastlikult sarve jahiksid.
Suure osa raamatust võtab enda alla jälitustegevus, kus Rand (ja co)
piirimaalastest lordi juhtimisel varaste kannul kappavad, teel nähakse mõnda
maailmaimet, mis kunagi hilisemates osades taas pildile tuleb ja kohatakse
Randi eelmisest elust pärit stalkerit, kes muuhulgas muidugi teda ära võluda
püüab, aga õpetab ka nii üht kui teist kasulikku. Ja kui ma mõtlesin, et nende
2 aasta jooksul, mis kogu sarja tegevustikku hõlmab, on Randi areng
mõõgavõitlejana ikka väga fenomenaalne, siis siin raamatus satuvad nad ju jälgi
ajades paralleelmaailma, mille aeg nende enda reaalsuse suhtes aeglasemalt
voolab ja nii võib sest 2 aastast veel kuid maha võtta … Aga see selleks.
Naismaagiõpilastest peategelased jõuavad kenasti Valgesse torni, saavad
noviitsiks pühit… st vastu võetud, mõni suisa edeneb kõrgemalegi (seekord ma ei
reedagi sisu ära) ja toimub täiendav sõbrunemine Andori printsessi Elayne’i ja
selgeltnägijavõimetega Miniga – noh, nagu internaatkoolis ikka. Aaaaga,
kurjadel jõududel on kõik need erakordselt suure potentsiaaliga maagihakatised
muidugi märgil ja kuidagi läheb nii, et pahaaimamatud lambukesed meelitatakse
turvalisest haridusasutusest lõksu, mis muidugi lisaks traumaatilisusele ka arendavaks
kogemuses osutub.
Lõpus saab kõik see kamp jälle niivõrd-kuivõrd kokku, maagilise pasuna puhumise
küsimus laheneb kah iseenesest ja üks suuremat sorti pahalane, kellega esimese
raamatu lõpuks nagu oleks võinud juba sotid selged olla, sellega tuleb
rakendada taktikat, et mis mättasse ei jää saab mättasse löödud … või kuidas
see nüüd oligi.
Ja teistkordsel lugemisel on loomulikult taaskord kuhjaga ootamatult tagantjärele
tähenduslikke lõike. Näiteks on Randil siin väga selge arusaamine sellest, mis
oluline on ja mille talle meelde tuletamise nimel lõpuosades üksjagu vaeva
nähakse:
„You go“ Rand said. „Egwene…“
„You fool!“ Ingtar snaped. „We have what we came for. The Horn of Valere. The
hope of salvation. What can one girl count, even if you love her, alongside the
Horn, and what it stands for?“
„The Dark One can have the Horn for all I care! What does finding the Horn
count if I abandon Egwene to this? If I did that, the Horn couldn’t save me.
The Creator couldn’t save me. I would damn myself.“
Ingtar stared at him, his face unreadable. „You mean that exactly, don’t you?“
(lk 640)
Noh, ja olgu öeldud, et Ingtari reaktsioon omandab juba sama raamatu lõpus
teatava tähenduslikkuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar