Selles loos satub Trafalgar Medrano külla tema mälestuste ülestähendajale (nö raamatu autorile) ning jutustab loo sellest, kuidas ta aitas 1492. aastal Kolumbusel ja teistel Ameerika avastada. Nagu Trafalgar teatab, polnud tegu ajarännuga, ta lihtsalt sattus universumi äärealadel sellisele planeedile, mis on peaaegu Maa koopia - aga siis ajahetkel nagu aastal 1492 (lisaks veel mõned õige teistsugused arengud).
Kosmoselaevaga saabunud Trafalgar tekitas teadagi hulganisti furoori ja kahtlusi, aga sõnaosava inimesena leidis ta võimalusi seletamaks oma kummalist välimust ja veel kummalisemat õhulaeva. Viimaks võitis õukonna usalduse ning saab ligi Kolumbuse hädisele ekspeditsioonilaevastikule ja ta pakub, et viib nende laevad kohale oma õhusõidukiga. Nii lähebki ja paljugi teistmoodi (sest Ameerika …) kui kunagi Maal juhtus. Kuid kohalik hall kardinal ei saa lubada, et Trafalgar veel kaua kohalikku võimu mõjutab …
Lugu on päris naljakas, lisaks Trafalgari juhtumistele ka ta biograafi ja ränduri sõbralik omavaheline aasimine (lugu siis biograafi vaatepunktist). Mis on muidugi vähe häiriv, on see Trafalgari noor armuke õukonnast, noh, 15-aastane oli ehk päris normaalne abielunaise vanus veel paar sajandit tagasi, aga tänapäevases tekstis mõjub selle abielunaise kuumast ilust rääkimine õige kohatult (oeh, Marquez). Ehk siis Gorodischer püüdis olla võimalikult ajastutruu või nii. Seda kõrvale jättes on küll päris tore ja veider jant Ameerika avastamisest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar