Muu kirjandusega
võrreldes on fantasy puhul vast eriti oluline, et asi hakkaks endale
tööle, et loodud maailm muutuks mingil moel oluliseks. Moorcocki
Melnibonega mul sellist tunnet ei tekkinud – on see Elricu ja ta
esivanemate maailm oma maagia ja taagaga, aga lugejana ei saa aru,
ei leia kaasakiskuvust – lihtsalt eksisteerib ja kõik. Tegemist on
justkui laval toimuvaga – tegelased sebivad kitsal laval, vahelduvad kitsad
silmapiiri ahendavad kulissid jne, ja kõik (Elricu sari
olevatki mingit tuntud arvutimängu inspireerinud). Moorcock on kui
Howardi haritum vend, kel jääb samas puudu oma poolnapaka vanema
venna campi totakavõitu puudutusest ainese käsitlemisel.
Lühidalt sisust –
Elric on allakäiva iidse saareriigi imperaator, kes ihaldab naist,
kelle vend omakorda ihaldab Melnibone trooni. Kokkupõrgetes
sellepärast plärtsuvad maagiad ja tegeldakse jumalatega. Elric
kaotab selle käigus oma algse progressiivsuse ja muutub seniste
imperaatorite sarnaseks verejanulisevõitu juhiks, vahetades oma
hinge Kaose Isandale. Aga noh, lõpuks jäävad kõik intrigeerijad
ellu ning järgmises raamatus läheb trall edasi.
Tekst pole
tõepoolest selline, mis esitaks lugejale suuremaid kaasamõtlemise
nõudmisi, on lihtsad stseenid, mis kulgevad sirgjooneliselt ja
paatoslikult edasi, on need siis kuningalossis või kuskil
varjuilmas. Nojah, ega Martini ja Bretti sarjade esimesed raamatud ka
mulle suurt ei meeldinud, aga hiljem... Eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar